Seiklusi kogu raha eest...

Tere hommikust!

Utlen kohe alguses ara, et igasuguseid juhtumisi on olnud nii palju, et ma ei saa ega joua neist koigist kirjutada. Olen kohtunud ja tutvunud vaga palude kohalike inimestega, raakinud ja suhelnud nendega nii palju kui voimalik. Paraku jaavad paljud asjad raakimata, sest kohalikud inimesed tegelikult inglise keelt eriti ei raagi. See on minu jaoks ullatav olnud algusest peale. Aga sellegipoolest olen ikka uritanud nende elu kohta uurida, ka kate ja jalgade abil. Naiteks veel Colombos kohtusin ma uhe Tamili perekonnaga. Randa jalutama olid tulnud pereisa, tema naine, ema, vanaema ning kaks poega. Aarmiselt sobralikud ja heatahtl;ikud inimesed. Uurisid kangesti, et mis asja mina ajan Sri Lankal, kas ma ikka abielus olen, Mitu ode-venda mul on ning mida mu vanemad teevad. Ise aga kiidavad Sri Lankat taevani(seda teevad tegelikult eranditult koik kohalikud) ning tanavad oma jumalaid ja presidenti, et soda on viimaks labi saanud. Siis veel samal viimasel ohtul Colombos hoidis mind oma voimu kasutades kinni politseinik, kes minuga lihtsalt suhelda soovis. Nimelt oli ta tegelikult toopostil, peatas ulekaiguraja juures autosid(sest niisama heast peast ei peata jalakaija ulelaskmiseks mitte uks loll!) ning minagi juhtusin sealt ule minema. Siis ta hakkas minu elu kohta uurima ning vahepeal utles: "I'm a policeman, you stay". Seda aga loomulikult poolenisti naljaga, sest kui ma ka oleks ara jalutanud, siis toenaoliselt poleks juhtunud mitte midagi.

Aga kua koike on olnud vaga palju, siis ma raagin oma eilsest paevast.

Arkasin uhes voorastemajas. Kuna eelmise oo olin mooda saatnud Galle'i linnas Forti linnaosas hollandi perioodi muuseumi juures terrassil oma madratsiga(see koik on veel omaette lugu, kuidas ma sinna sattusin ja kahe turvamehe valve all oo mooda saatsin), luud kondid valutasid ning peale selle olin paeval ka veel korraliku paikesepoletuse saanud, otsustasin, et ei hakka kaks ood jarjest lageda taeva all magama, sest tont teab, mida paevane poletus oosel tegema voiks hakata, otsustasingi omale toa votta. Arvestades eelmist poolmagamata ood, magasin loomulikult ulihasti ja arkasin kell 11. Peremees tahtis kangesti, et ma ikka teiseks ooks ka jaaksin jne, aga no see on juba teada, et siin koik vaga vinged arimehed... Seega otsustasin sealt kulalistemajast lahkuda.
Kulalistemaja oli vaga ilus ja puhas. Mul oli omaette tuba laia voodiga(kaks kitsamat voodit kokku pandud), omaette vannituba, voodi kohal moskiitovork jne. Asus kogu see asi umbes 50 meetrit ookeanist, seega hoidsin oo labi akent lahti ning kuulasin ookeani haalt. Vaga monus. Kahju oli ara minna, aga mis teha, tee kutsub. Muuseas asus see sellises natuke lahesopi moodi kohas ning tsunami sellesse majja ei joudnudki, kull ujutas ule naabermaja, mis asus umbes 30 meetrit eemal. Aga sellest pole praegu laul. Uhesonaga otsustasin minna.
Kulalistemaja asus Mataras, mina istusin bussi ja soitsin edasi lounapoolseimasse punkti Sri Lankal - Dondrasse. Muuseas, kui sealt 8km lounasse soita, siis voib vaga toenaoliselt naha delfiine ning hea onne korral ka vaalapaari. Dondras astusin bussist valja, plaan oli minna koige lounapoolseimasse punkti, kus asub ka vaga ilus majakas(siin pole voimalik pilte ules laadida. Ja uleuldse laen pildid ules Orkutisse, sest siia blogisse nende ulespanemine votab miskiparast palju rohkem aega; ja Orkutisse olen uht-teist juba ka ules laadinud. Et pilte naha, peab olema seal registreerunud kasutaja, vabandust, kellel elu raskemaks laheb sellega). Majaks on ehitatud umbes 1880, kusjuures kivid ehituseks toodi Shotimaalt, puiduosa on toodud Birmast. Aga enne kui majaka juurde minema hakkasin, otsustasin minna labi mingist kioskilaadsest poest, et vett kaasa osta. Seal oli parajasti midagi ostmas uks kena neiu. Neiu teretas mind ja kusis paar kohustuslikku kusimust, et kust ma tulen ja kuhu ma lahen ning siis kysis, et kas ma sooviksin minna tema majja ja juua uks tassike teed. Ma ei lasnud mitu korda paluda ning olin loomulikult kohe nous. Kes ei laheks, peaks rumal olema. Tudruk oli hasti sobralik, raakis ullatavalt hasti inglise keelt ning jattis uleuldse kuidagi aarmiselt siira ja heatahtliku mulje. Selgus, et ta elab kohe 20 meetrit selle poe juurest, ule tee. Laksin varavast sisse ning siis tuli mind tervitama ka tema ema, ode vaike vend ning mingi vaike sugulane. Kuna tudruk oli ainuke, kes inglise keelt oskas, kais kogu suhtlemine labi tema. Sain aru, et teised said kull minust aru, aga raakida ei osanud. Igatahes raakisime maha paris pikad jutud, naitasin maailmakaardilt, kus on Eesti, raakisin pikalt, mis meie maal toimub, millised on inimesed, milline on kliima, mida me soome, mida teeme jne jne. Nemad jall oma maa kohta sedasama. Siis utlesid nad aga paris huvitava asja, mis motlema pani. Et neid teeb onnetuks see, et need inimesed, kes nende maale tulevad, ei taha uldiselt mitte kunagi kohalike inimestega suhelda. Ma ei osanud selle peale mitte midagi ausalt oeldes kosta...Minu meelest on see voimatu, sest esiteks nad suhtlevad voorastega ise niivord intensiivselt, et sul pole voimalik suhelda, teiseks voib aga olla probleem selles, et raske on suhelda kui sa kohalikku keelt ei raagi... Igatahes istusime seal monusasti, joime teed. Teed joovad srilankalased piimaga. Ja tee on hasti magus(minule taitsa paras). Ja kuigi on tee taitsa oma oige maitsega, meenutab see monikord hetkeks justkui kakaod. Selline...piimane, hasti magus, no nagu magus kakao.
(Vahemarkuseks utlen seda, et ma tahaksin vaga kirjutada inimeste kohta nimedega, aga need on siin nii tohutultpikad ja taiesti vooraparased, mis tahendab, et neid on voimatu meelde jatta)
Uurisin ka nende kohta, et mis nad teevad, kuidas elavad. Molemad tudrukud kaivad Mataras koolis, kusjuures on neil seal poolenisti inglisekeelne kool, kus neli ainet on sellised, mida opetatakse inglis keeles. Vanem tudruk opib 11. klassis, noorem oli aasta noorem ning vend kaib lasteaias. Ema on, nagu ikka, kodune ning isa on - ullatus, ullatus - arimees!:) Aga mitte mingi Ttuk-tukiga meloneid edasi-tagasi vedav polve-otsas-arimees, vaid tal on oma kalalaev! Ja praegu juhtuski nii, et laev on merel ja mul seda naha ei onnestunud. Ja see on merel kuu aega. Laeva meeskonda kuulub neli meest, puutakse suuremat kala(al. 2kg), mis laeval sailitatakse jaaruumides. Hiljem kaisime sadamas ja nagin ka selliseid laevu, mida see mees omab. Minu meelest kull pisut kahtlane, aga nagu see tudruk tolkis, on maksimaalseks laeva lastiks 20 tonni kala. Mina julgen kahelda, aga voib-olla on neil oigus.
Kurb on siinjuures see, et tanasel paeval on sellel mehel vaid uks laev, enne tsunamit oli 4. Tsunami tegi kaks laeva meie moistes ahjupuudeks, taielikult puruks vastu kive ja suurt sadamakaid(nii juhtus suure enamuse kalapaatide ja vaikelaevadega) ning uks laev voeti Indias mingitel segastel asjaoludel politsei poolt ara. Meeskond lasti kull ilusasti vabaks ja mehed on juba kodus, kasti ka laevale jarele tulla, aga vot sellest osast ei saanud ma mitte midagi aru, et miks siis laev kodus pole. See olevat konfiskeeritud eelmisel aastal. No mis iganes. Igaytahes helistasid nad oma Mataras(Dondrast matarasse on 7-8km) viibivale isale, kes kangesti kahetsust avaldas, et kodus pole ja minuga kohtuda ei saa. Mina ei teinud sellest probleemi, kusisin, et millal mees saabub, et ma voin ju hiljem tagasi tulla. Pidi minema paar tundi. Tee joodud, suur kott maha jaetud nende juurde, laksin siis seda lounapoolseimat tippu koos suurejoonelise majakaga vaatama. Laksin, kaisin, nagin. Toepoolest ulimalt, ulimalt ilus. Isegi mitte niivord majakas ise, aga just see pisike poolsaareke, see park, see rahulik umbrus, muhisevad lained jne. ja ei saa jatta mainimata, et hasti puhas ja hoolitsetud oli ka koik. Seal oli nii ilus ja rahulik, et veetsin seal kogu selle aja, umbes poolteist tundi. Jalutasin vees ja molgutasin motteid. Muuseas vesi on siin umbes 27-28 kraadi, aga ujumas ma pole veel kainud.
Laksin siis tagasi ning arvasin, et isa eaks kodus olema. Ei olnud. Ja kui ma kusisin, et kas ta ei paks olema, siis vastati jumala rahuga, et no ta ei saa ju olla, sest ta on Mataras ja teeb tooasju:) Uldiselt ongi siin nii, et ega ma pole paris hasti aru saanud, milleks inimesed siin uldse kella kasutavad. Sest siiani laheb kella vaja vaid neil, kel rongiga kuhugi minek. Koik muu kaib tunde jargi. Samamoodi nagu juhendamine vasakule voi paremale. Et kui oeldakse, et mine vasakule, siis void vabalt minna paremale ja jouad ikka oigesse kohta. Void muidugi ka mitte jouda. Nii juhtuski muuseas ka minuga, et ma kusisin seal teed juues, et kas majakas jaab sellest teest, mis randa laheb vasakule voi paremale. nad midagi omavahel vaidlesid ja siis leidsid, et jaab ikka kindlasti paremale. Kui minema hakkasin, siis nagin mingi aja parast silti, mis kaskis vasakule minna. Motlesin, et akki on sildi kohalikud kulapoisid naljaviluks voobanud ja ules panud(sest tapselt selline nagi see valja), aga miskiparast otsustasin sildi jargi minna. No joudsingi ilusasti majaka juurde. Hiljem utlesin, et majakas pole mitte paremale minna vaid vasakule, selle peale tuli taiesti kulma rahuga vastus, et no aga kui paremale minna, siis saab ju ka. Ma noustusin, sest pohimottelisel on neil ju oigus - Tartust saab Rapinasse ja ka Rapla kaudu, pole probleemi.
Majaka juurest tagasi joudes ootasin siis veidi ja siis pakkisin oma asjad kokku, et hakata minema edasi. Pakuti veel uks tee juua. Join uhe tee. Istusin veel natuke. Siis motlesin, et no kaua ma ikka istun ja hakkasin toolilt tousma. Siiskolas auto signaal ning isa tuli koju. Tal oli toesti hea meel. Tervitas roomsalt ja utles, et nuud peame kohe kiiresti minema kalasadamasse, et ta peab naitama, kus tema paat asub. Pereisa nimi muuseas jai mul kull hasti meelde - Seeneke:) Soitsime sadamasse, vahepeal korjasime peale ka naabrinaise koos tema kahe lapsega. Sadam polnud vaga suur. Ma arvan, et seal vois olla oma paarsada pisikest kalalaeva. Mina olin seal kull nagu mingi UFO. Koik tulid uudistama ja vaatama. Pereisa oli loomulikult ulimalt uhke(kuid jai vaga tagasihoidlikuks ja valjapeetuks) oma kulalise ule ning tutvustas mind tagasihoidlikult, ent ilmselgelt tundis ta teiste kalameeste pilkude all end ulendatult. Eks ta nii olegi, et sinna maailma otsa satub moni valge mees ikka ulimalt harva. Kui bussiga mooda kitsast kulateed soitsime, siis kui moni laps aiavaravas juhtus mind moodasoitva mikrobussi esimese korvalistme peal markama, siis hoikas ka koik teised pereliikmed aiale kooluma, kes kuni bussi kurvi taha kadumiseni napud pikka jarele vaatasid.
Kui sadamas kaidud, laksime sellesama naabriproua juurde ning seal pakuti koigile suhkruga voisaia. Nagi valja vaga harilik, umbes selline, mida mina olen kodus leiva ja ketsupiga teinud. Viil leiba, ketsup peale ja teine viil leiba kummuli peale. Ja saab vaga hea kull! See suhkruga voisai oli ka hea!
Kui saiad said soodud, hakkasime minema. Valjas oli juba pime. Kui sadamas oli mingi jutt olnud, et saan ehk oo selle perekonna juures mooda saata, siis selleks hetkeks oli tuule suund tublisti muutunud ning mind viidi nende maja juurde, kust oma koti votsin ning siis suundusime bussijaama.
Tegelikult saan ma sellest pereisast ka aru, ma oleks ilmselt sedasama teinud. Nimelt nende molemad tutred olid minu kohalviibimisest vaga, vaga vaimustatud. Kogu aeg raakisime, kogu aeg oli juttu, mida raakida, kogu aeg olid nende silmad minu peal, ilusatel huultel ilusad naeratused.
Aga tudrukutega oli sellegipoolest vaga ponev raakida. Naiteks kusisin ma seda, et kuidas on mehe ja naise roll peres jagunenud. Koik on vaga lihtne - mees kaib tool, naine tool ei kai. Vahemalt 90% on selliseid peresid, kus naine on kodune. Ta kasvatab lapsi, ta hoolitseb, et kodu oleks korras, ta valvab. Ta on maja hing. Uhesonaga, ma tolgiksin seda nii, et ta hoolitseb selle eest, et kui mees toolt tuleb, siis kodus tuli poleks voi kui lapsed koolist tulevad ,et oleks sook laual. Kui ma utlesin, et meil on kombeks vastupidi, et 90% naistest kaib tool samaoodi nagu mehed, siis ei halvustanud nad seda mitte kuidagi, aga sain neist aru, et nemad toolkaimist oigeks ei peaks. Siinkohal veel selline tahelepanek, et ma pole mitte kordai nainud mitte uhtegi naist autoga voi mootorrattaga soitmas. Igatahes viidi mind bussi peale ning jargmiseks peatuseks sai Dikwella kula. Ahhaa...siis veel seda ka, et voimalik, et ma sain omale kirjasobra. Igatahes vahetasime selle tudrukuga aadresse ning lubasin neile koju joudes moned pildid saata.
Dikwellas oli ikka juba kott-pime. Kaisin labi uhest poest, ostsin omale igaks juhuks ohtuks paar pakki kupsist. Kuidagi vaga hea ja kerge tunne oli. Tundsin, et voiksin kondida terve oo. Voi tapselt nii kaua kui vaja, et jouda 5km eemal kuskil tundmatus kohas kohe rannikul veepiiril asuva "blowhole"' juurde. Uhesonaga votsi nsammud sinnapoole. Kondisin ehk poolteist kilomeetrit kui juhtusin mooduma pisikesest templist, kus kolm naist Buddha poole parasjagu poordusid. Uks neist jooksis kohe kiiresti minu juurde ja kaskis tulla nende juurde istuma. Ta oli hasti sobralik, samas usna resoluutne. Selline, et mul eriti midagi valida ei jaanud. no samas, ega mul midagi selle vastu ka polnud - kiiret polnud ju mitte kuhugi. Astusin aeda sisse, paljastasin jalad ja laksin sinna nende juurde istuma. Vaid uks raakis pisut inglise keelt ning uuris minult, et kes on minu jumal. Ma ei hakanud pikalt seletama ja utlesin tagasihoidlikult, et ma olen natuke kristlane. Selle peale polnud rohkem kusimusi ning paluti aga ahulikult istuda. Naised hakkasid oma palveid lugema. Kull eraldi, kull kooris lauluna, kull jalle eraldi. Koos lauldes panin tahele, et uks teadis koiki ridu peast, kaks naist lugesid sonu raamatust. Niimoodi kestis koik umbes poolteist tundi voi pisut enam. Osad palved olid raamatust, osad ilmselt oma suva jarele, sest naiteks palusid nad ka minu eest, et mul reis laheks hasti ning et mu ule valvataks.
Umberringi oli taiesti pime oo. Polesid vaid moned kuunlad ning ning moned sellised...lohnavad hooguvad...kuunlad...? Ilmselt need pole kuunlad siiski. Kindlasti Tarmo Kulmar teab tapselt koiki neid nimetusi, mida mina siin ei tea. Loon silmad maha. Tahan saada paremaks. Igatahes...lisaks sellele istusin ma matil, mis mulle alla anti, puhus soe nork tuul, palvetavad vanad naised olid korval, aia aares magas mingi koer, palmi lehed sahisesid...sellisel hetkel tunned, et oled vist kull jumalale lahemal.
Sain onnistatud ka. nimelt maariti mu lagipahe juurtele sooja 6li(?) Habenen taas. Loeti moned paved ja sonad peale ning oligi ohtu seal otsa saanud. Vahepeal muuseas avastasin, et ma olin seal istunud paljaste polvedega. See tahenab mu luhikesed puksid olid ratsepaistmes istudes liialt luhikesed, toin omale kotist kateratiku polvede peale.
Naistest nii palju, et kolm neid oli, eks ole. Uks oli vaga tosie ja luges vahetpidamata palveid. Tema oli ka see, kes neid peast teadis. Teised ikka sosistasid vahepeal, itsitasid ja ajasid mingeid muid asju. Aga vahepeal, mulle tundus, oli mingi olulisem osa palvest, siis nad ka keskendusid, lugesid paremini raamatut ning hoidsid kasi koos. Aga siis jalle itsitasid ja sosistasid omavahel juttu ajada. natuke koomiline oli isegi, mingil hetkel jatsid nad justkui koolitudrukute mulje, kes tunni ajal juttu ajavad.
Aga hiljemalt kaks tundi peale seda kui ma sinna palvusele joudsin, tuli taas liikuma hakata. Sain kondida ilmselt veel paar kilomeetrit kui eikusagilt ilmusid 4 purjus noorukit. Uhel kaes pudel adak'i(haalduse jargi vahemalt), mis kujutab endast kookospalmi kanget napsu. Kilovatte on sellel umbes 34-35. On nii valget(labipaistvat) kui pruunikat, sarnaselt tekiilale. No vot, oli pudel seda, ja siis kilekoti sees tukk sibulat ja kookospahklit. Ja seda nad joid. Ma kohkusin alguses ikka taitsa ara. Rauskasid ja korrutasid kogu aeg samu sonu. Nende sonavara oli nii:"Hello, you're, my friend, mr. Kris, my village, our president, no problem, you hotel, no, mr. Kris, yes, my people, my good friend, best friend, my village, our president, my president, elections, yes, my people, no problem". Vot nii! Ja mehed jumala tais. Ja korrutavad kogu aeg sama rida. Ja suitsetavad ja tatistavad ja lougavad kui metslased. Uks kustutas oma sigareti kogemata minu kae peale ara. No ja piiravad ja minema ei lase. Ega ma muidugi vaga puudnud pogeneda, aga ikkagi olid nad ebameeldivalt fuusiliselt lahedal ning ajasid kurat-teab-mida suust valja. Uritasin siis mehi rahustada ja seletada, et mis asja ma ajan. Enne ei lastud raakida, kui ka klaasitaie adaki sisse join. Siis said mehed aru, et ma olen ikka toepoolest nende vaga hea sober ja valasid kohe uue. Selle klaasi jatsin vahele, aga raakida ma ikka ei saanud. Peale teist klaasi siis sain raakida ja vastata 15 korda kusimusele "What you?" Siis sain raakida, et olen teel selle "blowhole"'i(ei tea, kuias seda tolkida, aga see sona on oige kull...(it a hole that blows) juurde, seletasin, et mul savi, magan seal, kus ara vasin, et mul madrats ilusasti olemas. Vahepeal oli vosast juurde tulnud veel kaks tuupi. Nuud oli neid juba 6. ie veel motlesin, et kui nuud jamaks laheb, siis enam neist jagu kull ei saaks. Neljast oleks ehk jagu saanud veel kui just mingi kulmrelvaga ei runnataks, mehed olid taitsa tais ja mulle maksimaalselt olani, aga kaks tuupi, kes juurde tulid, olid natuke suuremad poisid ka. Koige vanem ehk umbes 35, koige noorem akki umbes 20 - kuigi nende vanust siin ennustada ei ole minu meelest vaga lihne. Siis tuli veel juurde rolleriga kolm tuupi. Paar tuupi helistasid kuhugi, paar kandsid mingeid suuri kilekotte, uks mingit ambrit ja teised olit lihtsalt purjus. Taiesti syrr seltskond ning kuskil suvalises kohas ohtul hilja metsadevahel...pea ntunnistama, et mingil hetkel hakkas taitsa kohe. Siis aga tuli veel uks roller juurde. Kaks tegelast hupasid maha, laks suuremaks vaidlemiseks ning siis utlesid kaks tegelast, et ma istugu rolleri peale. Kusisin, et what the fuck, raisk, mis toimub, mehed tulistasid kui uhest suust rookida: "My friend, mr. Kris, my village, our president, no problem, you hotel, no, mr. Kris, yes, my people, my good friend, best friend, my village, our president, my president, elections, yes, my people, no problem". Johhaidii, taevakene:) Aga siis utles usna adekvaatne tundunud rollerijuht, et kuna mul kuhugi minna pole, siis viivad mu ilusasti enam-vahem sinna kohta, kuhu minema pean ning saab oomaja ka. No ma motlesin, et kui rolleri peale istun, siis vahemalt ei ole ma keset metsa mingi purjus kambaga. Soitsimegi oiges suunas oma paar-kolm kilomeetrit ja joudsime mingi tehase juurde. Vastu tuli tegelane, kes paistis usna sumpaatne, raakis rollerijuhiga mone sona juttu ning siis kutss kaasa. Viis mu ruumi, kus maas olid matid ning moned kotid ja mingid soogiasjad. Natukese aja paast selgus, et olin saabunud jaatehasesse, kus tehakse jaad, mis laheb laevadesse, mis pikemaks ajaks kalastama soidavad ookeanile. Ja kuna seal kaib too oopaevaringselt kahes-kolmes ahetuses, siis on neil seal ka puhkeruum ,kus rahulikult kulje maha saab toetada. No mis saab mul selle vastu olla. Vihma kaest ju ilusasti raasta alla saadud! Natukese aja parast ilmus kohale omanik - vaga kurja olemisega vanem mees. Absoluutne kubjas ja kamandaja. arast kull selgus, et oskab ka normaalselt raakinda ning kusis minu maa kohta ka paris asjalikke kusimusi(naitekas seda, et kui rikas on meie riik voi kust tuleb riigi peamine tulu, mis on peamised tegevusvaldkonnad inimestel jne) ning lubas mul ilusasti oo ara magada. Kaisin ka tehases ringi ning tegin moned pildid. Kaisin ka jaakambris, kus jaad ladustatakse, tumedad poisid aevastasid ,olid nohused ja kohisid, minu jaoks oli seal aga aarmislt monus veerandtund, kus aega mooda saata. Ma arvan, et seal vois olla umbes paar-kolm minuskraadi. 30-kraadise kuumuse kaest paris monus korras sinna poigata. Igatahes sai noo sea lilusasti ara magada, mingi tuup toi vel teed ning pakuti ka suua ja raha. Kumbagi ma mitmid kordi tanades vastu ei votnud. Niigi sain palju. Oosel loomulikult magasin ma vaga kehvasti ning arkasin poole kuue paiku, mil suured autod jaale jarele hakkaisd tulema. Kell 6>30 olin aga juba Blowhole'i juures paeva esimese kulastajana, uks autojuht viskas mind kilomeetri jagu edasi ning sealt siltide jargi jai auguni umbes 500 meetrit.

Ilmselt sellest viimasest ohtuseiklusest voiks kirjutada veel umbes sellesama kaesoleva blogipostituse jagu muljeid, aga lihtsalt pole aega ja tervet paeva ei taha arvuti taga maha passida. Aga selline on ulevaade minu eilsest paevast. Tosi, koik paevad ei ole olnud nii seiklusterohked, aga igav ei ole olnud mitte hetkekski. Siiani on lainud koik kenasti ja on olnud omajagu onne. Siinkohal margin ara lootuses mitte seda ara sonuda, et kohuhadasid pole veel kordagi ette tulnud. Uhel esimesel paeval kull koht valutas pool paeva aeg-ajalt, aga see polnud midagi tosist.

Ja nuud midagi vaga toredat! Ma ei tahtnud sellest enne raakida kui olin saanud sellele infole kinnitust. Kuulsin seda juba 31. detsembril. Nimelt on 15. jaanuaril Sri Lanka pohjaosas jalgitav taielik paikesevarjutus! Ja tapselt nii lahebki, lugesin infot ka NASA kodulehekuljelt. Ideaalne ajastus Kuul Maa ja Paikese vahele tulemiseks! Hea too! Seega praeguste plaanide kohaselt olen Sri Lankal umbes 17-18. jaanuarini ning siis lendan Indiasse. Ja just nimelt lendan, pean lendama, sest kui ma alguses arvasin, et saan ilusasti laevaga Indiasse, siis selgus, et s6ja kaigus on igasugune laevaliiklus valismaailmaga katkenud ega ole joutud seda taastada. Seega koige toenaolisemalt lendan mingil hetkel Colombost Chennaisse. Aga pilet pole mul veel ostetud, seega tapselt veel ei tea. Aga see taieliku paikesevarjutuse nagemine on kull puhas kuld. Lihtsalt sattus mulle tee peale...

Seks korraks koik, koht loob pilli, lahen sooma kuhugi. Nuud ilmselt hakkan ka tasapisi liikuma Hill Country poole. Ehk siis sisemaale, magede ja teeistanduste poole. Seal ehk saab magamiskottigi kasutada kunagi, sest ood pidid olema kaunis jahedad. Kandy linna keskmine temperatuur on ainult 14 kraadi, seda just kulmade oode tottu. Kandyst kavatsen taotleda ka India viisa.

Head aega!