Choeung Ek ja Kambodža genotsiid

Kuigi olen ise juba umbes kuu aega kodus tagasi olnud, jäi üks postitus reisil olles mustanditesse. See on viimane postitus sellelt käimiselt. Natuke Kambodža genotsiidist ja alguses väheoluline Phu Quoc-Phnom Penh.

Tervist!

Phu Quoci saarelt tulin ära niipea kui kõrbenud õlad lubasid seljakotti kanda. Minu teekond saarelt Kambodža pealinna Phnom Penhi kulges üllatava kiirusega. Hommikul kell 10 hakkasin liikuma, mootorrattaga viidi mind külalistemajast sadamasse. Sõita polnud palju, umbes 20km. Teel sadamasse pidin ostma linna äärest riisipõllu kõrvalt putkast laevapileti. Korraks tundus asi kummaline, aga kuna sealt pileti ma tõepoolest sain, raha küsiti sama palju kui saarele tulles ning lisaks oli seal pileteid ostmas veel väike kohalik seltskond, võtsin kõike rahulikult. Kell 11 väljus laev ja 12.30 olin taas mandril. Hakkasin siis võimalust piiri peale jõudmiseks otsima. Läksin ühe motomehe juurde nõu küsima. See ütles, et kell 13 väljub piirilt(ent Kambodža poolelt) viimane buss Phnom Penhi. Aga mina pidin enne veel piiriületusega maha saama. Leppisime motomehega numbrites kokku ja algas kiire sõit piiri poole. Kui muidu on väga levinud tuk-tukid, siis Vietnamis ja Kambodžas pakuvad mõnevõrra väiksema raha eest teenust tavalised rollerimehed. Või mootorratturid. Pika maa läbimiseks pole see mugav, aga lühikese maa sõitmiseks on see mõistlik, sest mootorratas võtab tänaval vähem ruumi ja mahub igast praost läbi. Ajaline võit võib olla võrreldes auto või tuk-tukiga mitmekordne.

Igatahes jõudsime piiripunkti. Oli selge, et kella 13ks ei jõua ma mitte mingil juhul oma vajalike protseduuridega piiril valmis. Vietnamist väljumine käis kähku, aga Kambodžasse sisenemine võttis aega. Ainuüksi esimeses putkas Kambodža poolel, kus viisa passi sain, läks aega vähemalt 10 minutit. Siis selgus ka tõsiasi, et muidu 20 dollari asemelt soovib härra minult 40. Ja seda mul polnud. Peale piiriametniku lühikest kõhklemist sain õnneks maksta selle summa eurodes. Kursiarvestusega 1:1. Ma olin küll nigela kursi üle üllatunud, aga mees kinnitas, et umbes täpselt selline kurss ongi. Muuseas, euro kurss ongi viimase poole aastaga dollariga võrreldes 20-25% nõrgenenud. Oma asjatoimetusi piiril ajades oli selge, et bussi peale ma ei jõua. Ütlesin seda ka oma motomehele. Motomees ütles selle peale "mai frend, no problem!", võttis taskust telefoni, helistas lühikese kõne ja teatas siis mulle, et buss pidavat mu ära ootama. Käisin veel läbi arsti juurest, kus arst mõõtis kohustuslikus korras ühe dollari eest vererõhu ära, seejärel läbisin veel mingi immigratsiooniakna ja oligi korras. Motomees viis mu bussini. 10 dollarit ja peale päikeseloojangut olin Phnom Penhis.

Ha Tieni piiripunkt. Üldiselt on üsna levinud ja tavaline, et piirivalvurite poolt küsitavad viisatasud Laoses-Vietnamis-Kambodžas ametlikest numbritest oluliselt erinevad. Seda eriti väikestes piiripunktides, kus tõenäoliselt puudub kontroll valvurite üle. Ka ametlikud viisatasud muutuvad tihti ning erinevate riikide kodanikele kehtivad erinevad tasud. Keeruline ja pidevalt muutuv viisakord koos piirivalvurite rahateenimissooviga on tekitanud olukorra, kus ükski piiriületaja isegi ei vaidle ühegi küsitava summa üle. Ja lõpuks polegi seal piiril olles nii suurt vahet, kas maksad 25 või 40 dollarit. Lööd käega...

Kambodža on pindalalt täpselt 4 korda suurem kui Eesti. 180000 ruutkilomeetril elab üle 15 miljoni inimese. Kuningriik. Liberaalset valitsust juhib Kagu-Aasia riikidest kõige kauem ametis olnud peaminister Hun Sen. Riik on vaene, lokkab korruptsioon nagu siinkandis ikka. Tegemist turumajandusliku riigiga. Kohalikud valged räägivad, et üsna vaba on ajakirjandus, valitsuse kritiseerijaid ei pidavat taga kiusatama. Välja näeb see nii, et peaministril ja valitsusel on lihtsalt täiesti kama, mida keegi kusagil räägib. Eelmisel aastal toimusid valimised. Üllatus-üllatus - peaministripartei moodustas taas valitsuse. Opositsioon oli valimistulemuste võltsimise pärast nii marus, et opositsiooni parlamendisaadikud ei ilmunud mitu kuud parlamenti. Samuti võib näiteks tänavatel näha Hummereid ja Land Cruiser V8 maastureid, millel on värvilised numbrimärgid. Need on valitsusametnike ja lihtsalt tähtsamate meeste sõprade autod. Sisuliselt on tegemist surematute, vigastamatute tüüpidega, sest näiteks politsei ei saa mitte midagi neile teha. Puutumatus.

Kambodžast rääkides ei saa üle ega ümber ühest ülimalt karmist, verisest ja julmast perioodist riigi ajaloos. Neli aastat kestnud punaste kmeeride režiim, mis tappis nelja aastaga umbes veerandi elanikkonnast. Kambodža genotsiid ja Pol Pot.

Kambodža oli 19.sajandi keskpaigast kuni 1953.aastani prantsuse koloonia. Vietnami sõja käigus Prantsusmaalt iseseisvuse saanud riigis tulid 1975.aastal punaste kmeeride näol võimule radikaalsed kommunistid eesotsas Pol Potiga. 1953-1975 on sedavõrd keeruline periood Kambodža ajaloos, et ma peaks sellest kirjutamiseks paar kuud tööd tegema ja süvenema, et kõigepealt ise kõigest aru saada.

Igatahes, võimule tulnud Pol Pot otsustas riigis kehtestada agraarsotsialismi pöördudes sisuliselt ajas tagasi 11. sajandisse. Ideoloogiliselt kujutas see endast segu maoismi ja stalinismi ideaalidest. Kogu rahvastik suunati linnadest maapiirkondadesse töölaagritesse, keelati usk ja hävitati templid, hävitati kõik, mis oli tulnud Läänemaailmast alates meditsiinivaldkonnast lõpetades raamatukogudega. Koolid kaotati, samuti kadus käibelt raha. Kmeerid olid ainuke aktsepteeritav etniline rahvusgrupp, teisi hakati hävitama ja taga kiusama. Intelligents hävitati. Piisas sellest, et inimene kandis prille või oskas näiteks üht võõrkeelt - hukkamisele määratud. Inimesi piinati ja tapeti ka olematu süü kahtluse korral. Paljud tunnistasid oma olematuid patte pika piinamise tulemusena.

Üle Kambodža on siiani leitud üle 20000 massihaua. Aastatel 1975-1979 hukkas režiim ligemale 1,4 miljonit inimest. Kogu režiimi poliitika ja tegevuse tõttu kaotas oma elu kokku erinevatel hinnangutel 1,7-2,5 miljonit inimest. Ja toona oli riigi rahvaarv umbes 8 miljonit.
Pealinnast Phnom Penhist umbes 15km kaugusel asub üks suuremaid ja olulisimaid massihaudu Choeung Ek. See on ehitatud ja korrastatud mälestamaks kõiki genotsiidis hukkunuid.

See on peamine rajatis. Mälestusmärk, hauakamber, sümbol. Selles hauakambris on viimne puhkepaik enam kui viiele tuhandele hukkunule, kelle pealuud on sinna asetatud. Tegelikult oli hukkunuid Cheoung Ekis veelgi enam.

Inimesi tapeti ülijõhkralt. Ohvreid ei lastud maha, sest kuulid olid kallid ja neid polnud "raisata". Inimesi tapeti enamjaolt põllutööriistalöögiga pähe. Pealuude juurde lisatud selgituste juurest saab lugeda, kuidas füüsilise vigastuste järgi on lihtne teha vahet, kas inimene on tapetud kirve-, nuia- või labidalöögiga.

Süsteem toimis selliselt, et päeval toodi Phnom Penhis asunud vanglast "süüdimõistetud" kohale ja öö jooksul need inimesed siis hukati.

Selle puu juures toimus kõige võikam tegevus. Seal hukati väikseid lapsi, kellel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja löödi peaga vastu puud. Kokkuvõttes, seal kohal olles ja lugedes ja süvenedes hakkab pea ringi käima, sest seda julmust ja õudust pole võimalik mõista ega ette kujutada.

Choeung Eki ühes nurgas on väike muuseumihoone, kus saab lugeda peaasjalikult persoonide kohta, kes režiimi juhtisid ja genotsiidi läbi viisid. Lisaks on seal väike väljapanek tapariistadest ning siis on seal veel ka pisut infot selle kohta, et sisuliselt on kõik need inimesed jäänud karistuseta. On üritatud küll kohut pidada, aga see on erinevatel põhjustel väga keeruline.

Režiimi kukutasid võimult vietnamlased, kes 1979. aastal Kambodžasse tungisid. Selleks ajaks oli Pol Pot jõudnud aga hävitada umbes veerandi kogu rahvast.

Kirjeldamatu õudus.

Veidi Vietmami sõjast

Tere!

Vietnamist olen praeguseks hetkeks küll juba ammu läbi käinud, aga natuke tahaks sellest veel kirjutada. Ilmselt on Vietnam olnudki selle reisi kõige suuremaks üllatuseks oma sõbralike inimeste, ilusate randade, toitude ja veel palju, palju muuga.

Vietnamlased on oma ajaloo jooksul kõvasti sõdinud. Küll hiinlastega, jaapanlastega, prantslastega ja siis loomulikult ameeriklastega. Nha Trangi linnast sõitsin edasi Saigonisse ehk Ho Chi Minh Citysse. Etteruttavalt olgu öeldud, et HCMC sai selle nime 1975. aastal, mil kommunistlik Põhja-Vietnam sisuliselt alistas kapitalistliku Lõuna-Vietnami. Ho Chi Minh oli tolleaegne Põhja-Vietnami president.

Siinsed riigid, ka Laos ja Kambodža olid enne II MS Prantsusmaa kolooniad. II MS ajal langes Vietnam Jaapani kontrolli alla. Loomulikult ei meeldinud see vietnamlastele ning 1945.aastal tõrjusid põhjavietnamlased jaapanlased Vietnamist välja ning kuulutasid välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantslased riiki ei tunnustanud ning järgnes 8-aastane Indo-Hiina sõda, mis lõppes prantslaste lüüasaamisega 1954.aastal. Prantslased pidid oma väed Vietnamist ära viima ja muuseas andma ka vabaduse Kambodžale ja Laosele. Ühtlasi lepiti rahvusvaheliselt kokku, et Vietnam jagatakse kaheks. Põhja jääb Vietnami Demokraatlik Vabariik kommunistide võimu all ja Lõunasse jääb kapitalistlik Vietnami Vabariik. Sellega polnud aga põhja kommunistid eesotsas Ho Chi Minhiga nõus ning algas aastaid kestnud salasõda, mille käigus toetas ja organiseeris Põhja-Vietnam partisanisõda Lõuna-Vietnamis.
See aga omakorda ei meeldinud USA-le. Põhjus, miks USA Vietnamis sekkus, on lihtne: et ikka seista demokraatia eest, et takistada kommunismi levikut ning et meeldida Prantsusmaale, kelle poolehoid oli kasulik teostamaks oma poliitikat ka Euroopas. Väidetavalt lavastasid USA võimud Põhja-Vietnami rünnaku Ameerika sõjalaevade pihta ning nii sai president kongressilt volitused astumaks sõtta.

Ja nii see läkski. Sõda peeti aastail 1964-1973. Kuigi ma pole asjatundja ning olen vaid põgusalt lugenud, rääkinud kohalikega ja külastanud HCMC sõjamuuseumit, peetakse Vietnami sõda üheks julmemaks ja verisemaks sõjaks peale maailmasõdasid. USA viskas Vietnamis lennukitelt alla üle 7 miljoni tonni pomme. See hulk on suurem kui USA kasutatud pommide hulk terves Teises Maailmasõjas. Tähelepanu väärib, et väga suur osa pommidest ei lõhkenud ning peale sõja-aastste lõppu on Vietnamis hukkunud lõhkemata pommide tõttu veel kümneid tuhandeid inimesi. Ka kasutas USA Vietnamis keemiarelvu ja napalmi. Tsiviilisikuid hävitati külade kaupa. Sellest andis ülevaate Ho Chi Minh City südames asuv sõjamuuseum(War Remnants Museum). See annab väga hea ülevaate toimunust ning väärib märkimist, et see on üle maailma üks väheseid muuseume, mis väga konkreetselt ja selgelt toob näiteid ameeriklaste julmadest sõjakuritegudest. Miskipärast sellest tavaliselt väga rääkida ei taheta. Ka eelmisel kevadel, kui Washingtonis indiaanlaste ajaloomuuseumit külastasin, olin üllatunud, et ameeriklaste "vägitegudest" ja kuritegudest põlisrahvaste vastu polnud seal peaaegu mitte mingit infot. Igatahes ei suutnud ameeriklased Vietnamis kommuniste võita. USA kandis sõjas märkimisväärseid kahjusid ning järjest enam ei saanud ameeriklased aru, miks üleüldse Vietnamis sõditakse. Rahvas oli väga rahulolematu ning sõda muutus väga ebapopulaarseks. Näiteks keeldusid noored mehed protesti märgiks minema sõjaväeteenistusse. Ja seda massiliselt. Nii ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui 1973.aastaks oma väed Vietnamist välja tõmmata. Kommunistid NSVLi toel möllasid aga edasi ning sõda lõppes sisuliselt 1975.aastal kahe Vietnami ühendamisega, kapitalistid andsid alla, kommunistid marssisid Saigonisse, nimetasid linna ümber Ho Chi Minh Cityks ja nii on nagu elu käib. Tõsi, veel tänagi kasutavad kohalikud siiski enam nime Saigon.

Lisan ka mõned fotod, mis muuseumis tegin...üldiselt oli tehnika juures ka silt infoga, palju mingeid sõjamasinaid USA-l Vietnami sõjas kasutada oli. Loodetavasti on vähemalt osade infotahvlite kirjad loetavad. Numbrid on sünged ning annavad aimu sõja mastaapsusest...

 Seda väga tüüpilist Vietnami sõjas kasutatud kopterit lähemalt uurides jäi tõesti mulje, et sellist tuima ja võimsate kuulipildujatega varustatud rauakolakat pidid juhtima ja kasutama A-Rühmast tuntud mehed. Eelkõige just sellised tüübid nagu Murdock.

Vietnami sõjas kaotas elu erinevatel hinnangutel kuni 3 500 000 inimest, kellest taas erinevatel hinnangutel olid 30-50 protsenti tsiviilelanikud.

Sõja-teema lõpuks veel ka seda, et USA pommitas alguses väga salaja, aga järjest enam avaliku saladusena ka erinevaid piirkondi Laoses ja Kambodžas, seda selleks, et hävitada kommunistide tugipunkte ja varustusteekondasid, mis olid või kulgesid teiste riikide pinnal. Arvud ohvrite kohta on erinevate konfliktide, asukohtade, ajaperioodide ja terve sõja keerukuse tõttu kaunis keerulised arvutada.

Nii palju sõjast. Ma aga ei väsi kordamast, et arvestades, palju on siinne rahvas sõdinud ja verd valanud, on inimesed jäänud...kuidas öelda...uskumatult normaalseks. Peale muuseumi külastamist tänava peal kõndides ja inimestele otsa vaadates tekib nagu mingi piinlikkuse moment. Justkui ootaks, et kohalikud vaataksid valget meest kui mingit haigust. Või vähemalt soovimatut külalist. Aga ei, ei midagi sellist.

Kirjeldamatust vägivallast tuleb aga juttu veel. Ehk veel hullemastki kui Vietnami sõjast, sest see, millega tegeles mõne aasta jooksul Kambodžas Pol Pot Khmeri režiimi ajal, on veelgi võikam ja julmem.

Et aga mitte lõpetada nii mustades toonides, siis Ho Chi Minh Cityst edasi läksin saarele, millel pealkirjaks Phu Quoc. Üsna vaikne ja rahulik ja mõnus äraolemine. Viibisin saarel tubli 3-4 ööd. Nende päevade sisse jäi ka minu sünnipäev. Magasin sünnipäeval poole lõunani, ajasin ennast püsti keskpäevaks. Siis otsustasin suunduda randa ja VÕTTA PÄIKEST! No tore küll - loomulikult tuli sellest vaid pahandust. Ma ennast muidugi kreemitamisega üleliia vaevama ei soostunud, vaid nina, kõrvad ja nägu said kaitse peale. Tulemus: järgmised kaks ööd magasin külmavärinates seliliasendis. Kasutada sain ära ka kogu oma aloevera geeli, mis peale põletust veidigi leevendust annab. Järgmisel päeval oli ka korralik palavik ja kõik muu "tore", mis põletusega kaasneb. Nüüdseks olen juba naha kenasti vahetanud ja aeg-ajalt võtan päikese käes särgigi mõneks minutiks seljast. Järgmise korrani, ühesõnaga...

 Kolm esimest pilti on ehk juba tuttavad. Ho Chi Minh City kõrgeim hoone, mis ka väikse tasu eest külastatav.

 HCMC liikluspilt. Nagu ikka - autosid on väga vähe. Peamiselt sõidavad ringi taksod. Autodele kehtib mingi eriti krõbe maks, seega autot saab omale lubada vaid jõukas inimene. Pisut uurisin, kui suured need alsud siis ühe auto pealt on. Ei tea, kas sain adekvaatse vastuse, aga öeldakse, et laias laastus on see kolmandik kuni pool auto hinnast. Kas see tõsi on, ei oska öelda.

 Nendel kahel ülemisel pildil seesama restoran, kus käisin oma Laoses kohtutud uute sõpradega. Sealsamas kohusin hetkeks ka selle kuulsa näitlejannaga ja sain oma kuulsuseminuti. Sõin seal esimest korda elus austreid. Kuigi mereandide sõber olen suur, austrid on out!

 Üldiselt püüan käia neid radu, kuhu väga massiline turism ei jõua. Eelistan pigem väiksemaid ja vaiksemaid paiku. Sellel pildil on täiesti tavaline õhtu HCMC-s. Täiesti lihtne tänav, mis õhtutundidel täitub nii jaburalt suure rahvamassiga, et ... kõik tulevad välja sööma ja aega veetma. Liiklus on nii tihe ja tänav läbimatu, inimesed istuvad kui kilud karbis, laudu ega toole ei jagu...kõik on lõpuks kokku nii absurdne, et ajab lihtsalt naerma.

Tüüpiline ööbuss. Need on arvestades kõike päris mugavad. Istmed paiknevad kahel tasandil, kohti kokku bussis umbes 40. Muidu on kõik väga kena, aga kord tuli mul sõita teisel korrusel keskmisel kõige esimesel istmel, millel polnud turvavööd. Tavapäraselt on igal istmel turvavöö olemas. Kuna minu oma juhtus katki olema, siis see oli halbade teeolude tõttu võimatult keskpärane bussisõit. Kuna ma ei tahtnud voodist alla kukkuda, siis lihtsalt pidin terve öö käetoest kinni hoidma. Null und.

 Superdong, mis mandrilt Phu Quocile ja tagasi sõitis. Umbes poolteist tundi kiiret sõitu...

Aga nüüd olen juba mõnda aega Kambodžas olnud. Ja avastasin ka põhjuse, miks või kuidas Justin Bieber ikka kogu aeg uute hittidega välja tuleb. Nimelt, on palju neid, kes ei pea kinni täiesti elementaarsetest kohalikest reeglitest...

Head aega!

Vietnamist ja vietnami lastekodust

Tere!

Olen laisk. Üheltpoolt lihtsalt ei viitsi kirjutada, teisalt on tahvliga see tõeliselt vaevaline. Aga püüan.

Olen nüüd mõnda aega viibinud Vietnamis. Õigemini juba tubli poolteist nädalat.

Esmalt saabusin linna nimega Vinh. See on Umbes 300000 elanikuga täiesti mõttetu linn, millest ei räägi mitte midagi isegi Lonely Planeti raamat. Ja polegi tarvis rääkida, sest seal tõepoolest pole mitte midagi. See jääb lihtsalt tee peale, kui ületada Laose-Vietnami piiri seal, kus seda ületada otsustasin. Mina olin selles linnas tervelt kaks ööd ja kaks päeva, aga ma ei kohanud selle aja jooksul mitte ainsat valget inimest. Ja kohalikud olid mind nähes ka täpselt sellise olemisega, et väga tihti sinna valged inimesed ei satu. Kõik viipasid ja lehvitasid ja teretasid.
Läksin kohale jõudes ühte enam-vähem viisakasse restorani. Kõht maru tühi. Palusin menüüd. Toodi. Kõik oli loomulikult kohalikus keeles. Püüdsin siis seletada, et sooviksin riisi ja kana. Võimatu! Lõpuks tõusin püsti, kaagutasin neile nagu kana ise, liigutasin küünarnukke üles-alla ja siis oli õnneks mu soov selge. Kelner kaagutas ja tegi samu liigutusi vastu ning kahetimõistmine polnud võimalik. Istusin maha tagasi, ise rahul. Siis kuulsin köögist natuke nagu kummalist kriginat ja kraginat. Tundus nagu mingi katkise köögikombaini heli. Upitasin ennast ettepoole ja kiikasin kööki. Kena! Sealsamas köögi laua peal löödi kana maha. Istusin viisakalt laua taha toolile tagasi. Peab tunnistama, et sellel hetkel ma isegi korraks tundsin, et mõistan taimetoitlaste üht põhjust, miks nad loomset kraami ei taha. Ei olnud meeldiv pilt. Kana tuli lauda loomulikult ilma riisita, sest seda häält või riisitera liigutusi ma ei taibanud neile teha. Õnneks sain kana kõrvale salati. Kui alguses oli veidi kummaline või ebamugav seda kana süüa, siis mõne minuti möödudes sain sellest üle. Pealegi, see kana oli niivõrd maitsev, et mul ei tulnud köögis nähtud barbaarsus enam meeldegi.
Sõbrad aasivad, et kuidas siin mulle kassid-koerad ka maitsevad. Peab ütlema, et pole näinud ega kuulnud, et neid siin söödaks. Küll aga võib internetiavarustest leida piisavalt kinnitust, et neid süüakse Vietnamis ikka küll. Küllap on see rohkem kohalike pärusmaa ning üldiselt vast teatakse, et Läänest tulnud turist väga koduloomi süüa ei armasta.

Vinh pommitati ameeriklaste poolt vietnami sõja ajal täiesti pihuks ja põrmuks. See on ka peamine põhjus, miks seal mitte midagi teha ega vaadata pole. Niisiis suundusin kiiresti raudteejaama ning ostsin pileti Da Nangi linna. Da Nangist 40km lõunasse jääb Linnake nimega Hoi An, mis on väga mõnus, hubane ja muidugi ka turistide poolt väga armastatud kohake. See on vana kaubalinn, kus kunagi oli selle kandi kõige suurem sadam. Vanalinn, mis on täielikult Unesco maailmapärand, koosneb kitsastest tänavatest ning lugematutest tolleegsete jaapani kaupmeeste elumajadest. Praegu töötavad nendes majades väikesed poekesed, restoranid, galeriid. Kuna vanalinna külje alt voolab mööda ka jõgi, annab see kõik kokku väga mõnusa ja rahuliku keskkonna. Ka igasugune mootorsõidukite liiklemine on vanalinnas keelatud. On vaikne, rahulik, õhk on puhas. Tõsi on see, et turiste on seal palju. Eriti just õhtutundidel. Siis on seal rahvast rohkem kui inimesi.

Need kolm pilti on tehtud vanalinnast väljaspool. Ka seal oli liiklus ja üleüldse kogu elu võrdlemisi rahulik. Tänavad hästi säravad ja kaunistatud erinevate tulukeste ja valgustitega. Võimalik, et need on seal üleval veel hiljuti alanud uue aasta pidustustest, aga kes teab.

Viimased kolm on juba vanalinnast seest. Keskmisel pildil, muuseas, on sild, mis ehitatud aastal 1590. Jaapanlased ehitasid ja silla nimigi on Jaapani sild. Kuigi vahepeal muutsid silda prantslased(mootorsõidukitega ületatavaks), taastati sild 1980ndatel selliseks nagu see algselt oli. Silda on kujutatud ka kohaliku 20000-dongisel rahakopüüril.

Rongis Vinhist Da Nangi kohtusin aga ühe Iisraelist pärit juudi Davidiga. Temaga käisime ringi pea neli päeva. Sõi sealiha, jõi õlut, rääkis naistest, tegi head nalja ja rääkis ka tõsist juttu, kui vaja oli. Ja talus ka väga hästi juudinalju. Rääkis neid ise ka. Eks kindlasti pole kõik must-valge, aga arutlesime mitmeid kordi nii Islamiriigi kui Iisraeli-Palestiina konflikti üle. Esimese puhul näeb ta keerulist lahendust, teise puhul eriti lahendust ei näegi. Ta ütleb, et islamiradikaalidele õpetatakse mitmetes riikides juba koolis, et ainus õige usk on islam, et on vaid aja küsimus, mil maailma valitsebki islam ning kõik muu on täiesti mõttetu, teiste uskude ega kultuuridega pole tarvis arvestada ning kõige parem on järk-järgult üleüldse kõik muud kultuurid ja usundid maa pealt minema pühkida. Kui selline suhtumine maailmasse ema piimaga kaasa tuleb, siis pole Lääne-maailmal vist tõesti muud varianti kui relvad võtta ja selline agressiivne islami pealetung peatada. See ta sõnum oligi. Islamiriik kui selline radikaalne ja täiesti avalikult kõiki tappa tahtev liikumine tuleb kiiresti kontrolli alla saada. Kuidas seda reaalselt teha, kuidas saada muu maailm ühte keelt rääkima, koostööd tegema, on aga täiesti omaette küsimus, sest tihtipeale mängivad otsuste tegemisel rolli majanduslikud huvid - kes ostab kust oma nafta, kes müüb kellele relvi jne. Ja ta rääkis ka ühe iroonilise loo. Iisrael saab suure osa oma riigi sissetulekust relvade müügist. Ja relvi müüakse pea valimatult kõigile. 90ndate rahuprotsessi käigus Palestiinaga müüsid nad relvi ka Palestiinale. No sest rahu oli kohe-kohe saabumas. Aga, oh, häda, rahuprotsess jooksis liiva ja Palestiina andis Iisraeli pihta korralikult tuld nendest samadest iisraeli relvadest. David muigas.

 Edasi liikusin Nha Trangi. Samuti mereäärne kena linn. Ja tohutult kiiresti arenev ja suurenev linn. Üllataval kombel oli seal tohutuid horde vene turiste. Maikade, kuldkettidega ilma kaelata jõmme, kõva hääle, kuldhammaste ja suurte kividega kõrvarõngastega mammisid. Sildid ja menüüdki venekeelsed. Mnjahh...isiklikult mulle see ei meeldinud, aga vene turistide kaitseks peab ütlema, et mingit kaklust, roppust või muud üleolekut ma ei näinud. Kõik olid viiskad ja korralikud. Aga linn ja rannad on seal tõesti ilusad. Hinnad mitte nii väga ilusad.

Nagu eelmisel pildil näha, on väga valdav osa liiklejatest mootorratastel. Hommikuse tipptunni ajal on linna liikluspilt päris põnev. Mootorrattureid on ilmselt oma 15 korda rohkem kui autojuhte. Sellele on lihtne seletus. Vietnamis kehtib autodele mingi eriliselt kõrge maks. Kui tahad omada autot, pead olema ilmselgelt keskmisest jõukam kodanik.
Vietnamlased on üks kummaline rahvas. Kui mõelda kõikide sõdade peale, mida nad pidanud on, siis selle kohta on nad ülimalt sõbralikud, heatahtlikud. Nad on väga uhke rahvas. Ja on ka põhjust. Nad on sõdinud nii Hiina kui USAga, ja nad on mõlemaid võitnud. Küllap annab see aimu nende sihikindlusest, distsipliinist ja sitkusest.

Vietnami köök on oivaline. Parajalt vürtsine, mitmekesine. Ehk pisut sarnane Laose köögiga, kuid selgelt vähem kasutatakse koriandrit ja mereannid on hoopis laiemalt levinud. Eile käisingi oma kohalike sõpradega ühes kohalikus mereannirestoranis. Selle omanik, muuseas, on vietnami üks kuulsamaid komöödianäitlejaid ning ta juhtus olema restoranis kliente teenindamas.

Ajasin selle näitlejaga ka pisut naljajuttu. Õhtul oma hostelis näitasin seda pilti sealsetele töötajatele. Kõik tõepoolest tundsid selle naisterahva ära ja patsutasid mulle tunnustavalt õlale. Minu 5 minutit tähtsust!

Nha Trangis aga peatusin päris huvitavas hotellis. Lugesin brožüürist kõikvõimalike lõbustuste, päevareiside -ja matkade kohta. Viimasel leheküljel oli tutvustus ühest lastekodust. Kuna juba reisi planeerides mõtlesin, et oleks huvitav mõnd siinkandis asuvat lastekodu külastada, oli see just täpselt see, mida vajasin. Leppisin hotelli juhataja Chaniga asjad kokku ning järgmisel hommikul oli takso ees ning sõitsime kohale.

Lastekodu paikneb linnast umbes 50km väljas. Seda peab üks budistist nunn. Alguse sai kõik see asi nii, et umbes 13 aastat tagasi toodi kloostri ukse taha häll lapsega. Tema võttis selle lapse eest hoolitsemise enda peale. Üsna pea aga selgus, et sarnaseid juhtumeid on olnud veel ja neid juhtub päris palju ning nii otsustas ta hakatagi nende lastega tegelema. Ehk siis peaasjalikult on sattunud lapsed tema juurde väga väikestena. Reeglina päris imikutena. Vanemad jätavad oma lapsed maha erinevatel põhjustel, milleks peamine on vaesus. On ka õnnetusi juhtunud, mis lastelt vanemad võtnud, on haiguseid ning on ka juhtumeid, kus on ilmnenud, et laps on nt füüsilise puudega. Tänasel päval on tema järelvalve all 70 last. Eelmise aasta lõpus, mil Chan seal käis, oli lapsi veel 60.

Vietnamis on kahte tüüpi lastekodusid. Ühed on riigi omad, teised eralastekodud. Iseenesestmõistetavalt peab riik oma lastekodusid ise üleval. Tingimused pole liialt kiita, aga laias laastus saavad hakkama. Eralastekodud riigilt mingit toetust ei saa. Nad peavad täielikult ise hakkama saama, otsima toetajad ja annetajad. Pärisin Chani kaudu kõikvõimalikke küsimusi, alates tervisekaitselistest nõuetest lõpetades eelarvega. Nõuded lastekodudele on riiklikult täiesti sätestatud. Meie omadega pole neid võimalik võrrelda, mõistagi. Üleüldse ei ole võimalik kodumaiseid ja siinseid lastekodusid võrrelda, sest kliimad on täiesti erinevad. Peaasjalikult just sellest see võrreldamatus.

Arvutasin kokku, nende aasta eelarve on umbes 45000 eurot. Sellega saab söönuks 70 last, saab maksta arved(vesi, elekter,telefonid), saab osta hädavajalikud riided. Siiski, valdavalt saavad lapsed riided selga annetustest ning neil on ka oma väike õmblustöökoda. Personalile raha ei kulu. Palka ei saa ei juhataja ega ükski kasvataja. Kasvatajad on tulnud tööle vabatahtlikult. Tavapäraselt on need vanemad naised, kellel lihtsalt muud enam midagi teha pole. Nad elavad seal koos lastega, saavad seal süüa ja rohkem polegi tarvis. On ka mõned nooremad inimesed tööl. Nemadki on seal vaid toidu eest ning palka keegi ei saa. Need inimesed on tulnud sinna lähedal asuvatest küladest. Märksõnadeks suur süda ja rahapuudus.

Lastekodukompleks oli ausalt öeldes päris uhke ja jättis hea mulje. Majad ja ruumid on puhtad ja hoitud. Maad võis kokku olla umbes paar hektarit. Ka tundub, osatakse hästi sponsoreid leida. Näiteks selle auto taga olev hoone on ehitatud norrakate poolt.

 Oli teada, et saabume. Chan helistas ette. Lapsed olid siis kenasti nö üles rivistatud. Ja nad laulsid meile ka lühikese tervituslaulu. Pean siinkohal ütlema, et see pani mind ennast ebamugavalt tundma. Justkui tuleks külla keegi tähtis. Ma pole vist oma hingelt sotsiaaltöötaja. Kõige parema meelega ma vaataks natuke distantsilt, kuidas lastel läheb, millega nad tegelevad, millised nad on, kuidas elu on korraldatud. Pigem huvitavad mind põhjused, olmetingimused. Mind huvitab taust ja süsteem ja suhtumine.
Käisime enne sinnasõitu läbi paarist poest. Kui mina arvasin, et teeksin sellele lastekodule rahalise annetuse, et nad saaksid ise osta ja otsustada, mida tarvis, siis Chan ütles, et kindlasti on targem käia läbi poest ja viia esmatarbeasju. Nii siis ostsimegi selle raha eest piima, piimapulbrit, imikutele toitu, riisi, nuudleid, õli, hambapastat, hambaharju, pesupulbrit, vihikuid ja muid kirjatarbeid. Kena oli ka see, et Chanil oli kaasas abikaasa, ka nemad ostsid päris omajagu asju ja ka taksojuht ostis toiduvärki. Kogu meie kraam auto pagasiruumi ei mahtunudki, sest kui ühes poes ütles Chan, et ostsime asjad lastekodule, tuli poe juhataja ja andis meile kaasa suure hunniku mänguasju. Ülemise pildi peal lapsed nendega just parasjagu tegelevadki. Ja taas, aitasin neid lastele jagada, aga miskipärast polnud see mugav.

 See on väiksemate laste magamistuba. Eks tingimused on nagu nad on. Meil ei tohi ühes toas üle kahe lapse elada. Seal on ka 30 täiesti okei. Kuid veelkord, võrdlemine eesti asenduskodudega pole kohane. See siin on täiesti teine maailm ega saagi olla võrreldav meie oludega.

 Kööginurk ja söögituba. Kuigi tagasihoidlik, siis puhas ja korras. Olen täiesti veendunud, et märksa puhtam ja korralikum kui 90% nendest restoranide köökidest, kus käinud olen.

 Lastekodul on ka oma väike peenramaa, kus elementaarseid köögivilju kasvatatakse. Seal saavad ka lapsed harjutada kõplamist ja rohimist ning näha, kuidas asjad käivad.

 On olemas väike klassiruum. Kuna lapsed lasteaias ei käi, on vaja neid seal koha peal õpetada ja kooliks ette valmistada. Muuseas, kooliharidus on Vietnamis tasuline ning selle aastase 45000 euro sisse pole õppemakse arvestatud. Need on kõik lisakulud.

 Üks tüdrukute tuba. Sain aru, et tüdrukud ja poisid elavad eraldi majades üldse.

 Siin pildil see õmblusklass või töökoda, mida ennist mainisin. On olemas hea juhendaja ja noored õmblevad tihtipeale omale ise riided selga. Ja vanemad lapsed õmblevad riideid noorematele.

Ja enne ärasõitu saabus lastekodusse vaikne tund. Aga siin pole mitte vaid lastel kombeks lõuna ajal tunnike und võtta. Seda teevad ka täiskasvanud inimesed. Tavaliselt ongi lõunapaus inimestel poolteist kuni kaks tundi. Jõuab süüa ja siis ka leiba luusse lasta. Väiksemad magavad nelja-viiekesi ühes voodis ja pole häda midagi. Muist magvad üldse põranda peal.

Kokkuvõttes ütlen, et päris omapärne kogemus. Ja suurt kurbust või nukrust pole, sest kuigi lapsed elavad lastekodus, on tingimused head - lapsed on hoolitsetud, nendega tegelevad toredad inimesed, nad on kenasti riides, soengud lõigatud, toit laual. See kõik on hoopis parem kui see, mis neil ilma selle selle lastekoduta oleks.

Nüüd aga olen omadega juba Ho Chi Minh Citys ja tegelikult siitki kohe lahkumas. Muu hulgas käisin näiteks kohalikus sõjamuuseumis, millest eraldi postituse teha võiks. Sõidan täna öösel linna, millel nimeks Hà Tiên. See on päris Kambodža piiri ääres. Aga enne kui piiri ületan, tahan minna Phu Quoc’i saarele. Marudalt kiidetakse.

Seniks aga, lugege menüüd ja...tellige süüa ja...

...ja head isu!