Laos - tehtud!

Tere!

Mitu korda olete juhtunud vabas looduses nägema SLR või SLS klassi Mercedest? Mina väikestviisi autohuvilisena hoian ringi käies tänavatel silma peal, et mis liikvel ja kuidas elatakse jne, aga vot neid masinaid ei mäleta, et oleksin liikumas näinud. Igatahes, Laose pealinnas Vientiane’is nägin korra SLRi möödumas ja kaks korda SLSi. Ma arvan, et see on ilmekaks näiteks, kuidas Laoses elu käib.

Laos on väga vaene riik. Ta on maailma 20 kõige vaesema riigi hulgas. Et aga linnatänavatel Lamborghinid ja SLR-id sõidavad, räägib sellest, et mingi väike seltskond on pururikkad. Ja nii ongi. Laose ametlik nimetus on Lao Demokraatlik Rahvavabariik. Nagu keegi hiljuti ütles, kui juba riigi nimes peab olema sees sõna "demokraatlik", siis on seal demokraatiaga reeglina väga vähe pistmist. Siingi on võimul üks partei, lokkab tohutu korruptsioon ja võimu kritiseerijate suhtes kehtib tsensuur. Küll mitte nii tugev nagu Venemaal, kus opositsioonijuht keset Moskvat sisuliselt Kremli müüri ääres maha lastakse, aga ega keegi väga häälekalt siin sõna ka võta. Igapäevaselt tänaval kõndides sellest korrupstioonist või kommunistlikust võimust aga aru ei saa. Inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, kõik naeratavad, on rahulikud ja toredad. Küllap tuleb see paljuski kohalikust kultuurist ja budistlikust ellusuhtumisest ja usust. Väga valdav osa elanikkonnast ongi budistid, kelle jaoks pole niivõrd oluline maine keskkond a la kes võimul, kellel milline maja või auto või kui suur pood või restoran, vaid hoopis olulisem on kanda hoolt oma hinge ja vaimu eest. Kõige tähtsam on olla hea inimene, austada loodust ja teisi inimesi. Kommunistlikus ühiskonnas on see kindlasti üks viis, kuidas hästi ja õnnelikult hakkama saada.

Sirp ja vasar uhkelt lehvimas Vientiane’is Mekongi ääres. Siinkohal on ka paras hetk märkida, et kummaliselt vähe on tänavatel näha politseinikke või sõjaväelasi. Viimaseid tegelikult absoluutselt mitte. Suurematel ristmikel võib aeg-ajalt mõnd politseinikku kohata ja suuremate kaubanduskeskuste juures ja pankade juures on näha turvamehi, aga see on ka kõik. Ja needki on väga sõbralikud ja naeratavad. Ma meie nõukogude aega ei mäleta, aga kuidagi on tekkinud arusaam, et meil olid miilitsad need kõige vastikumad ja ülbemad tüübid ja neid oli ka ühe elaniku kohta ametis umbes kolm tükki.

Toit Laoses on väga hea. Peaasjalikult süüakse riisi ja nuudleid, eriti levinud on nuudlisupp, mis on odav ja ka maitsev, kui koriandriga mitte liialdada. Suppi valmistatakse nii, et pannakse nuudlid, õhukesed lihaviilud, maitseained ja salatilehed kaussi ja siis tõstetakse kulbiga keev vesi peale. Siis lisatakse veel rohelist kraami, millest nimetatda oskan vaid sedasama koriandrit, mis mulle kunagi meeldinud pole. Kuna siinkandis aga selle kurja taime eest mitte kuhugi pääsu pole, olen õppinud seda väikeses koguses taluma. Laual on alati maitseainete ja kastmepottide jaoks kandik. Sealt leiab sojakastme, tšillikastmed erinevates versioonides, ketšupi, tšillipuru ja suhkru. Muuseas, kui supile lisada tšillipuru, siis lisatakse tihti juurde ka suhkrut. On päris maitsev. Aga süüakse ka sea-, looma- ning muidugi kanaliha ning ei puudu kala ja mereannid. Ja seda kõike kümnetes erinevates versioonides, erinevate vürtside ja maitseainetega. Kui võrrelda siinset toitu Indias või Sri Lankal pakutavaga, on köök kindlasti vähem vürtsine. Tõsi, eestlane, kes elu aeg keedukartult ja mannaputru söönud, vajab pisut harjumiseks aega. Laias laastus pole hullu midagi.

Olin pealinnas 6 päeva. Seda põhjusel, et alguses tahtsin saada Vietnami viisat hotelli kaudu. Maksin pisut teenustasu ja pidin saama. Kui ma peale kolmepäevast ootamist passi tagasi sain, selgus, et viisat mulle ei antud. Pidin siis isiklikult saatkonda minema ja vietkongidele oma nägu näitama. Ootasin veel kaks päeva ja sain viisa passi. Muuseas, maksin viisa eest 70USD, mis on siinkandis konkurentsitult kõige kallim viisa. Tavapäraselt maksavad riikide viisad 20-40 USD. Miks nii, ei tea, aga kuuldavasti valmistab Vietnam ette olulisi muudatusi, et riiki pääsemist lihtsustada. Praegu on Vietnam ka ainuke riik, mille viisat piirilt ei saa, viisa tuleb korraldada ära enne riiki saabumist. Aga see pilt, mille vahepeale panin, on tehtud ühes tänavarestoranis Mekongi ääres. See oli päris huvitav. Kui olid otsustanud, mida süüa soovid, siis toodi lauale söepang koos vajaliku instrumentaariumiga ja toit tuli endal valmis teha. Läksime ostsime pisut eemalt leti pealt kogu vajaliku kauba ja see toodi siis koos kõikide pottide-pannidega lauda. Mina poleks seal osanud ise midagi selle värgiga peale hakata, aga õnneks olid kaasas kaks neiut Vietnamist ja kolmas Iirimaalt. Elasime samas hotellis, päeval käisime koos ringi, õhtul siis läksime ka koos sööma. Keetsime vietnami tšikkide dirigeerimisel kambaga mereandidest suppi ja sõime praetud loomaliha. Puhas kuld.

Naised on Laoses ilusad. Sätitud, hoolitsetud, puhtalt riides. Selgete näojoonte, süsimustade silmade ja süsimustade juustega. On tavaline, et isegi lihtne loterii-, kõneaja-(: või toidumüüja on ennast kenasti üles löönud, mõnikord huuledki hoolikalt ferrari-punaseks värvinud. Nad on vormis. Ja nad kannavad tihtipeale väga lühikesi seelikuid. Aga! Kui silmaga vaadates võib jääda mulje, et tegemist on justkui tahtliku väljakutsuvusega, siis see arvamus on ennatlik. Eriti veel välismaalase puhul. Eks loomulik, et iga naine tahab olla ilus ja tahab, et teda märgatakse, aga kohalikega suhtlemine on peaaegu et võimatu. Esiteks seetõttu, et nad on tegelikult äärmiselt tagasihoidlikud ja häbelikud, teiseks, on ikka omajagu aeganõudev ettevõtmine, et leida mõni pisutki inglise keelt kõnelev naisterahvas. Muuseas, abielueelsed seksuaalsuhted on Laoses alles viimasel ajal noorte hulgas tekkinud, kuid siiski väga salajased. Traditsiooniliselt ei kõlba selline püksikummilõtvus või koguni litsakus mitte kuhugi! Ja laodel on seadusega keelatud omada mis tahes seksuaalsuhteid välismaalastega. Erandiks see, kui ollakse abielus. Keeleoskamatus kehtib ka meeste kohta. On üldse üllatav kui vaevaline on kohalikega suhtlemine. Seda ka hotellides-hostelites, rääkimata restoranidest.

Pisut viisakusest ja kommetest. Kõigepealt, enne jäi ütlemata, et kohlikud söövad pulkadega, olenevalt toidust on abimeheks lusikas. Harvemini on laual kahvel. Nuga nägin esimest korda oma reisil ühes restoranis eile, aga see oli ka viisakas ja pisut kallim koht. Euroopalikum, kui tohib. Kindlasti on kallimates restoranides ka nuga-kahvel olemas, aga nendesse kavatsen sattuda pensionipõlves, kui töö tehtud ja pea hall. Aga, jah, lihtsamates kohtades on tavapärane, et süüakse pulkade ja lusikaga. Olen ise pidanud ühel korral vaid pulkadega läbi ajama. Riisi süües võib lõuna venida oodatust pikemaks.
Oluline on jälgida, et ei käituks ebaviisakalt, kui istuda jalg üle põlve. Jalad on siin inimestel vaid kõndimiseks ja sportmängudeks. Kui istudes jääb jalatald teise inimese poole, on see väga ebaviisakas. Ja et kedagi peaks jalaga lööma, seda ei kujutata siin üldse ette. Pigem siis juba minna ja näkku sülitada, lugesin ühest reisijuhist. Jalgu pole ka viisakas tõsta tooli peale või veel vähem laua peale. See on ülim matslikkus. Samuti ei sobi riietuseks maikad ja lühikesed püksid. Põlved peaksid olema kaetud, samuti õlad. Siiski, need on juba leebemad tavad ja kui nende vastu eksida, siis pahaks ei panda. Kui külastada mõnd templit, siis tuleb reeglitest tugevasti kinni pidada. Alati võetakse jalanõud jalast, kui minnakse kellegi poole külla, ka osades hostelites kehtib see reegel alates juba välisuksest sisse astudes. Välismaalastele antakse eksimused muidugi andeks, aga ma eelistaks pigem mitte andeks saada, vaid talitada vastavalt kehtivatele reeglitele. Ja kui jälgida, kuidas kohalikud käituvad, siis reeglina ei eksi kunagi.

Loodus on Laoses väga rikkalik. Umbes 75% Laose pindalast on roheline, kaetud metsade ja džunglitega, mis koduks ja kaitseks paljudele haruldastele looma-, linnu- ja putukaliikidele. On elevante, tiigreid ja ka Aasia Musti karusid, kes väga suures ohus ja tõsise kaitse all. Kaks päeva mööda Mekongi sõites olin ka tunnistajaks, et metsikut loodust on Laoses täna veel päris palju. Hea on ka see, et kui veel 6 aastat tagasi ei pööratud turistide tegemistele kuigi palju tähelepanu, nt olid tekkinud linnadesse lärmakad kõrtsid ja diskosaalid, kus pidu hommikuni pidada sai, siis tänaseks päevaks on riik oma poliitikat tugevalt muutnud ja ka pealinnas on raske leida kohta, mis oleks avatud kauem kui kesköö. Ma küll tänu kohalike vihjetele paar kohta leidsin, aga need on väga vaiksed baarid kinniste uste taga. Seda kõike selleks, et elu poleks avalik läbu. Ja see on päris tänuväärne, sest garanteerib öörahu ja küllap väga paljudele ka hoopis vähem sinised esmaspäevad. Üleüldse püütakse Laoses arendada ökoturismi. Ja seda ikka selleks, et kõik lõppkokkuvõttes ennast paremini tunneksid.
Kõige suuremat kahju loodusele teeb praegu hiina piiramatu puiduturg. Ka Vietnam tahab oma osa. Nii raiutakse džungleid, et saata puit naaberriikidesse. Lugesin, et asi on nii hull, et kui laose kohalikud mööblimeistrid tahavad lao puitu osta, peavad nad seda tellima Taist või Vietnamist. Samuti püütakse kihvade ja organite saamiseks loomi. Hiina rahvameditsiin nõuab sellestki oma osa. Ja kuigi riigil on olemas tugev tahe loodust kaitsta, leidub alati mõni korruptandist piirkondlik metsaülem, kes seaduste peale vilistab ja dollarid taskusse pistab.
Põhja-Laoses elavad ka paljud mägirahvad ja hõimud, kes järjest alepõllundusega loodusele kurja teevad, aga see on siiski kuritahtliku metsaraie kõrval köömes ja murdosa kõigest sellest, mis toimub.

Pilt Laose-Vietnami piirilt. Taamal paistab puiduveok. Lastiks umbes meetrise läbimõõduga mitmekümne meetri pikkused palgid. Selliseid veokeid oli piiripunktis kümneid-kümneid.

Minu liikumisest nii palju, et pealinnast Vientiane'ist sõitsin ühel päeval Paksani linna. Bussisõit on siinkandis muidugi alati ’lõbus’. Kitsas, liikumiskiirus olematu, teed kehvad jne.

Kohalikud odavamad bussid näevad umbes täpselt sellised välja. 150km pikkune sõit võttis aega ligikaudu 5 tundi. Ja buss ei välju enne kui buss täis on. Tegelikult on väljumiskellaajad küll olemas, aga kui kell kukub, sõidab buss peatusest 30m kaugusele ja reisisaatja hakkab siis peatusest inimesi bussi korjama. Neid siis, kes muidu järgmise bussiga sõidaks. Antud juhul on pildil buss, kuhu mahtus jõudsalt üle 30 inimese.

Nagu näha, istmete vahed pole just kõige mugavama pikkusega. Ma olen päris kindel, et saaks ehitada ka busse, mis oleks mugavamad. Ma olen selliseid näinud. Õnneks oli reisisaatja ikkagi hea inimene ning ajas mingi tüübi kohe ukse juures olnud istme pealt sellise kitsama vahega istmele. Siis sain oma jalgu ukse ees hoida. Üldiselt on suhtumine väga sõbralik ja mõistev, ja tüübil, kes mulle koha loovutas, oli pigem hea olla, et sai minu heaks midagi teha.

Kohalikud bussid töötavad ka kui kaubataksod. Keegi toob paki bussi peale, suvalises külas on keegi pakil vastas. Muuseas, esimese pildi pealt on näha, et bussi katusel transporditakse pesumasinaid. Suured pakid katusele, väiksemad suvaliselt lihtsalt bussi. Et naised edevad on, siis antud pildil olev daam käis küllap pealinnas kaubareisil. Soetas omale hulganisti uusi ilusaid riideid. Ilmselt reisisaatja-proua oli selle daami tuttav. Igatahes pool reisist möödus daamil nii, et ta tõmbas järgemööda selga kõik oma uued särgid ja pluusid, katsuti materjale, arutati, naerdi kõvasti ja üleüldse oli lõbus.

Paksani linnast sõitsin edasi juba väheke tagasihoidlikuma transpordivahendiga. Suuremat sorti tuk-tuk, võib öelda...

Kolmas kord, kui mu sõiduk katki läheb tee peal. Esimene kord siis, kui kui Luang Prabangi lähedal varem mainitud koske käisin vaatamas, teine kord kadusid bussil mõneks ajaks pidurid, kui öösel Luang Prabangist pealinna sõitsin, kusjuures see jama juhtus veel mägedest alla tulles. Ja kolmas kord nüüd, kui Lak Saosse sõitsin. Siis oli ka korraks ehmatusmoment, sest ühel hetkel oli kõik ilm sinist suitsu täis ja rahvas tee ääres hõikus juhile midagi. See pidas ruttu kinni ja rahvas hakkas sõidukist kiiresti ja agressiivselt välja pressima. Minul oli vaja aga veel istepingi alt oma kotti päästa. Tegelikult ei juhtunud midagi, 10 minutit putitati ja sõit jätkus...

                                       
Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, jätkus päris kenas keskkonnas. Tõesti olid vahepeal vinged maastikud.

Õhtu veetsin Lak Saos, kus polnud absoluutselt mitte midgi vaadata ega teha. Kohtusin juba tuk-tukis üht 45-st Kevinit Tasmaaniast. Ta on elanud Laoses viimased 3 aastat, tegeleb pommide ja sõjamoona otsimise ja demineerimisega. Naljakas oli see, et ta on selle aja jooksul suutnud suhtlustasandil ära õppida lao keele. Täielik müstika. Aga õhtul käisime koos väljas söömas ja tegime mõned pitsid ja pokaalid. Ja muidugi oli ta oma keeleoskusega kõikide kohalike naiste, meeste ja laste lemmik...

Siin restorani omaniku tütar. Väga vahva ja julge laps. Rääkis ja seletas. Kusjuures oskas vähesel määral ka inglise keelt, mida vanemad ei osanud. Koolis olevat õppinud.

Aga nüüd...

Buss on mu toonud üle mägede Lak Saost Vinhi. Reisisaatja tegi umbes 7 pilti, see on neist kõige parem. Ega siit muud näe kui seda, milline see rahvastikutihedus bussis on. Väike 18-kohaline buss paisub ilma igasuguste probleemideta 32-kohaliseks. Kõik on rõõmsad.

Raha pole enam kip, keel pole enam lao, pealinn pole enam Vientiane.
Raha on DONG, keel on vietnami ja pealinn on Hanoi.

Järgmise korrani!

Kolme päevaga mööda Mekongi Laosesse

Tere tulemast Laosesse, ühesõnaga!

Vahepeal on nii palju toimunud, et kõigest rääkida pole ilmselgelt võimalik. Aga alustan sealt, kuhu eelmisel korral jäin.

Kuna ma otsustasin oma algsest reisiplaanist loobuda ja suunduda Birma asemel Laosesse, siis tundus põnev võimalus minna Taist Laosesse laevaga mööda jõge. Nii otsustasingi. Ostsin oma külalistemajast 1700 bahti(umbes 45 eurot) eest paketi! Just! Vist esimest korda elus olin paketireisija. Küll vaid kolmeks päevaks, aga siiski. Aga tegelikult oli see kõik väga lõbus. Esimese päeva hommikul tuli mulle järele väikebuss ning see viis 12-liikmelise seltskonna läbi Chiang Rai linna õhtuks piiriiäärsesse Huay Xai linnakesse. Chiang Mais käisime möödaminnes läbi ka kuulsast ja imekenast Valgest templist. Kes soovib, guugeldage ja lugege ja vaadake, mis see on. Kuna seal oli roppu moodi turiste, mina aga ei pea ennast üldse turistiks, siis mul oli kuidagi ebamugav oma kaamerat seal välja võtta ja pilti teha. Ei meeldi. Igatahes umbes päikeseloojangu ajaks jõudsime piiri äärde, ööbimine oli kenas tagasihoidlikus hostelis ja paketireisijale hinna sees.

Aga hommikul läks siis sõit mööda Mekongi lahti. Mina sattusin juba bussis istuma ühe parajalt segase 32-aastase Sakslase kõrvale. Peter Müller või herr Müller(rõhutatult ja kõva häälega)- nagu teda edaspidi kutsusin. Mis siin salata, isegi targad reisijuhid kirjutavad, et see 3-päevane pakett on paljudele rännumeestele heaks vahelduseks, samas vabanduseks, et kolm päeva vastutustundetult, samas turvaliselt pummelungi pidada. Mul seltsis herr Müller - otse loomulikult, ei möödunud meilgi need kaks päeva igavalt. Külma õlut jätkus kuni laevareisi lõpuni ja vaade oli imeline. Ja muidugi mina ei jätnud juhust kasutamata, tõmbasin omale kohe selga triibulise madrusesärgi ja pähe ankruga kaptenimütsi kirjaga Capitan.  Ütleme nii, et veel kolm päeva hiljemgi hüüdsid laeval viibinud mulle häälekalt linna peal üle tänava "heeey...capitaaan!" Nalja sai seal omajagu. Igatahes.

Kahjuks pole mul pilti kostüümist laeval, aga juhtumisi on üks pilt eelmisest aastast. Väg ilmekas.

Startisime hommikul umbes kella poole kaheksa paiku. Kusjuures öö oli väga niiske ja parimal juhul 15 kraadiga.

Suures enamuses ongi sellised pikad kitsad laevakesed. Need ei arenda kuigi suurt kiirust, aga on turvalised ja mitte kõige lärmakamad. Iseasi, kui sadamasse liiga hilja jõuad ning koha tahapoole mootori kõrvale saad. 300km läbimiseks kulub umbes 16 tundi. Laev teeb küll vahepeal peatusi, kuid vaid selleks, et kaupa peale/maha laadida. Aga reisijal pole tarviski laevalt maha minna, sest kõik vajalik on olemas. Tualett, mis reisi kulgedes järjest peldikumaks muutub, on ainult väga ebameeldiv koht. Auk laeva põrandal, kuhu siis suurest tünnist kopsikuga vett pele tuleb valada. Eriti halb koht veel siis, kui peaks kõht korrast ära olema. Mina tegelikult eelistasin paljuski just sel põhjusel laeva peal õlut kohalikule toidule ja suupistetele. Õhtuti ja hommikuti sai ööbimispaikades kenasti kõhu täis. Igaks juhuks ei riskinud.
Aga kui hommikune udu kadus ja päike paistis, olid vaated tõesti vinged...

Luang Prabangi peetakse üheks peamiseks või olulisemaks sihtkohaks Laoses. Ja tõsi, 70 000 elanikuga linnake on väga kena oma prantsuse-stiilis majade ja villadega. Linn omab mingit head ja positiivset vaimu või aurat. Seal paiknevad 33 budistide templit on Unesco kaitse all. Mekongi ääres on omajagu restorane, mis pakuvad ülihäid sööke, igal hetkel saab tänava äärest osta värskest mangost või papaiast pressitud mahla. Kõik see on väga tore, kui oled leidnud omale koha, kus ööbida...

Siinkandis on praegu totaalne tipphooaeg. Turiste ja kõikvõimalikke seiklejaid on tohutult. Rahvast rohkem kui inimesi. Kuna meie saabusime pärastlõunal, oli öömaja leidmine üsna vaevaline. Kahtlesime küll herr Mülleriga, aga otsustasime siiski omale öömaja koos otsida. Peale umbes 15 hostelit oli vahoshoitud Müller ikka korralikult närvis ja seda oli näha igast ta liigutusest. Mulle tegi see muidugi nalja ja panin puid alla. A la et kuna teda keegi oma katuse alla võtta ei taha, siis pole mul ka kuskil olla. Ta muidugi ägestus siis korralikumalt ja karjus, et otsime eraldi öömaja. Ma vanast kogemusest ütlesin, et võtku ta maru rahulikult ja lähme sööme kõhud täis, sest see on niimoodi kodutuna ja seljakotiga ringi kolades kõige närvesöövam. Kui kõht täis, siis võib vabalt ka pingi peal pargis või restoranis magada. Või mis iganes. Lahenes see olukord aga nii, et tee peale jäi üks väga kena kohalik, kellega juttu läksin tegema. Küsisin, kas ta ehk teab mõnd külalistemaja. Näitas käega, et "no sealpool 300m edasi üks koht on, aga rahvast palju, ilmselt ka täis." Müller hakkas juba tagasi linna poole astuma aga ma ikka veensin, et läheksime vaatama. Pakkusin, et kui sealt öömaja leiame, siis ta on mulle õlle võlgu. Ja, oh üllatust, saimegi viimase kahe voodiga toa, millest üks oli suur 160x200 ja teine 100x200. Viskasime kulli ja kirja. Sain suure voodi. Ja tema ostetud õlle veel peale kauba.

Turiste oli Luang Prabangis tõepoolest üle mõistuse palju. Kui valged inimesed on veel enam-vähem talutavad, siis hiinlased, keda oli seal umbes kolm-neli korda rohkem kui valgeid, olid küll väga tüütud ja häirivad. Nad käivad koos ilmselt hõimuti. Neid on alati karjas hästi palju, ilmselt paar perekonda oma sugulastega vms. Nad on hästi lärmakad ja väga tihti ka arusaamatult ülbed ja üleolevad. Näiteks restoranis vilistatakse ja nipsutatakse kõrgelt sõrme ja lõuatakse kohalikele arusaamatus keeles. Suhtumine on väga alandav. Seda kõike on kõrvalt väga piinlik vaadata, sest laoses on inimesed ülimalt sõbralikud, rahulikud ja heatahtlikud. Kui mina oleks nt restoranis teenindaja, siis ma saadaks sellised ülbed krdi hiinlased lihtsalt minema. Mis sest, et raha jääb teenimata. Aga ahvi mina ei teeninda. Päris kõik hiinlased muidugi nii ei käitu, aga olen sellist jama oma silmaga mitu korda näinud.

Tõtt öelda olen ma nüüd nii vihane selle neetud tääbi peale, et ma lihtsalt ei kirjuta enam. Villand kahe näpuga toksimisest ja parandamisest. Olen seda postitust vahelduva eduga umbes 4 tundi kirjutanud. Absurd! Ja kirjutada oleks veel ja väga palju. Nt eile käisin vaatamas Luang Prabangi lähedal üht päris ägedat koske, omamoodi seiklus oli tänaöine bussisõit Luang Prabangist alla pealinna. Olengi nüüd Vietiane’is. Olen kohanud väga lahedaid inimesi, näiteks Alžeeriast pärit ameerika paari, kes juhtumisi meie vähemusprobleemidega hästi tuttavad(wtf, onju?), Müller ja tema naljad lätlaste kohta vääriks rääkimist, väga vinge brasiilia neiuga kohtusin ja veel ühe paariga, kus mees nägi täiesti identne välja sarja Las Vegas tegelase Ediga, aga olen täielikult tüdinud emmide ennideks, esside aadeks või deedeks, iide uudeks jne parandamiseks. Rääkimata igasugustest tühikutest, komadest, piltide laadimisest jne. See krdi tääb ei kõlba muuks kui meilide ja uudiste lugemiseks, fb mõneks lauseks, svm-i mulinaks või mõneks tobedaks mänguks. Grammatikanats. Panen lõppu mõningad pildid...

 Käisime selle kose juures, millest pildid allpool, kohaliku tuk-tukiga. Loomulikult läks see tagsiteel katki ning lõppes see sellega, et osad hääletasid tagasi Luang Prabangi. Nende hulgas ka mina, sest pidin bussi peale minema...

 Siin pilt snuukrihuvilistele. Ka nii saab mängida.

 Kuna see vastik masin mu põlvedel paneb valitud pildid üles suvalises järjekorras, siis...no igatahes ronisin mööda džunglirada üles. Sinna, kust kosk langema hakkas.

 Just. See on see rada üles.

 Ja see siis kosk ise nii palju kui sellest aru on saada.

 Kohe seal kose lähedal on Aasia Musta karu...noh...? Reservuaar? Säilituspaik? Loomapark?

 Džungel.

Ja ongi kõik. Nii loojus päike Luang Prabangis.

Head aega!

Üle pika aja Aasias...

Tere!

Püüan ennast kokku võtta ja pisut kirjutada. Koheselt ütlen, et tahvelarvutiga kirjutamine on ülimalt ebamugav. Selleks, et tekstivälja näha, peab hoidma aparaati pikkupidi, sest muidu katab klaviatuur terve tekstivälja. See teeb aga klaviatuuri mikroskoopiliseks. Pea sama, mis telefoniga sõnumit toksida. Pidevalt löövad kohmakad sõrmed tähti valesti, siis mine tagasi, kustuta ja paranda. Sülearvuti oleks pidanud kaasa võtma - oleks võimalik ka tööasju hoopis paremini teha.

Aga... 7. veebruaril lendasin Tallinnast läbi Riia Stockholmi, kust peale parajalt pikka ja tüütut ooteaega lendasin edasi Tai pealinna Bangkokki. Kõik sujus veatult. Kõige toredam lendude juures oli see, et lennul Stockholmist Bangkokki magasin lennu 12st tunnist 8. Enneolematu vedamine, mis tingitud paljuski sellest, et ma võtsin reisile kaasa oma pehme ja mõnusa padja. Üleüldse kaalub mu seljakott maksimaalselt 7kg. Koti sisu: 4 särki, kahed lühikesed püksid, 4 paari sokke ja pesu, matkatossud, medikamendi- ja hügieenikott, tahvelarvuti ning suur ja pehme padi! Liikumises olles on veel lisaks suurem pudel vett ja mõned Snickersi šokolaadid. Proovisin enne lendu, kas mu seljkott mahub lubatud käsipagasi mõõtmetesse. Mahub.

Bangkok - oriental settings.

Jõudsin Bangkokki südaöö paiku. Õnneks on mul Bangkokis head tutvused. Talveperioodil Kagu-Aasias tõlketöödega tegelevad sõbrad Risto ja Kaarel ootasid. See tegi maandumise pehmeks! Kraaps ja kummardus neile selle eest. Esimesed kaks päeva kulusid aklimatiseerumisele. Argikeeli kõneledes tähendab see seda, et käisime lihtsalt söömas-joomas, mina tegin teisel päeval linnas Risto rattaga ühe tiiru, aga laias laastus ei toimunud midagi asjalikku. Ja kolmandal päeval saabus mingi väga müstiline kõhuviirus, mis niitis meid kõiki kolme sisuliselt kaheks päevaks maha.

Bangkok on Kagu-Aasia üks tähtsamaid finantskeskuseid. 80ndatel hakkasid maailma suurkorporatsioonid oma ettevõtete peakortereid ja tootmist Bangkokki rajama. Tööjõud oli odav, -kvaliteet enam kui rahuldav. Täna on linnas umbes 10 000 000 elanikku, 80ndatel oli poole vähem. Ehk siis täna umbes nii palju kui 7 eestitäit rahvast. Siiski, arvestades, et see on Kagu-Aasia, ja rahvast linnas tohutult, on minu meelest linn üsna puhas ja korras. Elu tundub organiseeritud igas mõttes. Ühistransport töötab väga hästi. On korralik metroo, on nn skytrain ja on ka mööda kanaleid sõitvad laevad. Ühega sellistest sõitsin metroopeatusesse, et raudteejaama saada.

Tai on ametlikult kuningriik. Siin on olemas elav kuningas. Ja tai kuningas on rahva poolt väga armastatud. Muuseas, Kuningas Bhumibol Adulyadej on tänasel päeval maailma kõige kauem ametis olnud elav riigijuht. Ta tuli võimule juunis 1946. Meenub meie Ansip, kes oli mingil hetkel Euroopas kõige kauem ametis olnud peaminister. Kui kuningas siin võimule tuli, oli Ansipi isa 15-aastane. Tai on poliitiliselt üsna ebastabiilne. Eelmisel aastal toimus siin sõjaväeline riigipööre. Enne seda ametis olnud peaminister elab täna paguluses. Kuna kuningas on vana, kardetakse praegu halvimat - troonipärijast kuninga poeg on väidetavalt paras pätt ja kaabakas. Korruptant, hasartmängur ja no tulevik on igati tume. Kuna aga rahvas siin pole loll, siis kardetakse, et kui vana kuningas sureb, tuleb rahvas uue kuninga vastu tänavaile. Keegi ei oska ennustada, mis siis saab, aga nagu ütleb Kulmar: "No ega sealt midagi head küll ei tule".

Tai on minu jaoks mõneti väga mõistatuslik. Ma pole palju näinud, pole palju käinud ega kohalikega suhelnud, aga ühe sõjaväelise režiimiga kuningriigi kohta on suhtumine ümbritsevasse fenomenaalselt liberaalne. Ja siinkohal ei saa üle ega ümber näiteks transseksualidest. Neid on siin tõeliselt palju. Bangkokis viitasid Risto ja Kaarel mõnele, nüüd olen õppinud ise märkama. Tegemist siis valdavalt meestega, kes tahavad olla naised. Ehk siis mees on läbinud soovahetusopertsiooni ja hormoonravi(ma ei tea detaile, äkki on see hormoonidega "ravi" eluaegne), lasnud omale ette lõigata rinnad, sättinud soengu ja teinud kena meigi. Tõsi on see, et distantsilt näevad nad tihtipeale välja kenamad ja atraktiivsemad, kui Naised. Just, suure "N"-tähega. Ja siinne üldine suhtumine on täiesti normaalne ja tolereeriv, keegi ei vaata imelikult, keegi ei tee nägusid. Ainult minu praeguse külalistemaja turvamees tuli ühel õhtul, kui hotelli ees sigaretti suitsetasin, minu juurde, tonksas küünarnukiga vastu õlga ja näitas muiates peaga: "Hehe, ladyboys". Mina konservatiivina muidugi suhtun skeptiliselt, ma ei saa eriti aru, kuhu see ühiskonda või inimkonda laiemas mõttes viib, aga kui üksikinimest(et mitte öelda "üksikjuhtumit") mõelda, siis ma olen nõus, et iga inimene tehku, mida tahab. Seda seni, kui ta kellelegi liiga või ülekohut ei tee.

Kohalikega suhtlemine on väga keeruline. Esiteks on raske leida inimesi, kes inglise keelt räägiks, teiseks, kui ta isegi räägib miskit, on pea võimatu seda aktsenti ja neid sõnu mõista. Aga inimesed on ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Ja keegi ei käi pinda, keegi ei taha meeleheitlikult sulle midagi müüa ja pähe määrida. Selles mõttes on siin võrreldes India või Sri Lankaga hoopis teine maailm. Meeldiv ja rahulik.

Viimane vagun. Rong oli tegelikult üsna mugav. Jalaruumi küllalt ja seljatugi liigutatav.

Igatahes, praeguseks olen Põhja-Tai linnas nimega Chiang Mai. Tulin siia rongiga Bangkokist reede õhtul. Sõitma hakkasin hommikul 8.30, sõit kestis 12 tundi. Väga tšill ja rahulik. Kesklinna tagasihoidlikus hotellis elades käin kogu aeg väljas söömas. Ja kohtunud olen paljude väga huvitavate inimestega. Laupäeva õhtul ühes kõrtsis sain juhuse tahtel kokku ühe vanahärraga USAst. Rääkisime elust ja asjadest, tema elust, minu tegemistest ja siinsete kohalike ellusuhtumisest. Lõpuks kutsus ta mind omale eilseks külla. Ma vaatasin kohe alguses muidugi altkulmu, aga ta ütles kohe, et ärgu ma jumala pärast valesti aru saagu... Lubasin minna ja läksin ka.

Michael elab siin juba 8 kuud. Lahutas oma teisest abielust aasta tagasi. Ta on 67 ja pensionil. Tal oli 80 töötajaga ettevõte San Diegos, elas hästi, teenis mitu miljonit dollarit aastas. Ja ma ei kahtle, et teenis. Siis aga lahutas naisest, kes lahutuse käigus 3/4 varast kaasa võttis. Ise ta muigas, et kuna umbes pool sellest rahast oli nagunii veidi sahkerdades saadud, siis talle endale jäi kindlasti see osa, mis oli ausalt teenitud. Aga...mida ta mulle kõrtsis ei rääkinud oli see, et siia tulles võttis ta kaasa ka oma üksikuks jäänud venna Johni. Temast pea 10 aastat vanema, toona kergelt haige, tänaseks dementse, tõsiste mäluprobleemidega vietnami sõja veterani. Ma tutvusin temaga paaritunnise külaskäigu jooksul kolm korda. Michael ütles, et suhtu hästi rahulikult ja naturaalselt. Pole vaja öelda, et oleme juba tutvunud - kõik on okei. Välisuksel oli mitme A4 formaadis paberiga kirjutatud "JOHN, DON’T GO OUT WITHOUT YOUR BROTHER". Michael ütles, et venna eest hoolitsemine võtab talt küll kogu ta enda aja ja võimaluse oma elu elada, aga hooldekodusse ta ka venda jätta ei saanud. Michael rääkis, et vähemalt nii kaua kui vend teda veel ära tunneb, kannab Michael tema eest ise hoolt. Ja kui enam ei tunne, siis on tal kõik läbi mõeldud, kuidas asjad korraldada selliselt, et vennal oleks hea ja turvaline. Uskumatud valikud, uskumatud inimesed.

Pilt on tehtud ilmselt Chiang Mai kõrgeimast hoonest, kus vennad elavad...

Siinses tagasihoidlikus hotellis elab ka üks Ukrainast pärit ajakirjanik. Õigemini lausa ühe telekanali välistoimetuse juhataja. Endine juhataja. Olga. Rääkis, et väsis sõja käigus kõigest. Nüüd püüab siin jalgu alla saada ja töötab tõlgina. Kuna aga tööd napib, siis küsisin ka Risto ja Kaarli käest, kas ehk saaks teda kuidagi aidata. Ja nad ka andsid paar vihjet. Rääkisime väga tõsiselt Ukraina-teemadel ja tahes või tahtmata viib see mõtted selle peale, milline oleks olukord meil Eestis, kui tegelikult ka Putin Baltimaadesse tulema peaks. Küsimus polegi selles, kas NATO tuleb appi, kaua vastu paneme, kuidas sõda kulgeb, vaid küsimus on selles, kuidas mõjub see laiemalt. Kuidas mõjub see ühiskonnale, peredele, noortele. Kuidas mõjub see meie meeste naistele, lastele, järgmisele põlvele. Milline on sõjaolukord reaalselt? Mis juhtub? Kuidas see välja näeb? Kui seda ukrainlase suust vahetult kuulda ja selle järgi manada omale pilt silme ette...

Olen kohtunud veel erinevate inimeste ja elukunstnikega, aga kõigest kirjutada jõua. Eriti veel selle kirjeldamatult tüütu tahvliga. Ilma liialdamata, see on õudne...

Aga...Chiang Mai on väga tore. Kes Taisse reisib ja kuurortist väga lugu ei pea - see on kindlasti linn, mida külastada, jalutada vanalinnas, nautida jahedat õhtuõhku, päevast kuuma päikest, süüa parimat tai toitu...see on hea valik. Kohe kindlasti. Mina ostsin omale täna pileti paadi peale, mis viib mind kolmapäeva hommikul Luang Prabangi Laoses. Sõit võtab aega kolm päeva ja kaks ööd. Täna tegin ära vajalikud passipildid ja passikoopiad ja läheb sõiduks.

 Kodutänav Chiang Mais

Ja see põhimõtteliselt kodutempel...


Jube rabe tundub see värk...
Olge teved!

Muzungu raporteerib Tansaaniast

 Tere!

Pidin p2ris kaua pusima, et meelde tuletada, kuidas blogile ligi saada ja siis postitus teha, pilte lisada jne. Eks paistab, palju j22b kirjutamiseks aega - varsti tuleb internetikohviku peremees ja paneb poe kinni.

Muzungu on valge mees. Tihtipeale v6ib t2naval kuulda, kuidas nii h6igatakse.

Kui k6ike otsast alata, siis 17. veebruari varahommikul viis s6ber Liiv mu Tallinnasse, kust lendasin Riiga. Riiast edasi Istanbuli ning sealt 6htul Turkish Airlinesi lend Kilimanjaro lennuv2ljale. Kohale j6udsin 18. veebruari hommikul kell 4. Kuna mul mingit 88bimist polnud organiseeritud, siis otsustasin mitte liialt riskida ning kuni hommiku saabumiseni magasin lennujaama terminalis. Ebamugav, kuid see on l2hen-kohale-ja-siis-hakkan-vaatama-suhtumise hind.
Hommikul s6itsin taksoga bussipeatusesse, kust sain dalla-dalla peale, mis t6i mind umbes 40km kaugusel asuvasse Arusha linna. Dalla-dalla on meie m6istes marsruuttakso. Tavaliselt on need umbes 12-18-kohalised kindlat marsruuti s6itvad v2ikebussid, kuid vajadusel paisuvad need 30-kohalisteks. Olen n2inud, kuidas 6htuse tipptunni ajal on dalla-dalla rahvast nii t2is, et bussil krigisevad rattad vastu rattakoopaid. Musti mehepoegi oli isegi bussist v2ljaspool - m6ned olid lihtsalt uksest v2ljas ja paar meest rippusid akende kyljes.
Arusha on 300 000 elanikuga linn P6hja-Tansaanias. Kuna paljud rahvuspargid, vaatamisv22rsused, rahvusvaheline lennujaam, m2ed Mt Kilimanjaro ja Mt Meru on k6ik siin l2heduses, siis on siin valgeid inimesi t2itsa omajagu. Mitte palju, iga p2ev n2en kuni kymmet valget kodanikku. Aga praegu pole ka turismi hooaeg.
Tegelikult algas reis mitte just k6ige paremini. Esmasp2eval, kohe reisi esimesel p2eval sain p2ikese k2est p6letada. Seda aga mitte nahale, vaid p2he. 6htuks t6usis korralik palavik ja tekkisid vaheldumisi t2itsa tublid kylma- ja kuumav2rinad. Ravisin end une ja rohke vee joomisega. Magasin 36 tunnist umbes 24 ning kolmap2eval oli palavik kadunud ja enesetunne hoopis parem. Vahepeal olin joonud 6,5 liitrit vett ka 2ra. Teine asi on malaaria tablettidest tulenevad k6rvaln2hud. Meeleolulangus muutus mingil hetkel lausmasenduseks, liigesed ja lihased valutasid. Kusjuures veidral kombel valutasid k6vasti ka silmad. Eile aga oli k6ik juba r66msam. K2isin Tarangire rahvuspargis safaril ning 6htul otsustasin v2lja minna ning juua palju 6lut. Ja oh yllatust, t2na hommikul oli ka silmadest valu kadunud:)

Tansaania, r22gitakse, on ysma m6istlik paik, kust musta Aafrika avastamisega alustada. V6ib-olla see nii on ka, sest midagi koledat pole juhtunud. Yldiselt soovitatakse pimedal ajal pysida hotellis ning vajadusel liikuda vaid taksoga. P2eval pole ohtu, et keegi ihu kallale kipuks, kyll aga on t6sine ja v2ga reaalne oht, et kui kohaliku h2rrasmehe, kes k6ike myyb, k6ike teab ja k6ike oskab, endale ligi lased, siis p6hjustab ta sulle koheselt tuska ja meeleh2rmi. Selliseid tegelasi on piisavalt palju ning loomulikult on mustade meeste suhtumine valgesse inimesse kui liikuvasse rahakotti - ja k6ik raha tuleb kiiresti ja yksk6ik, kuidas, k2tte saada. Kuna mina olen k6ige sellega Aasias tutvunud, siis v2ga hull minu jaoks asi siin pole. Kyll tuleb tunnistada, et siinsed mehed on selgelt agressiivsemad ja pealetykkivamad. Aasiaga v6rreldes ongi siinne suhtumine yldisemalt kuidagi robustsem ja v2hem inimlik. Aasias ei kippunud keegi elu kallale, siin seda tunnet kyll pole. Ei tea, kas see tuleneb vihast valge orjapidaja vastu v6i on see mingi sygavam ja lihtsalt kultuuriline erip2ra.
See selleks. Kui pileti Tansaaniasse ostsin, oli kindel plaan, et k2in 2ra ka Mt Kilimanjaro otsas. Kui kodut88d tegema hakkasin, selgus, et see ettev6tmine maksab umbes 2000USD. Siis m6tlesin, et hea kyll, Kili pole v6imalik, v6tan siis k6rguselt teise tipu Mt Meru(u 4500m). Kui siia j6udsin, siis selgus, et ka see l6bu maksab yle m6istuse palju - umbes 600USD. Nyyd siis ongi nii, et mul j22bki m2kke ronimata, sest see on ebam6istlikult kallis. Tansaania kohta v6ib yleyldse 8elda, et see on ebam6istlikult kallis riik. K6ikv6imalikud tasud rahvusparkides(nt Kilimanjarole minnes tuleb maksta pisut yle 100 USA dollari p2evas puhtalt pargis k6ndimise eest), muuseumides, 88bimiskohad...see k6ik on v6rreldamatult kallim kui n2iteks L22ne-Euroopas. Aga no midagi pole teha, riik tahab raha saada ja kui tuleb inimene, kes on n6us maksma, siis on...riik 6nnelik. Kylaline mitte.
Tansaania peamine vaatamisv22rsus v6i turismimagnet on kahtlemata metsik loodus. 6igemini vist loomad metsikus looduses. Sellest tulenvalt on turistide hulgas v2ga populaarne minna safarile. Kuigi mina pole tegelikult eriline loomas6ber, otsustasin, et kui m2kke minna ei saa, siis midagi tuleb ju teha ning et k2in siis safaril 2ra. Nii tuligi eile hommikul mulle j2rele yks v2ga vahva sell Moses, istusin safari Land Cruiserisse ning s6itsime Tarangire Rahvusparki. Jah, oli kyll palju loomi. N2gin elevante(nende kontsentratsioon, muuseas, on selles rahvuspargis maailma suurim ehk siis looduslikult on tegemist k6ige elevandirohkema piirkonnaga maailmas), kaelkirjakuid, mingeid v2ga suuri kilpkonni, antiloope, mingit metssea-laadset isendit, kellel kihvad suust v2lja kasvasid(nagu mingi pisike ninasarvik vms), igat v2rvi igas suuruses tundmatuid linde ja muidugi veel palju igasuguseid tundmatuid loomi. P2rliks oli aga l6vi. K6igepealt yks emane ja siis veel kolm, kellest yks oli isal6vi. Muuseas, isal6vid on p2ris haruldane v2rk, sest neid on umbes 7 korda v2hem kui emaseid. Nad toimetavad ringi umbes 7-8-pealises kambas, kus on yks isal6vi, m6ned emased ja siis pojad. Elevandi kohta seda, et siin iseenesestm6istetavalt on tegemist aafrika elevandiga. V6rreldes india elevandiga on aafrika elevant hoopis kurjem loom. N2iteks pole siin sellist asja, et elevandile selga istud ja s6itma l2hed. Indias oli selline v6imalus v2ga laialt levinud. Siin on isegi juhtunud, et kui rahulikult oma teed kulgevale elevandile ei meeldi, et rahvuspargis teda vaatama tullakse ja pildistatakse, siis hakkab ta safariautot taga ajama. Tegelikult kyll esialgu ainult hirmutab tehes m6ned kiiremad sammud h2irija poole. Kui see end siis kohe minekule ei s2ti, tuleb ja vemmeldab autot londiga. Nii et nalja ei ole - mitte keegi ei m2ssa Aafrikas elevandiga! Ja siis seda veel ka, et(v2hemalt mulle tundub) siinne elevant on v2iksem. Aasias olid vantsid minu meelest hoopis suuremad. Aga no v6ib-olla pole mul 6igus.

Kuna nyyd sai rahvuspargi- ja loomajutt r22gitud, siis panen siia pildid safarist.

Tegelikult oli elevantide juures k2imine k6ige koledam osa safarist. Ma kardan loomi. Juba v2iksest peale. Kardan lehma ja hobust, mis siis veel kurjast aafrika elevandist r22kida. Kui safari-mees Moses tavatses loomi vaadeldes auto mootori seisata, siis elevantide juures ytlesin, et las mootor k2ib. Ta s6itis neile m6nikord ka v2ga l2hedale. Selgelt liiga l2hedale, minu meelest. Aga no las olla. Loomade kartus tuleb mul aga sellest, et...m6elda nyyd, kui nt hobune sind hammustab v6i lehm l88b sarve ribide vahele, siis mida on v6imalik teha? Hakkan s6imama? Kaeban kohtusse? N6uan valuraha? L2hen kallale? Aga mida kyll siis teha, kui elevant jookseb kohale ja londiga tuuseldama asub...? Ei tasu 2ra, ma arvan. 

 Kaelkirjak on kahtlemata minu lemmikloom Aafikas. Nad on nii s6bralikud ja viisakad. Muuseas, Mosese s6nul on kaelkirjak Tansaania rahvusloom. Kui ma kysisin, et oh, lahe valik, aga miks ikkagi selline valik, siis ytles Moses: "Well, you just look at them - they are so kind and polite". Yhes6naga, nad on lahked ja viisakad. Ja t6epoolest, nad lihtsalt vaatavad ja 66tsuvad. Liigutavad oma neid sarvekesi ka k6rvu ning neil on t2pselt selline n2gu peas, et nad ei saa absoluutselt mitte midagi mitte millestki aru. See konkreetne isend oli tegelikult alguses t2pselt meie tee peal ees. Ta j6i teele dziibi rataste j2lgedesse j22nud vett. Ja kuidas kaelkirjak ulatub vett jooma maast? Niimoodi, et ta laseb esimesed jalad harki. See on p2ris kummaline vaatepilt.

 Siin on v2ga mikroskoopiline osa Tarangire rahvuspargist ja selle elevantidest. Elevante oli seal t6esti v2ga palju. Karjade kaupa.

 Need on soliidsed loomad. Ilusad ka. Neid ma ei kardaks.

 Tagasiteel paistis l2bi auto akna h2guselt Mt Meru m2gi. Tegemist sarnaselt Mt Kilimanjaroga kustunud vulkaaniga. T6siselt kahju, et m2kke ronimata j22b. Aga no midagi pole teha, seekord j22b nii.

 Ma ei tea, kas postituse avaldades on v6imalik pilte suuremalt vaadata. Igatahes, selle puu all magab l6vi.

Miskip2rast muutus pildi formaat, kui pildi arvutis ymber keerasin. Ei tea, miks. Igatahes, selline see auto oli. P2ris uskumatu, kus ja mis tingimustes see v6imeline liikuma on. Tegelikult ei ole see auto, see on masin.

Enne l6ppu veel ilmast ka. Ilm on kuum. Liigagi kuum. P2eval julgelt 30 kraadi ja pealegi. T2na oli 34. M6nikord on 6htuti sadanud, siis l88b 6hu ylim6nusaks, isegi natuke jahedaks, mis on v2ga kosutav peale p2evast palavust. Nii ongi, et praegu on siin vihmaperioodile eelnevad hetked. Yldiselt hakkabki juba praegu v2hehaaval aina rohkem sadama ning nii j6uabki k2tte vihmaperiood.

T6tt-8elda ei tundu mulle praegu blogi kirjutamine p2ris 6ige asjana. Aga v6ib-olla tuleb see sellest, et kui ma Aasiasse minnes blogi kirjutama hakkasin, siis oli siin kirjutamine natuke teisel eesm2rgil. Tookord olid teised tegemised ja aeg hoopis pikem. Nyyd on reis lyhike. Tunne on selline, et no mis ma ikka kirjutan, tulen nagunii kohe varsti kohale, kyll siis r22gin, kui on huvitav.

Homme varahommikuks on mul pilet juba olemas. Ees ootab 8-10-tunnine bussis6id Dar es Salaami, kust l2hen edasi Zanzibarile. Aga kuna juba kell 19 on pime, ja kui l2heb pimedaks, siis bussid-laevad enam ei s6ida, pean arvestama, et ma ilmselt ei j6ua viimase praami peale. Seekord aga broneerisin omale Daris ka 88bimise 2ra - ilgelt tyytu ja ebam6istlik oleks j2lle kuskil bussijaamas v6i kurat teab kus 88d m88da saata.

T2nan t2helepanu eest!