Tere!
Püüan ennast kokku võtta ja pisut kirjutada. Koheselt ütlen, et tahvelarvutiga kirjutamine on ülimalt ebamugav. Selleks, et tekstivälja näha, peab hoidma aparaati pikkupidi, sest muidu katab klaviatuur terve tekstivälja. See teeb aga klaviatuuri mikroskoopiliseks. Pea sama, mis telefoniga sõnumit toksida. Pidevalt löövad kohmakad sõrmed tähti valesti, siis mine tagasi, kustuta ja paranda. Sülearvuti oleks pidanud kaasa võtma - oleks võimalik ka tööasju hoopis paremini teha.
Aga... 7. veebruaril lendasin Tallinnast läbi Riia Stockholmi, kust peale parajalt pikka ja tüütut ooteaega lendasin edasi Tai pealinna Bangkokki. Kõik sujus veatult. Kõige toredam lendude juures oli see, et lennul Stockholmist Bangkokki magasin lennu 12st tunnist 8. Enneolematu vedamine, mis tingitud paljuski sellest, et ma võtsin reisile kaasa oma pehme ja mõnusa padja. Üleüldse kaalub mu seljakott maksimaalselt 7kg. Koti sisu: 4 särki, kahed lühikesed püksid, 4 paari sokke ja pesu, matkatossud, medikamendi- ja hügieenikott, tahvelarvuti ning suur ja pehme padi! Liikumises olles on veel lisaks suurem pudel vett ja mõned Snickersi šokolaadid. Proovisin enne lendu, kas mu seljkott mahub lubatud käsipagasi mõõtmetesse. Mahub.
Bangkok - oriental settings.
Jõudsin Bangkokki südaöö paiku. Õnneks on mul Bangkokis head tutvused. Talveperioodil Kagu-Aasias tõlketöödega tegelevad sõbrad Risto ja Kaarel ootasid. See tegi maandumise pehmeks! Kraaps ja kummardus neile selle eest. Esimesed kaks päeva kulusid aklimatiseerumisele. Argikeeli kõneledes tähendab see seda, et käisime lihtsalt söömas-joomas, mina tegin teisel päeval linnas Risto rattaga ühe tiiru, aga laias laastus ei toimunud midagi asjalikku. Ja kolmandal päeval saabus mingi väga müstiline kõhuviirus, mis niitis meid kõiki kolme sisuliselt kaheks päevaks maha.
Bangkok on Kagu-Aasia üks tähtsamaid finantskeskuseid. 80ndatel hakkasid maailma suurkorporatsioonid oma ettevõtete peakortereid ja tootmist Bangkokki rajama. Tööjõud oli odav, -kvaliteet enam kui rahuldav. Täna on linnas umbes 10 000 000 elanikku, 80ndatel oli poole vähem. Ehk siis täna umbes nii palju kui 7 eestitäit rahvast. Siiski, arvestades, et see on Kagu-Aasia, ja rahvast linnas tohutult, on minu meelest linn üsna puhas ja korras. Elu tundub organiseeritud igas mõttes. Ühistransport töötab väga hästi. On korralik metroo, on nn skytrain ja on ka mööda kanaleid sõitvad laevad. Ühega sellistest sõitsin metroopeatusesse, et raudteejaama saada.
Tai on ametlikult kuningriik. Siin on olemas elav kuningas. Ja tai kuningas on rahva poolt väga armastatud. Muuseas, Kuningas Bhumibol Adulyadej on tänasel päeval maailma kõige kauem ametis olnud elav riigijuht. Ta tuli võimule juunis 1946. Meenub meie Ansip, kes oli mingil hetkel Euroopas kõige kauem ametis olnud peaminister. Kui kuningas siin võimule tuli, oli Ansipi isa 15-aastane. Tai on poliitiliselt üsna ebastabiilne. Eelmisel aastal toimus siin sõjaväeline riigipööre. Enne seda ametis olnud peaminister elab täna paguluses. Kuna kuningas on vana, kardetakse praegu halvimat - troonipärijast kuninga poeg on väidetavalt paras pätt ja kaabakas. Korruptant, hasartmängur ja no tulevik on igati tume. Kuna aga rahvas siin pole loll, siis kardetakse, et kui vana kuningas sureb, tuleb rahvas uue kuninga vastu tänavaile. Keegi ei oska ennustada, mis siis saab, aga nagu ütleb Kulmar: "No ega sealt midagi head küll ei tule".
Tai on minu jaoks mõneti väga mõistatuslik. Ma pole palju näinud, pole palju käinud ega kohalikega suhelnud, aga ühe sõjaväelise režiimiga kuningriigi kohta on suhtumine ümbritsevasse fenomenaalselt liberaalne. Ja siinkohal ei saa üle ega ümber näiteks transseksualidest. Neid on siin tõeliselt palju. Bangkokis viitasid Risto ja Kaarel mõnele, nüüd olen õppinud ise märkama. Tegemist siis valdavalt meestega, kes tahavad olla naised. Ehk siis mees on läbinud soovahetusopertsiooni ja hormoonravi(ma ei tea detaile, äkki on see hormoonidega "ravi" eluaegne), lasnud omale ette lõigata rinnad, sättinud soengu ja teinud kena meigi. Tõsi on see, et distantsilt näevad nad tihtipeale välja kenamad ja atraktiivsemad, kui Naised. Just, suure "N"-tähega. Ja siinne üldine suhtumine on täiesti normaalne ja tolereeriv, keegi ei vaata imelikult, keegi ei tee nägusid. Ainult minu praeguse külalistemaja turvamees tuli ühel õhtul, kui hotelli ees sigaretti suitsetasin, minu juurde, tonksas küünarnukiga vastu õlga ja näitas muiates peaga: "Hehe, ladyboys". Mina konservatiivina muidugi suhtun skeptiliselt, ma ei saa eriti aru, kuhu see ühiskonda või inimkonda laiemas mõttes viib, aga kui üksikinimest(et mitte öelda "üksikjuhtumit") mõelda, siis ma olen nõus, et iga inimene tehku, mida tahab. Seda seni, kui ta kellelegi liiga või ülekohut ei tee.
Kohalikega suhtlemine on väga keeruline. Esiteks on raske leida inimesi, kes inglise keelt räägiks, teiseks, kui ta isegi räägib miskit, on pea võimatu seda aktsenti ja neid sõnu mõista. Aga inimesed on ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Ja keegi ei käi pinda, keegi ei taha meeleheitlikult sulle midagi müüa ja pähe määrida. Selles mõttes on siin võrreldes India või Sri Lankaga hoopis teine maailm. Meeldiv ja rahulik.
Viimane vagun. Rong oli tegelikult üsna mugav. Jalaruumi küllalt ja seljatugi liigutatav.
Igatahes, praeguseks olen Põhja-Tai linnas nimega Chiang Mai. Tulin siia rongiga Bangkokist reede õhtul. Sõitma hakkasin hommikul 8.30, sõit kestis 12 tundi. Väga tšill ja rahulik. Kesklinna tagasihoidlikus hotellis elades käin kogu aeg väljas söömas. Ja kohtunud olen paljude väga huvitavate inimestega. Laupäeva õhtul ühes kõrtsis sain juhuse tahtel kokku ühe vanahärraga USAst. Rääkisime elust ja asjadest, tema elust, minu tegemistest ja siinsete kohalike ellusuhtumisest. Lõpuks kutsus ta mind omale eilseks külla. Ma vaatasin kohe alguses muidugi altkulmu, aga ta ütles kohe, et ärgu ma jumala pärast valesti aru saagu... Lubasin minna ja läksin ka.
Michael elab siin juba 8 kuud. Lahutas oma teisest abielust aasta tagasi. Ta on 67 ja pensionil. Tal oli 80 töötajaga ettevõte San Diegos, elas hästi, teenis mitu miljonit dollarit aastas. Ja ma ei kahtle, et teenis. Siis aga lahutas naisest, kes lahutuse käigus 3/4 varast kaasa võttis. Ise ta muigas, et kuna umbes pool sellest rahast oli nagunii veidi sahkerdades saadud, siis talle endale jäi kindlasti see osa, mis oli ausalt teenitud. Aga...mida ta mulle kõrtsis ei rääkinud oli see, et siia tulles võttis ta kaasa ka oma üksikuks jäänud venna Johni. Temast pea 10 aastat vanema, toona kergelt haige, tänaseks dementse, tõsiste mäluprobleemidega vietnami sõja veterani. Ma tutvusin temaga paaritunnise külaskäigu jooksul kolm korda. Michael ütles, et suhtu hästi rahulikult ja naturaalselt. Pole vaja öelda, et oleme juba tutvunud - kõik on okei. Välisuksel oli mitme A4 formaadis paberiga kirjutatud "JOHN, DON’T GO OUT WITHOUT YOUR BROTHER". Michael ütles, et venna eest hoolitsemine võtab talt küll kogu ta enda aja ja võimaluse oma elu elada, aga hooldekodusse ta ka venda jätta ei saanud. Michael rääkis, et vähemalt nii kaua kui vend teda veel ära tunneb, kannab Michael tema eest ise hoolt. Ja kui enam ei tunne, siis on tal kõik läbi mõeldud, kuidas asjad korraldada selliselt, et vennal oleks hea ja turvaline. Uskumatud valikud, uskumatud inimesed.
Pilt on tehtud ilmselt Chiang Mai kõrgeimast hoonest, kus vennad elavad...
Siinses tagasihoidlikus hotellis elab ka üks Ukrainast pärit ajakirjanik. Õigemini lausa ühe telekanali välistoimetuse juhataja. Endine juhataja. Olga. Rääkis, et väsis sõja käigus kõigest. Nüüd püüab siin jalgu alla saada ja töötab tõlgina. Kuna aga tööd napib, siis küsisin ka Risto ja Kaarli käest, kas ehk saaks teda kuidagi aidata. Ja nad ka andsid paar vihjet. Rääkisime väga tõsiselt Ukraina-teemadel ja tahes või tahtmata viib see mõtted selle peale, milline oleks olukord meil Eestis, kui tegelikult ka Putin Baltimaadesse tulema peaks. Küsimus polegi selles, kas NATO tuleb appi, kaua vastu paneme, kuidas sõda kulgeb, vaid küsimus on selles, kuidas mõjub see laiemalt. Kuidas mõjub see ühiskonnale, peredele, noortele. Kuidas mõjub see meie meeste naistele, lastele, järgmisele põlvele. Milline on sõjaolukord reaalselt? Mis juhtub? Kuidas see välja näeb? Kui seda ukrainlase suust vahetult kuulda ja selle järgi manada omale pilt silme ette...
Olen kohtunud veel erinevate inimeste ja elukunstnikega, aga kõigest kirjutada jõua. Eriti veel selle kirjeldamatult tüütu tahvliga. Ilma liialdamata, see on õudne...
Aga...Chiang Mai on väga tore. Kes Taisse reisib ja kuurortist väga lugu ei pea - see on kindlasti linn, mida külastada, jalutada vanalinnas, nautida jahedat õhtuõhku, päevast kuuma päikest, süüa parimat tai toitu...see on hea valik. Kohe kindlasti. Mina ostsin omale täna pileti paadi peale, mis viib mind kolmapäeva hommikul Luang Prabangi Laoses. Sõit võtab aega kolm päeva ja kaks ööd. Täna tegin ära vajalikud passipildid ja passikoopiad ja läheb sõiduks.
Kodutänav Chiang Mais
Ja see põhimõtteliselt kodutempel...
Jube rabe tundub see värk...
Olge teved!
Püüan ennast kokku võtta ja pisut kirjutada. Koheselt ütlen, et tahvelarvutiga kirjutamine on ülimalt ebamugav. Selleks, et tekstivälja näha, peab hoidma aparaati pikkupidi, sest muidu katab klaviatuur terve tekstivälja. See teeb aga klaviatuuri mikroskoopiliseks. Pea sama, mis telefoniga sõnumit toksida. Pidevalt löövad kohmakad sõrmed tähti valesti, siis mine tagasi, kustuta ja paranda. Sülearvuti oleks pidanud kaasa võtma - oleks võimalik ka tööasju hoopis paremini teha.
Aga... 7. veebruaril lendasin Tallinnast läbi Riia Stockholmi, kust peale parajalt pikka ja tüütut ooteaega lendasin edasi Tai pealinna Bangkokki. Kõik sujus veatult. Kõige toredam lendude juures oli see, et lennul Stockholmist Bangkokki magasin lennu 12st tunnist 8. Enneolematu vedamine, mis tingitud paljuski sellest, et ma võtsin reisile kaasa oma pehme ja mõnusa padja. Üleüldse kaalub mu seljakott maksimaalselt 7kg. Koti sisu: 4 särki, kahed lühikesed püksid, 4 paari sokke ja pesu, matkatossud, medikamendi- ja hügieenikott, tahvelarvuti ning suur ja pehme padi! Liikumises olles on veel lisaks suurem pudel vett ja mõned Snickersi šokolaadid. Proovisin enne lendu, kas mu seljkott mahub lubatud käsipagasi mõõtmetesse. Mahub.
Jõudsin Bangkokki südaöö paiku. Õnneks on mul Bangkokis head tutvused. Talveperioodil Kagu-Aasias tõlketöödega tegelevad sõbrad Risto ja Kaarel ootasid. See tegi maandumise pehmeks! Kraaps ja kummardus neile selle eest. Esimesed kaks päeva kulusid aklimatiseerumisele. Argikeeli kõneledes tähendab see seda, et käisime lihtsalt söömas-joomas, mina tegin teisel päeval linnas Risto rattaga ühe tiiru, aga laias laastus ei toimunud midagi asjalikku. Ja kolmandal päeval saabus mingi väga müstiline kõhuviirus, mis niitis meid kõiki kolme sisuliselt kaheks päevaks maha.
Bangkok on Kagu-Aasia üks tähtsamaid finantskeskuseid. 80ndatel hakkasid maailma suurkorporatsioonid oma ettevõtete peakortereid ja tootmist Bangkokki rajama. Tööjõud oli odav, -kvaliteet enam kui rahuldav. Täna on linnas umbes 10 000 000 elanikku, 80ndatel oli poole vähem. Ehk siis täna umbes nii palju kui 7 eestitäit rahvast. Siiski, arvestades, et see on Kagu-Aasia, ja rahvast linnas tohutult, on minu meelest linn üsna puhas ja korras. Elu tundub organiseeritud igas mõttes. Ühistransport töötab väga hästi. On korralik metroo, on nn skytrain ja on ka mööda kanaleid sõitvad laevad. Ühega sellistest sõitsin metroopeatusesse, et raudteejaama saada.
Tai on ametlikult kuningriik. Siin on olemas elav kuningas. Ja tai kuningas on rahva poolt väga armastatud. Muuseas, Kuningas Bhumibol Adulyadej on tänasel päeval maailma kõige kauem ametis olnud elav riigijuht. Ta tuli võimule juunis 1946. Meenub meie Ansip, kes oli mingil hetkel Euroopas kõige kauem ametis olnud peaminister. Kui kuningas siin võimule tuli, oli Ansipi isa 15-aastane. Tai on poliitiliselt üsna ebastabiilne. Eelmisel aastal toimus siin sõjaväeline riigipööre. Enne seda ametis olnud peaminister elab täna paguluses. Kuna kuningas on vana, kardetakse praegu halvimat - troonipärijast kuninga poeg on väidetavalt paras pätt ja kaabakas. Korruptant, hasartmängur ja no tulevik on igati tume. Kuna aga rahvas siin pole loll, siis kardetakse, et kui vana kuningas sureb, tuleb rahvas uue kuninga vastu tänavaile. Keegi ei oska ennustada, mis siis saab, aga nagu ütleb Kulmar: "No ega sealt midagi head küll ei tule".
Tai on minu jaoks mõneti väga mõistatuslik. Ma pole palju näinud, pole palju käinud ega kohalikega suhelnud, aga ühe sõjaväelise režiimiga kuningriigi kohta on suhtumine ümbritsevasse fenomenaalselt liberaalne. Ja siinkohal ei saa üle ega ümber näiteks transseksualidest. Neid on siin tõeliselt palju. Bangkokis viitasid Risto ja Kaarel mõnele, nüüd olen õppinud ise märkama. Tegemist siis valdavalt meestega, kes tahavad olla naised. Ehk siis mees on läbinud soovahetusopertsiooni ja hormoonravi(ma ei tea detaile, äkki on see hormoonidega "ravi" eluaegne), lasnud omale ette lõigata rinnad, sättinud soengu ja teinud kena meigi. Tõsi on see, et distantsilt näevad nad tihtipeale välja kenamad ja atraktiivsemad, kui Naised. Just, suure "N"-tähega. Ja siinne üldine suhtumine on täiesti normaalne ja tolereeriv, keegi ei vaata imelikult, keegi ei tee nägusid. Ainult minu praeguse külalistemaja turvamees tuli ühel õhtul, kui hotelli ees sigaretti suitsetasin, minu juurde, tonksas küünarnukiga vastu õlga ja näitas muiates peaga: "Hehe, ladyboys". Mina konservatiivina muidugi suhtun skeptiliselt, ma ei saa eriti aru, kuhu see ühiskonda või inimkonda laiemas mõttes viib, aga kui üksikinimest(et mitte öelda "üksikjuhtumit") mõelda, siis ma olen nõus, et iga inimene tehku, mida tahab. Seda seni, kui ta kellelegi liiga või ülekohut ei tee.
Kohalikega suhtlemine on väga keeruline. Esiteks on raske leida inimesi, kes inglise keelt räägiks, teiseks, kui ta isegi räägib miskit, on pea võimatu seda aktsenti ja neid sõnu mõista. Aga inimesed on ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Ja keegi ei käi pinda, keegi ei taha meeleheitlikult sulle midagi müüa ja pähe määrida. Selles mõttes on siin võrreldes India või Sri Lankaga hoopis teine maailm. Meeldiv ja rahulik.
Igatahes, praeguseks olen Põhja-Tai linnas nimega Chiang Mai. Tulin siia rongiga Bangkokist reede õhtul. Sõitma hakkasin hommikul 8.30, sõit kestis 12 tundi. Väga tšill ja rahulik. Kesklinna tagasihoidlikus hotellis elades käin kogu aeg väljas söömas. Ja kohtunud olen paljude väga huvitavate inimestega. Laupäeva õhtul ühes kõrtsis sain juhuse tahtel kokku ühe vanahärraga USAst. Rääkisime elust ja asjadest, tema elust, minu tegemistest ja siinsete kohalike ellusuhtumisest. Lõpuks kutsus ta mind omale eilseks külla. Ma vaatasin kohe alguses muidugi altkulmu, aga ta ütles kohe, et ärgu ma jumala pärast valesti aru saagu... Lubasin minna ja läksin ka.
Michael elab siin juba 8 kuud. Lahutas oma teisest abielust aasta tagasi. Ta on 67 ja pensionil. Tal oli 80 töötajaga ettevõte San Diegos, elas hästi, teenis mitu miljonit dollarit aastas. Ja ma ei kahtle, et teenis. Siis aga lahutas naisest, kes lahutuse käigus 3/4 varast kaasa võttis. Ise ta muigas, et kuna umbes pool sellest rahast oli nagunii veidi sahkerdades saadud, siis talle endale jäi kindlasti see osa, mis oli ausalt teenitud. Aga...mida ta mulle kõrtsis ei rääkinud oli see, et siia tulles võttis ta kaasa ka oma üksikuks jäänud venna Johni. Temast pea 10 aastat vanema, toona kergelt haige, tänaseks dementse, tõsiste mäluprobleemidega vietnami sõja veterani. Ma tutvusin temaga paaritunnise külaskäigu jooksul kolm korda. Michael ütles, et suhtu hästi rahulikult ja naturaalselt. Pole vaja öelda, et oleme juba tutvunud - kõik on okei. Välisuksel oli mitme A4 formaadis paberiga kirjutatud "JOHN, DON’T GO OUT WITHOUT YOUR BROTHER". Michael ütles, et venna eest hoolitsemine võtab talt küll kogu ta enda aja ja võimaluse oma elu elada, aga hooldekodusse ta ka venda jätta ei saanud. Michael rääkis, et vähemalt nii kaua kui vend teda veel ära tunneb, kannab Michael tema eest ise hoolt. Ja kui enam ei tunne, siis on tal kõik läbi mõeldud, kuidas asjad korraldada selliselt, et vennal oleks hea ja turvaline. Uskumatud valikud, uskumatud inimesed.
Siinses tagasihoidlikus hotellis elab ka üks Ukrainast pärit ajakirjanik. Õigemini lausa ühe telekanali välistoimetuse juhataja. Endine juhataja. Olga. Rääkis, et väsis sõja käigus kõigest. Nüüd püüab siin jalgu alla saada ja töötab tõlgina. Kuna aga tööd napib, siis küsisin ka Risto ja Kaarli käest, kas ehk saaks teda kuidagi aidata. Ja nad ka andsid paar vihjet. Rääkisime väga tõsiselt Ukraina-teemadel ja tahes või tahtmata viib see mõtted selle peale, milline oleks olukord meil Eestis, kui tegelikult ka Putin Baltimaadesse tulema peaks. Küsimus polegi selles, kas NATO tuleb appi, kaua vastu paneme, kuidas sõda kulgeb, vaid küsimus on selles, kuidas mõjub see laiemalt. Kuidas mõjub see ühiskonnale, peredele, noortele. Kuidas mõjub see meie meeste naistele, lastele, järgmisele põlvele. Milline on sõjaolukord reaalselt? Mis juhtub? Kuidas see välja näeb? Kui seda ukrainlase suust vahetult kuulda ja selle järgi manada omale pilt silme ette...
Olen kohtunud veel erinevate inimeste ja elukunstnikega, aga kõigest kirjutada jõua. Eriti veel selle kirjeldamatult tüütu tahvliga. Ilma liialdamata, see on õudne...
Aga...Chiang Mai on väga tore. Kes Taisse reisib ja kuurortist väga lugu ei pea - see on kindlasti linn, mida külastada, jalutada vanalinnas, nautida jahedat õhtuõhku, päevast kuuma päikest, süüa parimat tai toitu...see on hea valik. Kohe kindlasti. Mina ostsin omale täna pileti paadi peale, mis viib mind kolmapäeva hommikul Luang Prabangi Laoses. Sõit võtab aega kolm päeva ja kaks ööd. Täna tegin ära vajalikud passipildid ja passikoopiad ja läheb sõiduks.
Ja see põhimõtteliselt kodutempel...
Jube rabe tundub see värk...
Olge teved!
No comments:
Post a Comment