Tere!
Mitu korda olete juhtunud vabas looduses nägema SLR või SLS klassi Mercedest? Mina väikestviisi autohuvilisena hoian ringi käies tänavatel silma peal, et mis liikvel ja kuidas elatakse jne, aga vot neid masinaid ei mäleta, et oleksin liikumas näinud. Igatahes, Laose pealinnas Vientiane’is nägin korra SLRi möödumas ja kaks korda SLSi. Ma arvan, et see on ilmekaks näiteks, kuidas Laoses elu käib.
Laos on väga vaene riik. Ta on maailma 20 kõige vaesema riigi hulgas. Et aga linnatänavatel Lamborghinid ja SLR-id sõidavad, räägib sellest, et mingi väike seltskond on pururikkad. Ja nii ongi. Laose ametlik nimetus on Lao Demokraatlik Rahvavabariik. Nagu keegi hiljuti ütles, kui juba riigi nimes peab olema sees sõna "demokraatlik", siis on seal demokraatiaga reeglina väga vähe pistmist. Siingi on võimul üks partei, lokkab tohutu korruptsioon ja võimu kritiseerijate suhtes kehtib tsensuur. Küll mitte nii tugev nagu Venemaal, kus opositsioonijuht keset Moskvat sisuliselt Kremli müüri ääres maha lastakse, aga ega keegi väga häälekalt siin sõna ka võta. Igapäevaselt tänaval kõndides sellest korrupstioonist või kommunistlikust võimust aga aru ei saa. Inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, kõik naeratavad, on rahulikud ja toredad. Küllap tuleb see paljuski kohalikust kultuurist ja budistlikust ellusuhtumisest ja usust. Väga valdav osa elanikkonnast ongi budistid, kelle jaoks pole niivõrd oluline maine keskkond a la kes võimul, kellel milline maja või auto või kui suur pood või restoran, vaid hoopis olulisem on kanda hoolt oma hinge ja vaimu eest. Kõige tähtsam on olla hea inimene, austada loodust ja teisi inimesi. Kommunistlikus ühiskonnas on see kindlasti üks viis, kuidas hästi ja õnnelikult hakkama saada.
Sirp ja vasar uhkelt lehvimas Vientiane’is Mekongi ääres. Siinkohal on ka paras hetk märkida, et kummaliselt vähe on tänavatel näha politseinikke või sõjaväelasi. Viimaseid tegelikult absoluutselt mitte. Suurematel ristmikel võib aeg-ajalt mõnd politseinikku kohata ja suuremate kaubanduskeskuste juures ja pankade juures on näha turvamehi, aga see on ka kõik. Ja needki on väga sõbralikud ja naeratavad. Ma meie nõukogude aega ei mäleta, aga kuidagi on tekkinud arusaam, et meil olid miilitsad need kõige vastikumad ja ülbemad tüübid ja neid oli ka ühe elaniku kohta ametis umbes kolm tükki.
Toit Laoses on väga hea. Peaasjalikult süüakse riisi ja nuudleid, eriti levinud on nuudlisupp, mis on odav ja ka maitsev, kui koriandriga mitte liialdada. Suppi valmistatakse nii, et pannakse nuudlid, õhukesed lihaviilud, maitseained ja salatilehed kaussi ja siis tõstetakse kulbiga keev vesi peale. Siis lisatakse veel rohelist kraami, millest nimetatda oskan vaid sedasama koriandrit, mis mulle kunagi meeldinud pole. Kuna siinkandis aga selle kurja taime eest mitte kuhugi pääsu pole, olen õppinud seda väikeses koguses taluma. Laual on alati maitseainete ja kastmepottide jaoks kandik. Sealt leiab sojakastme, tšillikastmed erinevates versioonides, ketšupi, tšillipuru ja suhkru. Muuseas, kui supile lisada tšillipuru, siis lisatakse tihti juurde ka suhkrut. On päris maitsev. Aga süüakse ka sea-, looma- ning muidugi kanaliha ning ei puudu kala ja mereannid. Ja seda kõike kümnetes erinevates versioonides, erinevate vürtside ja maitseainetega. Kui võrrelda siinset toitu Indias või Sri Lankal pakutavaga, on köök kindlasti vähem vürtsine. Tõsi, eestlane, kes elu aeg keedukartult ja mannaputru söönud, vajab pisut harjumiseks aega. Laias laastus pole hullu midagi.
Olin pealinnas 6 päeva. Seda põhjusel, et alguses tahtsin saada Vietnami viisat hotelli kaudu. Maksin pisut teenustasu ja pidin saama. Kui ma peale kolmepäevast ootamist passi tagasi sain, selgus, et viisat mulle ei antud. Pidin siis isiklikult saatkonda minema ja vietkongidele oma nägu näitama. Ootasin veel kaks päeva ja sain viisa passi. Muuseas, maksin viisa eest 70USD, mis on siinkandis konkurentsitult kõige kallim viisa. Tavapäraselt maksavad riikide viisad 20-40 USD. Miks nii, ei tea, aga kuuldavasti valmistab Vietnam ette olulisi muudatusi, et riiki pääsemist lihtsustada. Praegu on Vietnam ka ainuke riik, mille viisat piirilt ei saa, viisa tuleb korraldada ära enne riiki saabumist. Aga see pilt, mille vahepeale panin, on tehtud ühes tänavarestoranis Mekongi ääres. See oli päris huvitav. Kui olid otsustanud, mida süüa soovid, siis toodi lauale söepang koos vajaliku instrumentaariumiga ja toit tuli endal valmis teha. Läksime ostsime pisut eemalt leti pealt kogu vajaliku kauba ja see toodi siis koos kõikide pottide-pannidega lauda. Mina poleks seal osanud ise midagi selle värgiga peale hakata, aga õnneks olid kaasas kaks neiut Vietnamist ja kolmas Iirimaalt. Elasime samas hotellis, päeval käisime koos ringi, õhtul siis läksime ka koos sööma. Keetsime vietnami tšikkide dirigeerimisel kambaga mereandidest suppi ja sõime praetud loomaliha. Puhas kuld.
Naised on Laoses ilusad. Sätitud, hoolitsetud, puhtalt riides. Selgete näojoonte, süsimustade silmade ja süsimustade juustega. On tavaline, et isegi lihtne loterii-, kõneaja-(: või toidumüüja on ennast kenasti üles löönud, mõnikord huuledki hoolikalt ferrari-punaseks värvinud. Nad on vormis. Ja nad kannavad tihtipeale väga lühikesi seelikuid. Aga! Kui silmaga vaadates võib jääda mulje, et tegemist on justkui tahtliku väljakutsuvusega, siis see arvamus on ennatlik. Eriti veel välismaalase puhul. Eks loomulik, et iga naine tahab olla ilus ja tahab, et teda märgatakse, aga kohalikega suhtlemine on peaaegu et võimatu. Esiteks seetõttu, et nad on tegelikult äärmiselt tagasihoidlikud ja häbelikud, teiseks, on ikka omajagu aeganõudev ettevõtmine, et leida mõni pisutki inglise keelt kõnelev naisterahvas. Muuseas, abielueelsed seksuaalsuhted on Laoses alles viimasel ajal noorte hulgas tekkinud, kuid siiski väga salajased. Traditsiooniliselt ei kõlba selline püksikummilõtvus või koguni litsakus mitte kuhugi! Ja laodel on seadusega keelatud omada mis tahes seksuaalsuhteid välismaalastega. Erandiks see, kui ollakse abielus. Keeleoskamatus kehtib ka meeste kohta. On üldse üllatav kui vaevaline on kohalikega suhtlemine. Seda ka hotellides-hostelites, rääkimata restoranidest.
Pisut viisakusest ja kommetest. Kõigepealt, enne jäi ütlemata, et kohlikud söövad pulkadega, olenevalt toidust on abimeheks lusikas. Harvemini on laual kahvel. Nuga nägin esimest korda oma reisil ühes restoranis eile, aga see oli ka viisakas ja pisut kallim koht. Euroopalikum, kui tohib. Kindlasti on kallimates restoranides ka nuga-kahvel olemas, aga nendesse kavatsen sattuda pensionipõlves, kui töö tehtud ja pea hall. Aga, jah, lihtsamates kohtades on tavapärane, et süüakse pulkade ja lusikaga. Olen ise pidanud ühel korral vaid pulkadega läbi ajama. Riisi süües võib lõuna venida oodatust pikemaks.
Oluline on jälgida, et ei käituks ebaviisakalt, kui istuda jalg üle põlve. Jalad on siin inimestel vaid kõndimiseks ja sportmängudeks. Kui istudes jääb jalatald teise inimese poole, on see väga ebaviisakas. Ja et kedagi peaks jalaga lööma, seda ei kujutata siin üldse ette. Pigem siis juba minna ja näkku sülitada, lugesin ühest reisijuhist. Jalgu pole ka viisakas tõsta tooli peale või veel vähem laua peale. See on ülim matslikkus. Samuti ei sobi riietuseks maikad ja lühikesed püksid. Põlved peaksid olema kaetud, samuti õlad. Siiski, need on juba leebemad tavad ja kui nende vastu eksida, siis pahaks ei panda. Kui külastada mõnd templit, siis tuleb reeglitest tugevasti kinni pidada. Alati võetakse jalanõud jalast, kui minnakse kellegi poole külla, ka osades hostelites kehtib see reegel alates juba välisuksest sisse astudes. Välismaalastele antakse eksimused muidugi andeks, aga ma eelistaks pigem mitte andeks saada, vaid talitada vastavalt kehtivatele reeglitele. Ja kui jälgida, kuidas kohalikud käituvad, siis reeglina ei eksi kunagi.
Loodus on Laoses väga rikkalik. Umbes 75% Laose pindalast on roheline, kaetud metsade ja džunglitega, mis koduks ja kaitseks paljudele haruldastele looma-, linnu- ja putukaliikidele. On elevante, tiigreid ja ka Aasia Musti karusid, kes väga suures ohus ja tõsise kaitse all. Kaks päeva mööda Mekongi sõites olin ka tunnistajaks, et metsikut loodust on Laoses täna veel päris palju. Hea on ka see, et kui veel 6 aastat tagasi ei pööratud turistide tegemistele kuigi palju tähelepanu, nt olid tekkinud linnadesse lärmakad kõrtsid ja diskosaalid, kus pidu hommikuni pidada sai, siis tänaseks päevaks on riik oma poliitikat tugevalt muutnud ja ka pealinnas on raske leida kohta, mis oleks avatud kauem kui kesköö. Ma küll tänu kohalike vihjetele paar kohta leidsin, aga need on väga vaiksed baarid kinniste uste taga. Seda kõike selleks, et elu poleks avalik läbu. Ja see on päris tänuväärne, sest garanteerib öörahu ja küllap väga paljudele ka hoopis vähem sinised esmaspäevad. Üleüldse püütakse Laoses arendada ökoturismi. Ja seda ikka selleks, et kõik lõppkokkuvõttes ennast paremini tunneksid.
Kõige suuremat kahju loodusele teeb praegu hiina piiramatu puiduturg. Ka Vietnam tahab oma osa. Nii raiutakse džungleid, et saata puit naaberriikidesse. Lugesin, et asi on nii hull, et kui laose kohalikud mööblimeistrid tahavad lao puitu osta, peavad nad seda tellima Taist või Vietnamist. Samuti püütakse kihvade ja organite saamiseks loomi. Hiina rahvameditsiin nõuab sellestki oma osa. Ja kuigi riigil on olemas tugev tahe loodust kaitsta, leidub alati mõni korruptandist piirkondlik metsaülem, kes seaduste peale vilistab ja dollarid taskusse pistab.
Põhja-Laoses elavad ka paljud mägirahvad ja hõimud, kes järjest alepõllundusega loodusele kurja teevad, aga see on siiski kuritahtliku metsaraie kõrval köömes ja murdosa kõigest sellest, mis toimub.
Pilt Laose-Vietnami piirilt. Taamal paistab puiduveok. Lastiks umbes meetrise läbimõõduga mitmekümne meetri pikkused palgid. Selliseid veokeid oli piiripunktis kümneid-kümneid.
Minu liikumisest nii palju, et pealinnast Vientiane'ist sõitsin ühel päeval Paksani linna. Bussisõit on siinkandis muidugi alati ’lõbus’. Kitsas, liikumiskiirus olematu, teed kehvad jne.
Kohalikud odavamad bussid näevad umbes täpselt sellised välja. 150km pikkune sõit võttis aega ligikaudu 5 tundi. Ja buss ei välju enne kui buss täis on. Tegelikult on väljumiskellaajad küll olemas, aga kui kell kukub, sõidab buss peatusest 30m kaugusele ja reisisaatja hakkab siis peatusest inimesi bussi korjama. Neid siis, kes muidu järgmise bussiga sõidaks. Antud juhul on pildil buss, kuhu mahtus jõudsalt üle 30 inimese.
Nagu näha, istmete vahed pole just kõige mugavama pikkusega. Ma olen päris kindel, et saaks ehitada ka busse, mis oleks mugavamad. Ma olen selliseid näinud. Õnneks oli reisisaatja ikkagi hea inimene ning ajas mingi tüübi kohe ukse juures olnud istme pealt sellise kitsama vahega istmele. Siis sain oma jalgu ukse ees hoida. Üldiselt on suhtumine väga sõbralik ja mõistev, ja tüübil, kes mulle koha loovutas, oli pigem hea olla, et sai minu heaks midagi teha.
Kohalikud bussid töötavad ka kui kaubataksod. Keegi toob paki bussi peale, suvalises külas on keegi pakil vastas. Muuseas, esimese pildi pealt on näha, et bussi katusel transporditakse pesumasinaid. Suured pakid katusele, väiksemad suvaliselt lihtsalt bussi. Et naised edevad on, siis antud pildil olev daam käis küllap pealinnas kaubareisil. Soetas omale hulganisti uusi ilusaid riideid. Ilmselt reisisaatja-proua oli selle daami tuttav. Igatahes pool reisist möödus daamil nii, et ta tõmbas järgemööda selga kõik oma uued särgid ja pluusid, katsuti materjale, arutati, naerdi kõvasti ja üleüldse oli lõbus.
Paksani linnast sõitsin edasi juba väheke tagasihoidlikuma transpordivahendiga. Suuremat sorti tuk-tuk, võib öelda...
Kolmas kord, kui mu sõiduk katki läheb tee peal. Esimene kord siis, kui kui Luang Prabangi lähedal varem mainitud koske käisin vaatamas, teine kord kadusid bussil mõneks ajaks pidurid, kui öösel Luang Prabangist pealinna sõitsin, kusjuures see jama juhtus veel mägedest alla tulles. Ja kolmas kord nüüd, kui Lak Saosse sõitsin. Siis oli ka korraks ehmatusmoment, sest ühel hetkel oli kõik ilm sinist suitsu täis ja rahvas tee ääres hõikus juhile midagi. See pidas ruttu kinni ja rahvas hakkas sõidukist kiiresti ja agressiivselt välja pressima. Minul oli vaja aga veel istepingi alt oma kotti päästa. Tegelikult ei juhtunud midagi, 10 minutit putitati ja sõit jätkus...
Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, jätkus päris kenas keskkonnas. Tõesti olid vahepeal vinged maastikud.
Õhtu veetsin Lak Saos, kus polnud absoluutselt mitte midgi vaadata ega teha. Kohtusin juba tuk-tukis üht 45-st Kevinit Tasmaaniast. Ta on elanud Laoses viimased 3 aastat, tegeleb pommide ja sõjamoona otsimise ja demineerimisega. Naljakas oli see, et ta on selle aja jooksul suutnud suhtlustasandil ära õppida lao keele. Täielik müstika. Aga õhtul käisime koos väljas söömas ja tegime mõned pitsid ja pokaalid. Ja muidugi oli ta oma keeleoskusega kõikide kohalike naiste, meeste ja laste lemmik...
Siin restorani omaniku tütar. Väga vahva ja julge laps. Rääkis ja seletas. Kusjuures oskas vähesel määral ka inglise keelt, mida vanemad ei osanud. Koolis olevat õppinud.
Aga nüüd...
Buss on mu toonud üle mägede Lak Saost Vinhi. Reisisaatja tegi umbes 7 pilti, see on neist kõige parem. Ega siit muud näe kui seda, milline see rahvastikutihedus bussis on. Väike 18-kohaline buss paisub ilma igasuguste probleemideta 32-kohaliseks. Kõik on rõõmsad.
Raha pole enam kip, keel pole enam lao, pealinn pole enam Vientiane.
Raha on DONG, keel on vietnami ja pealinn on Hanoi.
Järgmise korrani!
Mitu korda olete juhtunud vabas looduses nägema SLR või SLS klassi Mercedest? Mina väikestviisi autohuvilisena hoian ringi käies tänavatel silma peal, et mis liikvel ja kuidas elatakse jne, aga vot neid masinaid ei mäleta, et oleksin liikumas näinud. Igatahes, Laose pealinnas Vientiane’is nägin korra SLRi möödumas ja kaks korda SLSi. Ma arvan, et see on ilmekaks näiteks, kuidas Laoses elu käib.
Laos on väga vaene riik. Ta on maailma 20 kõige vaesema riigi hulgas. Et aga linnatänavatel Lamborghinid ja SLR-id sõidavad, räägib sellest, et mingi väike seltskond on pururikkad. Ja nii ongi. Laose ametlik nimetus on Lao Demokraatlik Rahvavabariik. Nagu keegi hiljuti ütles, kui juba riigi nimes peab olema sees sõna "demokraatlik", siis on seal demokraatiaga reeglina väga vähe pistmist. Siingi on võimul üks partei, lokkab tohutu korruptsioon ja võimu kritiseerijate suhtes kehtib tsensuur. Küll mitte nii tugev nagu Venemaal, kus opositsioonijuht keset Moskvat sisuliselt Kremli müüri ääres maha lastakse, aga ega keegi väga häälekalt siin sõna ka võta. Igapäevaselt tänaval kõndides sellest korrupstioonist või kommunistlikust võimust aga aru ei saa. Inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, kõik naeratavad, on rahulikud ja toredad. Küllap tuleb see paljuski kohalikust kultuurist ja budistlikust ellusuhtumisest ja usust. Väga valdav osa elanikkonnast ongi budistid, kelle jaoks pole niivõrd oluline maine keskkond a la kes võimul, kellel milline maja või auto või kui suur pood või restoran, vaid hoopis olulisem on kanda hoolt oma hinge ja vaimu eest. Kõige tähtsam on olla hea inimene, austada loodust ja teisi inimesi. Kommunistlikus ühiskonnas on see kindlasti üks viis, kuidas hästi ja õnnelikult hakkama saada.
Sirp ja vasar uhkelt lehvimas Vientiane’is Mekongi ääres. Siinkohal on ka paras hetk märkida, et kummaliselt vähe on tänavatel näha politseinikke või sõjaväelasi. Viimaseid tegelikult absoluutselt mitte. Suurematel ristmikel võib aeg-ajalt mõnd politseinikku kohata ja suuremate kaubanduskeskuste juures ja pankade juures on näha turvamehi, aga see on ka kõik. Ja needki on väga sõbralikud ja naeratavad. Ma meie nõukogude aega ei mäleta, aga kuidagi on tekkinud arusaam, et meil olid miilitsad need kõige vastikumad ja ülbemad tüübid ja neid oli ka ühe elaniku kohta ametis umbes kolm tükki.
Toit Laoses on väga hea. Peaasjalikult süüakse riisi ja nuudleid, eriti levinud on nuudlisupp, mis on odav ja ka maitsev, kui koriandriga mitte liialdada. Suppi valmistatakse nii, et pannakse nuudlid, õhukesed lihaviilud, maitseained ja salatilehed kaussi ja siis tõstetakse kulbiga keev vesi peale. Siis lisatakse veel rohelist kraami, millest nimetatda oskan vaid sedasama koriandrit, mis mulle kunagi meeldinud pole. Kuna siinkandis aga selle kurja taime eest mitte kuhugi pääsu pole, olen õppinud seda väikeses koguses taluma. Laual on alati maitseainete ja kastmepottide jaoks kandik. Sealt leiab sojakastme, tšillikastmed erinevates versioonides, ketšupi, tšillipuru ja suhkru. Muuseas, kui supile lisada tšillipuru, siis lisatakse tihti juurde ka suhkrut. On päris maitsev. Aga süüakse ka sea-, looma- ning muidugi kanaliha ning ei puudu kala ja mereannid. Ja seda kõike kümnetes erinevates versioonides, erinevate vürtside ja maitseainetega. Kui võrrelda siinset toitu Indias või Sri Lankal pakutavaga, on köök kindlasti vähem vürtsine. Tõsi, eestlane, kes elu aeg keedukartult ja mannaputru söönud, vajab pisut harjumiseks aega. Laias laastus pole hullu midagi.
Olin pealinnas 6 päeva. Seda põhjusel, et alguses tahtsin saada Vietnami viisat hotelli kaudu. Maksin pisut teenustasu ja pidin saama. Kui ma peale kolmepäevast ootamist passi tagasi sain, selgus, et viisat mulle ei antud. Pidin siis isiklikult saatkonda minema ja vietkongidele oma nägu näitama. Ootasin veel kaks päeva ja sain viisa passi. Muuseas, maksin viisa eest 70USD, mis on siinkandis konkurentsitult kõige kallim viisa. Tavapäraselt maksavad riikide viisad 20-40 USD. Miks nii, ei tea, aga kuuldavasti valmistab Vietnam ette olulisi muudatusi, et riiki pääsemist lihtsustada. Praegu on Vietnam ka ainuke riik, mille viisat piirilt ei saa, viisa tuleb korraldada ära enne riiki saabumist. Aga see pilt, mille vahepeale panin, on tehtud ühes tänavarestoranis Mekongi ääres. See oli päris huvitav. Kui olid otsustanud, mida süüa soovid, siis toodi lauale söepang koos vajaliku instrumentaariumiga ja toit tuli endal valmis teha. Läksime ostsime pisut eemalt leti pealt kogu vajaliku kauba ja see toodi siis koos kõikide pottide-pannidega lauda. Mina poleks seal osanud ise midagi selle värgiga peale hakata, aga õnneks olid kaasas kaks neiut Vietnamist ja kolmas Iirimaalt. Elasime samas hotellis, päeval käisime koos ringi, õhtul siis läksime ka koos sööma. Keetsime vietnami tšikkide dirigeerimisel kambaga mereandidest suppi ja sõime praetud loomaliha. Puhas kuld.
Naised on Laoses ilusad. Sätitud, hoolitsetud, puhtalt riides. Selgete näojoonte, süsimustade silmade ja süsimustade juustega. On tavaline, et isegi lihtne loterii-, kõneaja-(: või toidumüüja on ennast kenasti üles löönud, mõnikord huuledki hoolikalt ferrari-punaseks värvinud. Nad on vormis. Ja nad kannavad tihtipeale väga lühikesi seelikuid. Aga! Kui silmaga vaadates võib jääda mulje, et tegemist on justkui tahtliku väljakutsuvusega, siis see arvamus on ennatlik. Eriti veel välismaalase puhul. Eks loomulik, et iga naine tahab olla ilus ja tahab, et teda märgatakse, aga kohalikega suhtlemine on peaaegu et võimatu. Esiteks seetõttu, et nad on tegelikult äärmiselt tagasihoidlikud ja häbelikud, teiseks, on ikka omajagu aeganõudev ettevõtmine, et leida mõni pisutki inglise keelt kõnelev naisterahvas. Muuseas, abielueelsed seksuaalsuhted on Laoses alles viimasel ajal noorte hulgas tekkinud, kuid siiski väga salajased. Traditsiooniliselt ei kõlba selline püksikummilõtvus või koguni litsakus mitte kuhugi! Ja laodel on seadusega keelatud omada mis tahes seksuaalsuhteid välismaalastega. Erandiks see, kui ollakse abielus. Keeleoskamatus kehtib ka meeste kohta. On üldse üllatav kui vaevaline on kohalikega suhtlemine. Seda ka hotellides-hostelites, rääkimata restoranidest.
Pisut viisakusest ja kommetest. Kõigepealt, enne jäi ütlemata, et kohlikud söövad pulkadega, olenevalt toidust on abimeheks lusikas. Harvemini on laual kahvel. Nuga nägin esimest korda oma reisil ühes restoranis eile, aga see oli ka viisakas ja pisut kallim koht. Euroopalikum, kui tohib. Kindlasti on kallimates restoranides ka nuga-kahvel olemas, aga nendesse kavatsen sattuda pensionipõlves, kui töö tehtud ja pea hall. Aga, jah, lihtsamates kohtades on tavapärane, et süüakse pulkade ja lusikaga. Olen ise pidanud ühel korral vaid pulkadega läbi ajama. Riisi süües võib lõuna venida oodatust pikemaks.
Oluline on jälgida, et ei käituks ebaviisakalt, kui istuda jalg üle põlve. Jalad on siin inimestel vaid kõndimiseks ja sportmängudeks. Kui istudes jääb jalatald teise inimese poole, on see väga ebaviisakas. Ja et kedagi peaks jalaga lööma, seda ei kujutata siin üldse ette. Pigem siis juba minna ja näkku sülitada, lugesin ühest reisijuhist. Jalgu pole ka viisakas tõsta tooli peale või veel vähem laua peale. See on ülim matslikkus. Samuti ei sobi riietuseks maikad ja lühikesed püksid. Põlved peaksid olema kaetud, samuti õlad. Siiski, need on juba leebemad tavad ja kui nende vastu eksida, siis pahaks ei panda. Kui külastada mõnd templit, siis tuleb reeglitest tugevasti kinni pidada. Alati võetakse jalanõud jalast, kui minnakse kellegi poole külla, ka osades hostelites kehtib see reegel alates juba välisuksest sisse astudes. Välismaalastele antakse eksimused muidugi andeks, aga ma eelistaks pigem mitte andeks saada, vaid talitada vastavalt kehtivatele reeglitele. Ja kui jälgida, kuidas kohalikud käituvad, siis reeglina ei eksi kunagi.
Loodus on Laoses väga rikkalik. Umbes 75% Laose pindalast on roheline, kaetud metsade ja džunglitega, mis koduks ja kaitseks paljudele haruldastele looma-, linnu- ja putukaliikidele. On elevante, tiigreid ja ka Aasia Musti karusid, kes väga suures ohus ja tõsise kaitse all. Kaks päeva mööda Mekongi sõites olin ka tunnistajaks, et metsikut loodust on Laoses täna veel päris palju. Hea on ka see, et kui veel 6 aastat tagasi ei pööratud turistide tegemistele kuigi palju tähelepanu, nt olid tekkinud linnadesse lärmakad kõrtsid ja diskosaalid, kus pidu hommikuni pidada sai, siis tänaseks päevaks on riik oma poliitikat tugevalt muutnud ja ka pealinnas on raske leida kohta, mis oleks avatud kauem kui kesköö. Ma küll tänu kohalike vihjetele paar kohta leidsin, aga need on väga vaiksed baarid kinniste uste taga. Seda kõike selleks, et elu poleks avalik läbu. Ja see on päris tänuväärne, sest garanteerib öörahu ja küllap väga paljudele ka hoopis vähem sinised esmaspäevad. Üleüldse püütakse Laoses arendada ökoturismi. Ja seda ikka selleks, et kõik lõppkokkuvõttes ennast paremini tunneksid.
Kõige suuremat kahju loodusele teeb praegu hiina piiramatu puiduturg. Ka Vietnam tahab oma osa. Nii raiutakse džungleid, et saata puit naaberriikidesse. Lugesin, et asi on nii hull, et kui laose kohalikud mööblimeistrid tahavad lao puitu osta, peavad nad seda tellima Taist või Vietnamist. Samuti püütakse kihvade ja organite saamiseks loomi. Hiina rahvameditsiin nõuab sellestki oma osa. Ja kuigi riigil on olemas tugev tahe loodust kaitsta, leidub alati mõni korruptandist piirkondlik metsaülem, kes seaduste peale vilistab ja dollarid taskusse pistab.
Põhja-Laoses elavad ka paljud mägirahvad ja hõimud, kes järjest alepõllundusega loodusele kurja teevad, aga see on siiski kuritahtliku metsaraie kõrval köömes ja murdosa kõigest sellest, mis toimub.
Pilt Laose-Vietnami piirilt. Taamal paistab puiduveok. Lastiks umbes meetrise läbimõõduga mitmekümne meetri pikkused palgid. Selliseid veokeid oli piiripunktis kümneid-kümneid.
Minu liikumisest nii palju, et pealinnast Vientiane'ist sõitsin ühel päeval Paksani linna. Bussisõit on siinkandis muidugi alati ’lõbus’. Kitsas, liikumiskiirus olematu, teed kehvad jne.
Paksani linnast sõitsin edasi juba väheke tagasihoidlikuma transpordivahendiga. Suuremat sorti tuk-tuk, võib öelda...
Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, jätkus päris kenas keskkonnas. Tõesti olid vahepeal vinged maastikud.
Aga nüüd...
Raha pole enam kip, keel pole enam lao, pealinn pole enam Vientiane.
Raha on DONG, keel on vietnami ja pealinn on Hanoi.
Järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment