Vahepeal on nii palju toimunud, et kõigest rääkida pole ilmselgelt võimalik. Aga alustan sealt, kuhu eelmisel korral jäin.
Kuna ma otsustasin oma algsest reisiplaanist loobuda ja suunduda Birma asemel Laosesse, siis tundus põnev võimalus minna Taist Laosesse laevaga mööda jõge. Nii otsustasingi. Ostsin oma külalistemajast 1700 bahti(umbes 45 eurot) eest paketi! Just! Vist esimest korda elus olin paketireisija. Küll vaid kolmeks päevaks, aga siiski. Aga tegelikult oli see kõik väga lõbus. Esimese päeva hommikul tuli mulle järele väikebuss ning see viis 12-liikmelise seltskonna läbi Chiang Rai linna õhtuks piiriiäärsesse Huay Xai linnakesse. Chiang Mais käisime möödaminnes läbi ka kuulsast ja imekenast Valgest templist. Kes soovib, guugeldage ja lugege ja vaadake, mis see on. Kuna seal oli roppu moodi turiste, mina aga ei pea ennast üldse turistiks, siis mul oli kuidagi ebamugav oma kaamerat seal välja võtta ja pilti teha. Ei meeldi. Igatahes umbes päikeseloojangu ajaks jõudsime piiri äärde, ööbimine oli kenas tagasihoidlikus hostelis ja paketireisijale hinna sees.
Aga hommikul läks siis sõit mööda Mekongi lahti. Mina sattusin juba bussis istuma ühe parajalt segase 32-aastase Sakslase kõrvale. Peter Müller või herr Müller(rõhutatult ja kõva häälega)- nagu teda edaspidi kutsusin. Mis siin salata, isegi targad reisijuhid kirjutavad, et see 3-päevane pakett on paljudele rännumeestele heaks vahelduseks, samas vabanduseks, et kolm päeva vastutustundetult, samas turvaliselt pummelungi pidada. Mul seltsis herr Müller - otse loomulikult, ei möödunud meilgi need kaks päeva igavalt. Külma õlut jätkus kuni laevareisi lõpuni ja vaade oli imeline. Ja muidugi mina ei jätnud juhust kasutamata, tõmbasin omale kohe selga triibulise madrusesärgi ja pähe ankruga kaptenimütsi kirjaga Capitan. Ütleme nii, et veel kolm päeva hiljemgi hüüdsid laeval viibinud mulle häälekalt linna peal üle tänava "heeey...capitaaan!" Nalja sai seal omajagu. Igatahes.
Suures enamuses ongi sellised pikad kitsad laevakesed. Need ei arenda kuigi suurt kiirust, aga on turvalised ja mitte kõige lärmakamad. Iseasi, kui sadamasse liiga hilja jõuad ning koha tahapoole mootori kõrvale saad. 300km läbimiseks kulub umbes 16 tundi. Laev teeb küll vahepeal peatusi, kuid vaid selleks, et kaupa peale/maha laadida. Aga reisijal pole tarviski laevalt maha minna, sest kõik vajalik on olemas. Tualett, mis reisi kulgedes järjest peldikumaks muutub, on ainult väga ebameeldiv koht. Auk laeva põrandal, kuhu siis suurest tünnist kopsikuga vett pele tuleb valada. Eriti halb koht veel siis, kui peaks kõht korrast ära olema. Mina tegelikult eelistasin paljuski just sel põhjusel laeva peal õlut kohalikule toidule ja suupistetele. Õhtuti ja hommikuti sai ööbimispaikades kenasti kõhu täis. Igaks juhuks ei riskinud.
Aga kui hommikune udu kadus ja päike paistis, olid vaated tõesti vinged...
Luang Prabangi peetakse üheks peamiseks või olulisemaks sihtkohaks Laoses. Ja tõsi, 70 000 elanikuga linnake on väga kena oma prantsuse-stiilis majade ja villadega. Linn omab mingit head ja positiivset vaimu või aurat. Seal paiknevad 33 budistide templit on Unesco kaitse all. Mekongi ääres on omajagu restorane, mis pakuvad ülihäid sööke, igal hetkel saab tänava äärest osta värskest mangost või papaiast pressitud mahla. Kõik see on väga tore, kui oled leidnud omale koha, kus ööbida...
Siinkandis on praegu totaalne tipphooaeg. Turiste ja kõikvõimalikke seiklejaid on tohutult. Rahvast rohkem kui inimesi. Kuna meie saabusime pärastlõunal, oli öömaja leidmine üsna vaevaline. Kahtlesime küll herr Mülleriga, aga otsustasime siiski omale öömaja koos otsida. Peale umbes 15 hostelit oli vahoshoitud Müller ikka korralikult närvis ja seda oli näha igast ta liigutusest. Mulle tegi see muidugi nalja ja panin puid alla. A la et kuna teda keegi oma katuse alla võtta ei taha, siis pole mul ka kuskil olla. Ta muidugi ägestus siis korralikumalt ja karjus, et otsime eraldi öömaja. Ma vanast kogemusest ütlesin, et võtku ta maru rahulikult ja lähme sööme kõhud täis, sest see on niimoodi kodutuna ja seljakotiga ringi kolades kõige närvesöövam. Kui kõht täis, siis võib vabalt ka pingi peal pargis või restoranis magada. Või mis iganes. Lahenes see olukord aga nii, et tee peale jäi üks väga kena kohalik, kellega juttu läksin tegema. Küsisin, kas ta ehk teab mõnd külalistemaja. Näitas käega, et "no sealpool 300m edasi üks koht on, aga rahvast palju, ilmselt ka täis." Müller hakkas juba tagasi linna poole astuma aga ma ikka veensin, et läheksime vaatama. Pakkusin, et kui sealt öömaja leiame, siis ta on mulle õlle võlgu. Ja, oh üllatust, saimegi viimase kahe voodiga toa, millest üks oli suur 160x200 ja teine 100x200. Viskasime kulli ja kirja. Sain suure voodi. Ja tema ostetud õlle veel peale kauba.
Turiste oli Luang Prabangis tõepoolest üle mõistuse palju. Kui valged inimesed on veel enam-vähem talutavad, siis hiinlased, keda oli seal umbes kolm-neli korda rohkem kui valgeid, olid küll väga tüütud ja häirivad. Nad käivad koos ilmselt hõimuti. Neid on alati karjas hästi palju, ilmselt paar perekonda oma sugulastega vms. Nad on hästi lärmakad ja väga tihti ka arusaamatult ülbed ja üleolevad. Näiteks restoranis vilistatakse ja nipsutatakse kõrgelt sõrme ja lõuatakse kohalikele arusaamatus keeles. Suhtumine on väga alandav. Seda kõike on kõrvalt väga piinlik vaadata, sest laoses on inimesed ülimalt sõbralikud, rahulikud ja heatahtlikud. Kui mina oleks nt restoranis teenindaja, siis ma saadaks sellised ülbed krdi hiinlased lihtsalt minema. Mis sest, et raha jääb teenimata. Aga ahvi mina ei teeninda. Päris kõik hiinlased muidugi nii ei käitu, aga olen sellist jama oma silmaga mitu korda näinud.
Tõtt öelda olen ma nüüd nii vihane selle neetud tääbi peale, et ma lihtsalt ei kirjuta enam. Villand kahe näpuga toksimisest ja parandamisest. Olen seda postitust vahelduva eduga umbes 4 tundi kirjutanud. Absurd! Ja kirjutada oleks veel ja väga palju. Nt eile käisin vaatamas Luang Prabangi lähedal üht päris ägedat koske, omamoodi seiklus oli tänaöine bussisõit Luang Prabangist alla pealinna. Olengi nüüd Vietiane’is. Olen kohanud väga lahedaid inimesi, näiteks Alžeeriast pärit ameerika paari, kes juhtumisi meie vähemusprobleemidega hästi tuttavad(wtf, onju?), Müller ja tema naljad lätlaste kohta vääriks rääkimist, väga vinge brasiilia neiuga kohtusin ja veel ühe paariga, kus mees nägi täiesti identne välja sarja Las Vegas tegelase Ediga, aga olen täielikult tüdinud emmide ennideks, esside aadeks või deedeks, iide uudeks jne parandamiseks. Rääkimata igasugustest tühikutest, komadest, piltide laadimisest jne. See krdi tääb ei kõlba muuks kui meilide ja uudiste lugemiseks, fb mõneks lauseks, svm-i mulinaks või mõneks tobedaks mänguks. Grammatikanats. Panen lõppu mõningad pildid...
Head aega!
No comments:
Post a Comment