Vupsti Aasias käidud!

Tere!
Olen ilusasti tagasi kodus. Selleks korraks sai seiklus läbi. 11. mail kell 1 varahommikul oli lend Kuala Lumpurist Londonisse, mis kestis 13,5 tundi. Londonis tuli kolme erineva rongiga minna Stanstedist Gatwicki, kust kell 13 lendasin Riiga ning Riiast kell 20 lend Tartusse, kus lennujaamas oli üllatuslikult vastas väga uhke seltskond minu häid sõpru. Tänud tulemast! Nii oli tore jõuda.



Kuala Lumpurist ja Malaisiast natuke rääkides peab ütlema, et tegemist on väga ilusa oaasiga Aasias. Või vähemalt nii palju kui mina neid asju ja elu Aasias näha jõudsin. Kuala Lumpur on puhas, roheline ja lõhnav. Või seda vähemasti võrreldes India või Bangladeshiga. Peatusin Kuala Lumpuris nädala ning tegelikult ootasin kogu selle aja oma kojulendu, sest...kuidagi on nii, et kui pilet koju tagasi ostetud, siis hakkad juba mõtlema ja ootama ja...siis on justkui reis läbi.

Aga Kuala Lumpuris juhtus mul ka üks ülimalt õnnelik õnnetu lugu. Nimelt kolm päeva enne kojusõitu kõndisid mulle selja tagant ligi viis hindut. Ega ma neid enne vaadanudki kui ühel hetkel lendas klaasikilde ja pähe lõi imelik tuim ja kuum valu. Võttis nagu uimaseks ja kükitasin ja kummardusin maha. Siis tulid ka tegelased mulle kõrvale ja ette ning siis lugesin nad kokku. Ma arvan, et mul võttis toibumine ja kogumine umbes 10 sekundit aega, küsisin veel ka nagu ikka, et "what the fuck, why...", aga selgeks sai kiiresti see, et ilge jama sisse olen sattunud. Ja ainuke mõte oli, et nüüd tuleb ülimalt kiiresti sealt minema saada. Võtsin siis oma rusikasse nii palju jõudu kui vähegi suutsin, kargasin püsti ja lõin püsti karates esimesele tüübile nii kõvasti vastu nina kui vähegi jõudsin ja panin jooksu. Mingi tegelane sai mul küll särgisabast kinni, aga no hirmul on ikka suur jõud ning põgenemist see õnneks ei takistanud. Jooksin minema. Plätud viskasin kiiresti jalast ja lasin mööda asfalti paljaste jalgadega. Ega ma palju jooksma pidanud, tüübid tegid ehk paar sammu ega hakanud mind eriti taga ajama. Jooksin paar tänavavahet edasi ning juhtusin õnne kombel kokku politseipatrulliga. Vuristasin neile oma juttu ette ning umbes 5 minutiga oli kaks patrullautot juures. Läksime siis kohe tagasi sündmuskohale. Saime kätte ühe nendest tüüpidest, passis sealsamas lähedal mõne maja kaugusel ega hakanud isegi eest ära jooksma. Sellele järgnes paar tundi politseijaoskonda ja seletuskirju ja isikutuvastamisi. Mina kijrutasin oma loo neile ära ja pisut üllatavalt pandi see kaabakas peale oma seletuskirja kijrutamist raudu ja jäeti vahi alla. Ega ma tea, mis tast sai või kas üldse midagi saab, sest ma ka seletasin neile, et kolme päeva pärast olen Malaisiast juba kaugel, kuid kohalikud teavad rääkida, et Malaisias võtab politsei selliseid rünnakuid väga tõsiselt ning karistused on karmid.
Kui ma oma külalistemajas juhtunust rääkisin, muigas administraator, et neil on Malaisias ütlemine, et kui sa näed korraga madu ja hindut, siis enne tapa hindu, sest madu ei ole nii ohtlik. Üllatav on aga veel ka see, et need tüübid ei olnud absoluutselt pättide moodi. Nad olid kõik minu silma hinnates üle 30 aasta vanad, viisakalt riides ning nende teo motiivi on raske mõistatada. Kui nad röövida oleksid tahtnud, siis selleks oli neil piisavalt aega seni kui ma kükakil oigasin ja ennast kogusin. Maha ikka ka päris lüüa ei tahtnud, sest samamoodi oleksid võinud nad mind seal põhimõtteliselt koheselt taguma hakata ilma, et ma oleksin neile kõige vähematki ohtu kujutanud või vastupanu osutanud.
Ime on veel see, et kuigi tegemist oli mingi suurema viski- või rummipudeliga, mis mu pea vastu purunes, ei tulnud minu peast isegi mitte tilka verd. Päris puust mu pea aga ikkagi ka pole, sest muhk oli rusikasuurune ning alles eile-täna on juba pea enam-vähem pea kujuline ja nii valutu, et pead saab rätikuga kuivatada. Kokkuvõttes oli tegemist paraja ebaõnnega, kuid kui see juba juhtus, siis juhtuds ülimalt õnnelikult.

Reisi siin kokku võtta ei ole kuigi lihtne. Kõike oli selle aja jooksul hästi palju. Lõpmata palju oli head. Oli ilusaid inimesi, oli võimsaid vaateid, oli loodust, oli kuuma, oli vihama ja mägesid. Oli erakordseid päikesetõuse ja -loojanguid, oli häid toite ja põnevaid jooke. Ja nii nagu oli palju õnne, oli ka natuke õnnetust. Oli kaamerakadumine, millest nüüd ma enam teisiti ei mõtle kui vargusest, oli ääretult ebameeldiv toidumürgitus Indias, mis lõppes Rajastanis Amritsaris turbaniga arstihärra juures. Siis oli veelgi karmim mürgitus, mille tõttu Nepaalis kolm päeva haiglas veetsin ning siis kõige tobedam ja ettearvamatum loomulikult pätikamp Kuala Lumpuris. Aga ma ise võtan ka kõiki neid halbu juhtumisi kogemustena, õppetundidena ja lihtsalt osana sellisest reisist. Kes ütleb, et selline pätikamp kuskil Tartus Toomemäel ei või selja taha juhtuda?
Üleüldse mõtlen tagasi, et kui reisi lõpp muutus üsna laisaks ja mugavaks, vähe oli matkamist ja avastamist ning kannatasin kerge huvi- ja motivatsioonipuuduse all, siis siiski lõviosa reisist oli päris parajalt pingeline ja mõnusalt seiklusi täis, eriti muidugi Sri Lanka ja India.

Aitäh kõigile, kes kaasa elasid, lugemas käisid ja kaasa mõtlesid. Ma arvan, et ega ma olekski kirjutama jäänud, kui te poleks viitsinud lugeda. Kui paar üksikut postitust olid vaid minu enda jaoks, et ma ennast välja saaks elada, siis ilmselgelt lõviosa oli ikka teile kirjutatud.

Aga tuled tagasi, istud oma kodus mõnusasti rõdul päikese käes, rüüpad oma just õigesti magusat piimakohvi ja tunned, et...oled justkui Jumalale natuke lähemal olnud. Ja oled natuke parem inimene kui enne.

Järgmise toreda korrani!
Kõike ilusat, olge terved!

L2bi India ja Bangladeshi Malaisiasse

Tervist, s6brad!
Pole j2lle ysna pikka aega kirjutanud ning seda eelk6ige seet6ttu, et pole viitsinud. Vahepeal polnud ka internetti kuskilt v6tta.
Praeguseks olen j6udnud Kuala Lumpurisse, Malaisia pealinna. Teekond Kathmandust siia oli ysna pikk. Nimelt esmalt pea 88p2evane bussis6it reedest laup2evani Kathmandust India piiri 22rde Kakarbhittasse, sealt jalgsi yle piiri Indiasse ning esimesest kylast sain bussi peale, mis mind Siligurisse viis. Siligurist pyhap2eva p2eval ja 88sel vastu esmasp2eva buss Dhakasse, kus magasin 88 vastu teisip2eva ning siis lendasin Dhakast Kuala Lumpurisse.
Kui otsast alata, siis esimene bussis6it oli selgelt k6ige kolmedam ja n2rves88vam. S6it pidi kestma graafiku j2rgi v6i teoreetiliselt 12 tundi. K6ik asjaosalised aga kinnitasid, et 12 tunniga ei ole buss mitte kunagi j6udnud Kakarbhittasse, arvestada tuleb 17 tunniga, siis peaks paras olema. Reaalsus oli aga selline, et kui yhel p2eval kell 16 buss v2ljus, siis kohale j6udis see j2rgmisel p2eval 14:30, ehk siis kokku kestis s6it 22,5h.
S6it ise oli t6eline 6udus. Maanteedel toimuv on uskumatu. Teeoludele ja sealsete busside kohta yle m6istuse suured kiirused, m88das6idud pimedates kurvides, lubadeta bussijuhid, kole r2pasus, busside olematu tehniline kontroll ja l6puks veel ka loodus, mis igasugu yllatusi teha v6ib.
See, mismoodi inimese elu absoluutselt mitte midagi ei maksa, on t6epoolest kole. M88das6it v6ib m6nest veokist alata absoluutselt valimatult igal suvalisel hetkel. Kui selgub, et m88duda ei j6ua, siis lihtsalt pidurdavad k6ik asjaosalised hoo viimasel hetkel ylij2rsult maha ja loodetakse, et...ehk j6uab. Kui m88das6it toimub m6nest kolmerattalisest v6i kaherattalisest, siis sellest ei lasta ennast h2irida - vastutulev mootorrattur v6i riksajuht keerab lihtsalt teelt v2lja ning kui juhtutakse m6nest sellisest m88da s6itma, siis keeratakse talle kyljelt niimoodi ette, et s6iduk ikka teelt v2lja s6idab. On t2iesti absurdne, kuidas juhid ei tule selle pealegi, et nad on reisijate elude eest vastutavad. K6ige ahastamapanevam ongi see, et selle m6istmine ei kuulu lihtsalt nende kompetentsi. Ja sellega ongi k6ik seletatud. Ja mitte midagi pole valida ka, s6itma ju peab, edasi liikuda on vaja. Ja siis tunnedki meeletut hirmu ja...ikkagi s6idad.

Meie buss mingis maante22rses restoranis. S88gipaus.

Kathmandust pidime liikuma hakkama kell 16. Mina olin bussijaamas juba kell 15 ning 15:30 istusin bussis. Buss muudkui seisis ja seisis ega hakanud liikuma. L6puks l2ksid mingid tyybid politseiniku juurde, kes siis tuli ja me bussist nii kaua signaali lasi kui juht kuskilt kohvikust v2lja ilmus ja pika s6imamise ja vaidlemise peale bussile h22led sisse pani ja saime liikuma. See juhtus umbes poole kuue paiku. 6udust lisas kogu asjale veel see, et ma istusin kohe juhi taga, n2gin kogu aeg esiaknast v2lja ning seet6ttu oli s6it veel eriti n2rves88v. Bussil oli kaks juhti. Reaalsus oli aga selles, et esimene juht s6itis kogu teekonnast umbes 17 tundi, teine kahel korral 3 tundi. Teisel juhil polevat lube, seep2rast pidi esimene nii palju s6itma. Absurd! 88sel magasin maksimaalselt kaks tundi. Buss pidurdas tihti nii j2rsult, et polnudki eriti v6imalik magama j22da. Ja siis vaatasid aknast v2lja ning magamaj22mine oli v2listatud. Kaks tundi ajast v6ttis ka teele juhtunud maalihe. Mitte keegi ei teadnud, millal liiklus uuesti toimima hakkab. Teised reisijad laiutasid k2si ja ytlesid, et liikuma hakkame siis, kui liikuma hakkame. Kaua v6iks mingid teeparandust88d aega v6tta, ei teadnud mitte keegi. 6nneks ei l2inud kaua - paar tundi ja asi oli korras. Maalihet olin omale natuke teistmoodi ette kujutanud kui see seal olema juhtus. Nimelt oli lihtsalt varisenud paari-kolmesaja meetri k6rguselt alla paras ports kive ja kruusa. Mina arvasin varem, et maalihe t2hendab maa nihkumist, aga ju see siis nii polegi.

Kui maalihke tagant liikuma saime, oli kolonn meeletu. Busse-veokeid julgelt yle 500 reas.

Bussis6idu l6puni mul n2rvid vastu ei pidanudki ning kui lubadeta juht rooli l2ks ning jubedaid sooritusi tegema hakkas, pistsin l6ugama. Bussis oli paar tyypi, kes ingilse keelt oskasid, palusin neil siis juhile seletada, et minu elu on praegu tema k2tes ja mul on selle p2rast kole hirm. M6neks ajaks oli rahu majas, m88das6ite ikka tegi ja kiiresti s6itis ka, aga riskid, mis v6etud, polnud v2ga koledad ja suured. Meie bussiga samal ajal v2ljus teinegi buss. Samamoodi Kakarbhittasse. Kuna see aga hakkas liikuma meist varem ning t6en2oliselt s6itis meist ka kiiremini, oli ta meist alati eespool. Aga mitte kuni l6puni, sest umbes ehk 100km enne sihtpunkti oli see buss keset teed kylili maas. Meie buss ei pidanud isegi kinni, s6itis rahulikult edasi. Peale seda ma tegelikult kisendama bussis pistsingi, sest see tegi kogu s6itu veelgi koledamaks. Kokku, arvan, n2gin selle 88p2eva jooksul ligi kymmet avariid, millest umbes pooled olid bussigeda, pooled veoautodega. V2ikseid s6iduautosid liigub teedel v2ga v2he ning eks need keera suurte eest enne kokkup6rget lihtsalt kraavi. Tegelikult oli see pime juhus, et ma selles teises bussis, mis teel kylili oli, ei istunud. Tegemist oli sama firma bussiga ning vabalt oleksin v6inud oma koha ka sinna saada.

Meie bussi aknast tehtud pilt teisest bussist, mis hiljem keset teed kylili vedeles. Veel kenasti ratastel.

Kuna Indiasse j6udsime umbes 7 tundi plaanitust hiljem, oli selge, et Bangladeshi samal p2eval nagunii ei j6ua. Otsustasin, et peaksin l2himasse suuremasse linna j6udma, kust edasi Dhakasse saaks. Ja polnud probleemi. Peale piiri yletamist oligi kohe kyla, kust sain bussi peale. S6it kestis umbes kolm tundi ning sain Siligurisse. Olin kole v2sinud ning magasin terve tee. Siliguri on umbes miljoni elanikuga linn, millest varem polnud ma midagi kuulnud. Ega millestki ilma ka polnud j22nud - r2pane, tolmune ja ylerahvastatud - nagu India ikka. Aga omamoodi oli hea tunne, et olin tagasi tsivilisatsiooni saanud, bussis6idu yle elanud ning elus ja terve. Samal p2eval leidsin yles koha, kust Dhakasse mingi erafirma buss v2ljus, ostsin pileti ning 6htu veetsin kohalike inimestega hotellis.
Teekond Dhakasse oli huvitav. Esimene buss viis meid piiri 22rde, kus tuli immigratsioonipunktis pabereid t2ita ja templid passi saada. Muuseas, juhuslikult juhtus samal ajal piiri yletama samas piiripunktis ka Bangladeshi president.




India ja Bangladeshi vahel on umbes 300-400 meetri pikkune koridor, mille l6pus on Bangladeshi immigratsiooniputka. Seda tunnelit l2bides viskas mingi tatikas mind klaaspudeliga. 6nneks oli pudel v2ike(arvan, et umbes mingi ravimipudeli suurune) ning pihta ma sellega ei saanud. See maandus minust paar-kolm meetrit eemal, aga vastiku tunde tekitas kyll. Piirivalvurid n2gid intsidenti ning vabandasid ette ja taha, s6imasid ja hurjutasid tattninasid, aga...no mis sest ikka. Kell 19 v2ljus Bangladeshi piiripunkti juurest buss Dhakasse.
Bussis istusin yhe proua, Daisy, k6rvale, kellega 22retult p6nev r22kida oli. Ta tytar l6petas 12. klassi Siliguri mingis koolis ning nyyd olid nad koju tagasi minemas. Daisy r22kis, et paljud inimesed, kel rahakott kannatab, koolitavad oma lapsi Indias. Proua oli 22rmiselt avameelne ning r22kisime ka p2ris isiklikest asjadest. 6igemini pigem r22kis siiski tema. Mingil hetkel ytles isegi, et "oh, issake, nyyd olen kogu oma elu sulle 2ra r22kinud, olen kui avatud raamat". Aga ega sest midagi halba ole, pigemini ainult head, sest... N2iteks r22kis ta, kuidas naise elu peale abielu muutub. Oma abielu kohta r22kis seda, et ta abiellus oma mehega 19-aastaselt salaja - vanemate teadmata. K6igepealt r22kis ta abielust oma vanemale vennale, kelle s6ber tema vastne abikaasa olema juhtus, see aga pidi k2si koraanil vanduma, et vaikib oma teadmisest. Vanemad said abielust teada alles siis, kui Daisy lapseootele j2i. Yksikasju ma ei uurinud, aga ta avaldas ise kahetsust, et nende kultuuris enne abiellumist k6iksugu seksuaalsuhted t2itsa ebanormaalsed ja v2listatud on. Praegu tundub talle t2iesti ebanormaalne, et inimesed ennast tundma 6pivad sedav6rd hilja ning enne abiellumist t6epoolest neist asjust mitte k6ige v2himatki aimu pole. Kuid ta r22kis ka v2ga huvitavalt sellest, mismoodi abielludes terve elu totaalselt muutub ning mitte alati ei ole inimesed abielludes kangesti 6nnelikumad. Kui ta noor oli, m2ngis ta kitarri, laulis, tantsis, kirjutas ise muusikat jne. Peale abiellumist muutub aga naine t2ielikult koduseks ning mingisugune tantsimine v6i muusikakirjutamine ei tule lihtsalt k6ne alla. naine kapseldub, kaugeneb oma s6pradest-tuttavatest ning kolib justkui sygavale koopasse elama, kust ta tihtipeale v2lja enam ei tulegi. Seda k6ike ei r22kinud ta mitte kahetsusega, vaid pigemini kerge paratamatusega. Ytles kyll, et eks ta vahel ikka m6tleb, et mida k6ike oleks saanud ja v6inud teisiti teha, kuid samas on tal kaks v2ga tarka(tal on ka 7-aastane poeg, kes 6pib samamoodi Indias, Darjeelingis, Sikkimi piiri l2hedal), tublit ja armsat last, kellest on kirjeldamatult palju r66mu ning selliselt ei ole tal kahetseda mitte midagi. R22kis ka abielukriisit, mis neil abikaasaga olevat olnud. See, et abielunaine v66ra mehega kohtub, on islamikultuuris absoluutselt v2listatud. V2he sellest, et seadus n2eb karistuseks ette kuni surmanuhtlust, ei l2he ykski abielunaine teise mehega oma uhkuse, enda ja perekonna au, oma vanemate ja vanavanemate au hoidmise t6ttu. Mehed v6ivad aga teiste naistega minna kyll, kui seda heaks arvavad. Loomulikult ei ole see mingi kindel tava ega kuidagi normaalne ja "6ige asi", aga kui mees l2heb, siis...eks mees teab, mis mees teeb. Seega mingit karistust selle eest seadus ette ei n2gevat. Iseasi, kuidas pere sees need asjad lahendatakse. Ja Daisy r22kis, et tal tekkis kahtlus, et tema mees teda petnud on. Mees oli muutunud. Ja siis v6ttis ta koraani k2tte, l2ks mehe juurde ning k2skis tal vanduda k2si koraanil, et ega ta oma naist petnud pole. Mees vandus. Samal 88sel olid mehe k2ed sedasi 2ra surnud, et ta kumbagi mingi aeg liigutada ei olevat saanud. Naine oli siis Jumalat palunud, et too ikka needuse maha v6taks. No ja oligi natukese aja p2rast veri taas liikuma saanud ning k2ed "2rkasid ellu". Daisy sai sellest aga kindla teadmise, et ta mees talle valetas ning ikkagi teda petnud on. Eks...kogu see v2rk pani mind natuke ikka muigama kyll, kui seda juttu kuulasin ning m6tlesin, et ehk on aeg hakata koju minema, aga...nii see elu siin k2ib ja nii need asjad on. Daisy oli tegelikult v2ga intelligentne ja avatud ning laia silmaringiga inimene. Seda enam kinnitab see seda, et niimoodi need asjad siin k2ivadki, t2pselt selliselt jumalasse usutaksegi ning...nii lihtsalt on.
Daisy abikaasa on 2rimees. Daisy ise aga tegelenud ka veel poliitikaga ning 9 kuu eest, enne otsust minna tytre juurde Indiasse kuni too eksamiteks valmistub ja kooli l6petab, tegeles ta poliitikaga ka ysna aktiivselt. Olevat olnud koguni oma erakonna nn poliitikasuunaja. V2ga p6nev, minu meelest. Kuid Daisy ise kinnitas, et poliitikaga saab tegeleda vaid siis, kui sa ise tahad midagi anda ja midagi teha ja muuta - mingite hyvede saamiseks - nagu see tegelikult v2ga levinud on - pole poliitikaga m6tet tegeleda, sest see pole aus ei iseenda ega teiste inimeste vastu. K6lab ilusasti, kas pole?

Aga...88 saabus k2tte ning uni ei tahtnud mitte kuidagi tulla, sest taas istusin ma otse bussijuhi selja taga ning 8ised kiirused ja m88das6idud olid v2ga koledad. Ja taas ei pidanud n2rvid vastu ning hakkasin 6iendama. 6iendasin nendega kaks korda, esimene kord oldi minuga viisakad, aga teisel korral l2ksin yhe k6rvalistunud mehega peaaegu k2sipidi kokku, sest see hakkas l6ugama, et ma vait j22ks ja rahulik oleks. Umbes, et tal on vaja kiiresti Dhakasse j6uda. Kuradi debiilik. K2skisin lollil kohe suu pidada ja mitte minuga 6iendada. Pyydsin seletada, et see, et juht ei m6ista, et ta inimeste elude eest vastutab, ei t2henda, et ta ei vastuta. Igatahes kaks korda 88 jooksul tegin korralikku l2rmi ja ehk isegi meelega v6imandasin ka k6ike seal pisut yle, et see neile tegelikult ka natuke m6juks ja ehk aru saaksid kui kuradi neetult ohtlik kogu see liiklus on.
kell 4:30 hommikul j6udsime Dhaka kesklinna. Mul oli vaja m6ned asjad kotti panna, l2ksin peatuse juures olnud kohviku juurde toimetama. minu juurde tuli yks v2ga soliinde mees, kes uuris, kas mul on koht, kuhu minna ja mis asja yldse ajan. Seletasin siis 2ra, et tegelikult panen tuima - pole ei kohta kus olla, pole varasemaid kogemusi, pole miskit eriti kuulnud ega n2inud. Ta siis seletas, et tegelikult oleks v2ga ebaturvaline mul kuhugi ise seiklema hakata, sest Dhaka pidavat olema valgele inimesele pimedal ajal parajalt ohtlik. Ma ise ei tulnud selle pealegi, aga kui enda ymber natuke ringi vaatasin, siis n2gin, et sinna kohvikpoe juurde oli kogeunanud ysna palju inimesi. Mees kinnitas, et isegi kohalikud ise hoiavad pimadal ajal saabudes yhte ega l2he kuhugi k6rvalt2navaile kolama, sest pidavat olema r88vlite oht. Palju polnud vaja oodata, v2hem kui tunni aja p2rast hakkas valgeks minema. Ajasime selle tegelasega juttu. Tuli v2lja, et mees on enamuse aja hoopis Taanis. 6ppis seal elektriinseneriks ning l6petas paar aastat tagasi koguni magistri6ppe. Selles ma tegelikult v2ga ei kahtlegi, sest tegemist oli t6epoolest v2ga sympaatse ja intelligentse inimesega. Selle tunni jooksul leidsin omale ka juba hotelli valmis uurida, mis j2i sellest konkreetsest peatusest umbes poole kilomeetri kaugusele. Kui liikuma v6is hakata, siis pani mees mu riksa peale, maksis juhile minu s6idu eest ning l2ksime laiali.
J6udsin siis oma hotelli juurde ja oh h2da - uksed lukus ja h6ikumise, siis koputamise ja edasise kolkimise peale ei tulnud ust avama mitte keegi. Igasuguseid l6nguseid ja imelikke uimaseid tolguseid n2hes ei olnud tunne just k6ige kindlam, kuid ega ma sinna istuma ja ootama ka tahtnud j22da. Otsustasin, et tuleb uus hotell leida. Ja t2iesti uskumatu, aga v2he sellest, et mingit avatud hotelli oli raske leida, kui ma ka leidsin, siis kinnitati, et k6ik toad on h6ivatud. See oli aga tihtipeale t2ielik jura, sest valvelauas n2gin igas hotellis, kuidas v6tmed nagis rippusid... Aga mis teha, tuli ikka ja j2lle edasi k6ndida. L6puks, umbes kella 7-7:30 ajal l6in k2ega ja otsustasin minna m6nda suurde ja kallisse rahvusvahelisse hotelli. 88 oli magamata, v2simus peal, v2ljas v2ga kuum ja niiske, riietest oleks v6inud 2mbrit2ie vett v2lja v22nata ja yleyldse tundus k6ik halb ja kole. L6puks siis saingi Hotel Victory'sse omale 2000 taka eest toa. Meie rahas on see umbes 350.-, mis oli ylekaalukalt k6ige kallim 88, mille kuskil hotellis veetsin. Loomulikult tol hetkel ei omanud see mitte mingit t2htsust ning olin rahul. hiljem selgus, et tihti v6ibki olla v2lismaalasel hotellitoa leidmisega raskusi, sest moslemid ei taha tegemist teha v2lismaalastega.
Bangladeshist endast veel nii palju, et tegu on maailma suuruselt 8. riigiga, kus elanikke yle 100 korra rohkem kui eestis. Samas on pindala vaid kolm korda suurem kui Eesti pindala, mis t2hendab, et tegemist on maailma k6ige tihedamini asustatud riigiga. Samas on tegemist maailma yhe vaesema ja mahaj22numa riigiga. Yle 80% inimestest ajab p2evas l2bi v2hem kui 20 eesti krooniga. Bangladeshis on k2ibel rahana Bangladeshi taka, 1USD=umbes 70 takat. Keel, mida r22gitakse on bangla v6i bengali ning suuremates linnades on elu t6epoolest niiv6rd tihe ja intensiivne, t2navad kole rahvastatud, et kymnendalt korruselt aknast alla vaadates on tunne nagu vaataks suurt sipelgapesa. Kui sellest aknast alla peaks hyppama, siis langemiskiirus oleks "paksu" 6hu t6ttu nii aeglane, et t6en2oliselt saaksid maapinnale j6udes vaid jalad kergelt p6rutada. On l2bune, kole, haisev ja ylimalt ebahygieeniline. K6ik kleepub, on ligane ja must. V2ga masendav.




Bangladesh pidavat olema ylimalt lauge. M2ed praktiliselt puuduvad. Neid on vaid natuke v6imalik leida Chittagongi piirkonnas ja kaugemal P6hjas, aga needki j22vad maksimaalselt 1200 meetri k6rguseks. Jas eda oli ka bussis n2ha - v2ga tasane ja lauge maa.

Aga magasin pool p2eva ja j2rgmise 88 kenasti 2ra ning 3. mail lendasin Malaisiasse, Kuala Lumpurisse. Teretulemast Euroopasse! Absoluutselt k6ik on muutunud. On ilus, on puhas, on r66msad inimesed. T2naval ei olegi lehma, apteegis ei maga koerad ning restoranilaual ei k6nni kana. P6randad on puhtad, ukselingid ei kleepu, k6nniteel ei vedele junnid ning t2navanurgal ei urineeri mehed reas.
tegelikult on t6epoolest minu esmamulje malaisiast kui v2ga tsiviliseeritud ja ilusast riigist Aasias. Lend Dhakast kestis 4,5 tundi, mis m88dusid kui silmapilk. AirAsia lennutab oma kliente uute ja puhaste lennukitega. Chek-in'is sain omale piletil istekohaks 12B. Vaimusilmas n2gin juba ette, kuidas ma lennukis kahe bangladeshi mehe vahel istun. Yks kuulab pleierit ja vehib k2tega takti, teine pyyab lendavast lennukist mobiilik6net teha. T2pselt niisugused on minu varasemad Aasia lennukogemused. Sain lennukisse ning oodates vahek2igus kuni teised inimesed istuvad, hakkasin juba oma 12. rida lugema. Lootsin ise vaikselt, et 2kki v2hemalt trehvan istuma avariiv2ljap22su ritta, kus jalaruumi mu pikematele jalgadele rohkem. Lugesin ja arvutasin ning t6epoolest - sellistes v2ikestes lennukites ongi tavaliselt 12-14 rida just avariiv2ljap22sude juures ning nii ka l2ks. Ainuke nali oli selles, et ma istusin terves laias reas yksinda ning ka teised kolm avariiv2jap22su polnud bangladeshi inimestele lubatud! Isegi siis, kui lennuk 6hku t6usis ja liikumine lennukis lubatud oli, ei lubatud mustadel meestel avariiv2ljap22su "magusasse" ritta istuda. Minule aga naeratati ning stjuardess tuli kysima, et kas ma olen teadlik, mida tuleb avariiv2ljap22su juures avarii korral teha. Noogutasin targa n2oga angu vana kala ja polnud probleemi. M6tlesin siis lennu jooksul loogiliselt v2lja, et no loomulikult ei saa lasta istuda avariiv2ljap22sude juures inimestel, kes s6nagi inglise keelt ei oska v6i lennukis mobiiltelefoniga r22kida pyyavad. Ja nii siis oligi, et istusin uhkes yksinduses mugavuses. Pisut halvasti tundsin ennast korraks kyll siis, kui mingi mees iseseisvalt otsustas kohta vahetada ning minuga samasse pingiritta istus. Siis aga tuli meeskonnaliige, kes palus tal koheselt minna tagasi oma koha peale. meheke oli natuke 6nnetu ja siis ma tundsin ennast natuke halvasti. Aga mis seal ikka. Aa...lisaks siis veel seda, et minule anti s88giks korralik suur "baguette"(on selle asja nimi vist sellisel kujul), teised pidid aga omale syya ostma. Ma olin ainuke valge mees sellel lennul.
K6ik oli suurep2rane! Aga...taas panin ma tuima, sest kui Bangladeshis oli mul v2hemasti Lonely Planeti raamat kotis, siis malaisia kohta ei olnud mul mitte k6ige v2hematki aimu. Lennuk maandus kohaliku aja j2rgi kell 23, rongid-metrood enam ei s6itnud. Aga k6ik lahenes. Kohtasin kohe lennujaamas juhuslikult yhte 33-aastast prantslast, kes just Pekingist j6udis ning tema on siin korra varem k2inud. Mingit reserveeringut kyll polnud, kuid ta teadis Kuala Lumpuri sydalinnas yhte v2ga m6nusat ja hubast kylalistemaja. seiklesime siis bussi ja taksoga kohale ning kuigi see "tema" hotell oli t2is, leidsime suurema vaevata teise koha, kus nyyd koos elamegi ja tuba jagame. P2eval me eriti kokku ei puutu, aga 6htuti on p2ris p6nev tema Hiina-muljeid kuulata ja yldse asju arutada. Prantslase kohta on ta v2ga viisakas ja tagasihoidlik, h2sti arvestav ja m6istlik mees. Ideaalne toakaaslane selliselt.
Kuna ma eile varahommikul sain magama alles kella 4 paiku, siis ma kell 6 hommikul 2rgata ei viitsinud, et minna Petronase kaksiktornidesse. Panin kella kyll 6ks 2ratama ja isegi 2rkasin yles, kuid asjad tuleb panna t2htsuse j2rjekorda ning kuna mul kange uni peal oli, siis l6in tornidele k2ega. P2rastl6unal m6tlesin siiski, et tore oleks need ikka yle vaadata ja nii ma sinna siis l2ksingi. Petronase tornidega on selline lugu, et need on maailma k6ige k6rgemad kaksiktornid. Sealne t88taja kinnitas, et need olevat isegi olnud k6rgemad kui WTC kaksiktornid USAs, aga tegemata mingit uurimust88d ma arvan, et see nii kyll pole. Sest n2iteks Petronasel on 88 korrust, WTCl oli aga 110. Arvan, et h2rra infoletis sai mu kysimusest valesti aru v6i midagi. Igatahes on tegemist v2ga uhkete tornidega ja igatahes Malaisia kui mitte terve Aasia yhe kaasaegse symboliga. Petronase tornides on filmitud osaliselt ka James Bondi film, Sean Connory ja Catherine Zeta-Jones k66lusid turnisid. Tegemist on kaasaegse arhitektuuri tippteosega, milles kasutatud klaasi ja metalli kui islamistlikke motiive. Aga mina ei ole kindlasti arhitektuuris kuigi tugev tegija, seega las sellised yksikasjad j22vad pigem teadjamatele.

Ja nii ongi siis. Lisan l6ppu veel m6ned pildid.




Ylemised kolm pilti Dhakast. Yldiselt oli nii, et kogu see elu oli seal nii kahtlane ja ebameeldiv, k6ik j6llitasid ja vahtisid, et ma oma kaamerat eirti v2lja kiskuda ei tihanudki. Muuseas...terve Bangladeshi jooksul ei m2leta ma, et oleksin yhtegi valget inimesti seal kohanud. Hotellis n2gin kyll paari hiinlast v6i jaapanlast, aga see oli ka k6ik. Seega t2naval, kui miskit juhtuma peaks, on teiste reisijate v6i seiklejate abi v2listatud. Aam...seda ka, et kui ma 6htul pimedal ajal hotellist v2lja hakkasin minema, et omale mingeid puuvilju 6htuks vaadata, ytlesid mehed registratuuri juures v2ga yheseltm6istetavalt, et ma kindlasti kuhugi kaugele ei l2heks ning pysiksin peat2navatel. See sisendas taas usku, et Dhaka pole vist t6epoolest k6ige turvalisem koht. Sain m6nesaja meetri kauguselt oma mangod ja apelsinid ostetud ja astusin kiiresti hotelli tagasi.


ZIA Dhaka rahvusvaheline lennujaam. 6hk oli jube paks ja sudune.

minu lennuk saabus. Mul on yldiselt niimoodi, et kui lennukisseminek on, siis ma j2tan ennast tavaliselt viimaseks, sest ma ei viitsi seal j2rjekorras seista ja oodata, samas tegeleda mingite tunglevate ullikestega. Palju parem on istuda ja vaadata ,kuidas lennuki juures k2ib elu - Saabuva lennu pagas v2lja, uue lennu pagas sisse, tankimine, toiduga varustamine, mingid tehnilised kontrollid jne. kurjaks ajab ainult see, mismoodi rumalad inimesed pagasit seal loobivad. Vahel lausa valus vaadata.

Biman bangladesh Airlaines'i lennuk. Pildilt paistab p2ris uhke 747, aga tegelikult oli silmaga n2ha, kuidas see lennuk on ilmselt 80ndate algusest m6ne Euroopa v6i Aasia suurema lennufirma mahakantud lennuk. Nii vana ja v2sinud ja p2evin2inud. Must ja kole ja roostes. Kuid...Bangladeshi riikliku lennufirmaga on samad lood, mis Nepaali riikliku lennufirmaga - kui ilmad on kehvad ja tingimused lendamiseks on halvad, siis nene lennufirmade pilootidega on k6ige turvalisem lennata, sest nad on l2bi k2inud tulest ja veest ning saanud v2ga tugeva elukooli.


natuke k6he oli lennata l2bi suure 2ikesepilve. Siin on n2ha, kui sellest v2lja lendasime. Akna taga l2ks v2ga pimedaks, hakkas raputama ning piloot k2skis k6igil rangelt oma kohtadele istuda ning turvav88sid pingutada. tegelikult ei juhtunud midagi hullu.


ja nyyd Kuala Lumpurisse...






Tornid on seest v2ga peened ja luksuslikud. All on 6-korruseline kaubamaja maailma k6ige peenemate kaubam2rkide esinduspoodidega. Alates Armanist, Guccist, Puccist ja D&G-st(Dima&Gennadi) l6petades neljandal korrusel asuva Harley Davidsoni motopoega. V2ga peen.






Viimane pilt on minu kodut2navast Hiinalinnas. V2ga muhe Hiinalinn on. Mulle siin meeldib v2ga h2sti.

K6ike head, olge terved!

Haiglaseiklused Kathmandus...

Tere!
Mul oli selle tyki kirjutamisega tohutu kiire taga, seega v6ib see kohati olla natuke segane ja mingid asjad j2id korralikult seletamata. Samas on m6tted p6imitud ning kohati l2heb jutt yldse mujale, aga no mis teha - mu interneti-aeg oli v2ga piiratud ning tegelikult on kogu selle loo juures nii palju k6rvallugusid, et julgelt pool k6igest j22b r22kimata.
Ja ma vabandan ka ette, kui jutt on liiga erialane v6i detailne. Polnud aega lauseid ilusaks vormida ja viimistleda. J2i ehk liiga tahumatuks:)

Nagu pealkirjastki aru v6ib saada, tuleb seekord juttu siinsest haiglaelust. Nimelt juhtus minuga erakordselt ebameeldiv, tuska ja meeleh2rmi p6hjustav lugu. Sain toidumyrgituse, mille sarnast pole varem tundnud.
Eellugu on pikk. Ja kogu v2rk yldse nii pentsik, et raske uskuda, kui ise poleks peategelane.
Alustama pean selles, et minu plaan n2gi ette Bangladeshi j6udmist t2na, 27. aprillil. Minu india 3-kuuline viisa aegubki t2na syda88sel. Seega plaanisin, et alustan siit 25. aprillil s6itu, et 26ndal j6uda India piiri 22rde(bussis6it Kathmandust idapoolseimasse piirilinna Kakarbhittasse v6tab 12-20h aega), sealt l2bida umbes 30km Indiat ning siis siseneda Bangladeshi. Siinkohal m2rgin 2ra, et kui Bangladeshi saatkonda l2ksin, siis laabusid asjad minule k6ige m6nusamal moel. Hommikul kl 10 t2itsin ankeedi, maksin 10USD ja kell 16 sain viisa passi. Asjad k2ivad ka saatkondades t6esti nii nagu juhtub. Kui ankeedis oli kirjas, et lisada tuleb kolm pilti, siis mind juhendanud proua ytles, et kui kolme pole, piisab ka yhest. Ma siis kysisin, et kas juba kasutatud pilt ka sobib. Pidavat sobima, jah. Kangutasin siis oma Annapurna matkaloalt templiga m22ritud pildi noaga klambritest lahti, panin ankeedile, lasin uuesti klambritega kinni ja k6ik olid 6nnelikud. Eriti mina, sest mul pildid otsas ja siis oleks tulnud minna uusi tegema. Siis l2ksin saadiku jutule, kes l6i templid passi, aga ytles, et passi saan k2tte alles kell 16. Muide. Kui ma kell 16 passile j2rele l2ksin, selgus, et minu pass oligi tol p2eval ainuke ning saadiku t88p2ev sai l2bi. Saadik pakkus, et kuna ta just koos oma perega Dhakasse s6idab(ta naine ja poeg olid ka saatkonnas), v6ib ta mu soovi korral koheselt auto peale v6tta. Ma arvasin alguses, et viskab nalja, aga ilmselt ikka ei visanud. Aga mina pidin paraku keelduma pakkumisest, sest Sakala Alpiklubi oli m2e otsast ekspeditsioonilt just alla saanud ning meil oli 6htuks kokku lepitud yhine koosviibimine. Aga p2ris 2ge oleks olnud tema uue kurvasilmse mersuga, millel ka pisike Bangladeshi lipuke ees lehvimas, Dhakasse s6ita...
Igatahes, sain omale osta hotellist sealse t88taja kaudu bussipileti mugavasse "turistibussi", et alustada kell 16 s6itu India poole. Umbes kell 13 l2ksin hotellist v2lja, et enne bussis6itu korralik l6una v6tta ning siis bussi peale minna. Leidsin yhe restorani. Astusin sisse. Tellisin omale s88gi. Seda sain aga oodata k6rvalasuvas internbetikohvikus, kuhu ettekandja pidi tulema ytlema, kui toit valmis. Okei. 10 minuti p2rast tuli ja teatas, et neil polegi seda, mida palusin. Kysisin mitme asja kohta veel, mitte midagi polnud. L6puks kysisin, mida on. No siis mindi k88ki uurima. T2iesti absurdne olukord. L6puks lubati, et saavad teha mingit pyhvlikastet riisiga. L6in k2ega, et olgu siis seesama. L2ks aega, kaua l2ks, l6puks toodi toit lauale. Tegelikult tundsin juba syyes, et midagi opn valesti selle pyhvliga, juba vyrtsine oli ka ning l6puks s6ingi vaid v2ikesed lihatykid 2ra ning s6in paljast vastikult maitsetut riisi peale - aga no mis sa teed - pikk bussis6it, kuni 20h, ees ootamas. Kui omadega valmis sain(tegelikult v6iks veel r22kida pikalt, kuidas seal ise omale arve kirjutasin, sest mingid noored poisid, t2ielikud lambapead, ise ei osanud; kuidas seal vaidlesin, koos nendega arvutasin(mina peast, nemad kalkulaatoritega) jne jne, aga lihtsalt saab liiga palju!), l2ksin taksoga bussijaama. Ja yllatus oli suur, sest minu kalli bussipileti eest n2idati mulle igavesti vana bussironti ning k2sti k6ige viimasesse pinki ronida, sest mul pidavat olema pikad jalad! Assavanavikat, kuidas ma vihastasin! Nimelt hotellipoiss oli piletit myyes mulle seletanud, et buss on viisakas ja hea ning minu koha nr. on 3, just nimelt selle m6ttega, et see on juhi selja taga, kus on palju ruumi minu jalgadele. Vaidlesin, mis ma vaidlesin, ega buss paremaks ikka ei muutunud. Ytlesin, et andku mu pilet siia(mingi tyyp bussijaamas v6ttis selle enda k2tte) ja l2hen n6uan raha tagasi. See m6te neile j2lle ei meeldinud ja nii vaidlesimegi. L6puks v6tsin pileti poolj6uga tagasi. V6tsin j2lle takso ja s6itsin tagasi hotelli. Mulle pileti myynud tyyp oli seal ning vabandas ette ja taha, et ikka niimoodi juhtus, et ilmselt mingi probleem ja buss vahetusse l2inud jne jne. L6in k2ega, mida iganes. Ytles, et seal on veel mingi buss minemas, et l2hme koos bussijaama. No mul midagi valida ka polnud. India viisa ju aegumas! L2ksime siis taksoga. Ja j6udsime mingile ristmikule, kus seesama bussilogu mind ootamas. Tyybid lubasid, et saan oma mugava koha seal, kus k6ige parem ja mingu ma aga pardale. No sinnasamasse bussi ei lubanud juba mul mu uhkus minna. Kui yhe korra juba olin 8elnud, et ma ei l2he sellega, siis nii on! Ja pealegi, kysimus ei olnud mitte ainult selles, et see oli romu, vaid selles, et mulle lubati maad ja ilmad kokku! Saatsin seenele, buss s6itis Kakarbhitta poole minema. Seletasin siis tyybile, et tal on nyyd paras jama minuga kaelas, sest kyllap on nad harjunud, et petavad sedasi piletiostjaid, kes logu bussi n2hes k2ega l88vad ja ikka s6idavad, aga mina nyyd selline puuslik kaelas. Tyyb m6tles ja otsustas siis, et l2heme bussijaama, et uurida, kas veel m6ni buss l2heb. Sinna tuli aga teise bussiga s6ita. Istusime siis pisikesse mikrobussi, mis meid suurde bussijaama viima pidi. S6it kestis umbes 10 minutit kui hakkasin tundma, et midagi on v2ga valesti ja 6hk hakkab otsa saama. Vaatasin vasakule-paremale - teistel polnud h2da midagi. Ju siis ikka minul mingi jama. Siis hakkasid kuumav2rinad ja suu tohutult vett jooksma. Pilt ka imelik ees. Ning siis oli selge, et yht-teist hakkab alt yles tulema. N6udsin kiiresti peatust. Hyppasin bussist maha ja voilaa...keset linnat2navat...yksikasjad pole t2htsad. Peale esimest raksu hakkas kohe parem. K6ndisime ehk oma kolm minutit, sama jama. Veel paar minutit ja siis tundsin, et vaja ka kiiremas korras m6nd restorani v6i kohvikut, kus tualett oleks. Leidsime. Tyyp oli ka kaasas. Kohvikusse(6igemini mingisse suvalisse teeputkasse) minnes kandis tyyp juba mu seljakotti, sest minu jaoks oli see liig raske. Pisut aega, ehk oma 10 minutit olime selle putka juures, enam edasi minna ei saanud. Seest l6i k6ik t2iesti puhtaks poole tunniga. Ylevalt ei tulnud enam miskit, maos olid krambid ja s88gitoru tahtis v2lja tulla. Andke mulle andeks minu detailid. Ja siis ei olnud muud, kui kiiresti takso peale ja haiglasse, sest see oli mul tunda, et mingit s6itu mitte kuhyugi ei tule ning n6rkus oli peal. Saime takso, saime haiglasse. Ka takso pidi kinni pidama, et saaksin taas oma vahepeal sissejoodud vett tagasi v2lja lasta, kuigi s6it kestis ehk maksimaalselt 10 minutit.
Haiglas oli ootamas arst. P2dev. Koheselt seletas oma 6dedele mingit v2rki ning nii kaua kui ta mind yle kuulas ja yle vaatas, valmistati ette palat, kus juba tilgutid ja v2rgid ootamas. Kui nyyd blogi pealkirja juurde minna ja r22kida sellest, kuidas haiglas elu on, siis tuleb tunnistada, et...on ikka teistmoodi kyll. Tegemist oli erahaiglaga, mitte riikliku. Ilmselt sain ma omale tegelikult v2ga luksusliku palati, sest mul oli n2iteks r6du, lagi oli valgeks v2rvitud ja toas oli ka televiisor. Viimast mamuidugi vaadata ei saanud, sest enemasti ei olnud elektrit. Kogu see elu on aga mannetu kyll. Tilguti oli vana ja roostes ning 88sel jooksis teleskooptoru pauguga alla sisse. R6dult avanes vaade aeda, mis iseenesest oli asjaolusid arvestades tegelikult v2ga ilus. Aga aias oli tagapool l6kkeplats, kus p2letati 2ra kogu prygi, mis haiglast tuli - alatest pappkastidest l6petades systaldega. Ja nii see t6epoolest oli, sest kui ma eile sinna aeda korraks vaatama l2ksin, siis olid poolp6lenud systlad seal vedelemas.



Kohe k6rval ehitatakse suurt maja, kust tuleb l2rmi ja tolmu. Kuna elekter on pidevalt 2ra, t88tab otse r8du all diiselgeneraator, seega v6ib igayks ise ette kujutada, mis aroom palatis levib. 6dedel ei ole ravimitest mitte mingit aimu. Mul olid erinevad rohud laua peal, mille toimeid ja vajalikkust oli arst mulle seletanud, eile 6htu tuli palatisse 6de, kes v6ttis ja ulatas mulle kahed tabletid, et neid v6tma hakkaksin. Yks oli mingi antibiootikumipakk, teine mingi oksendamist 2rahoidev asi. Kysisin siis, et miks ma neid oksendamisrohtusid v6tma peaksin. Ta seletas, et need on rahustava toimega, et mul hea uni tuleks. Ytlesin siis viisakalt, et nalja teeb v6i, et kas ta tegelikult ka teab, mis rohud need on? Seepeale ta ytles, et noh, v6tku ma siis neid teisi tablette. Hommikul tuli arst j2lle vaata mind. Kysisin siis, et kas tal on aimu, et ta 6ed ei jaga tablettidest mitte midagi. Arst kostis seepeale:"Noh, sellep2rast ma sind ise vaatama nyyd tulingi". T2ielik absurd!!! T2iesti uskumatu suhtumine. Ja siis tekibki iga nende liigutuse peale kahtlus, et kas see mu elule hoopis ohtlik pole. Siinkohal t2nud ja tervitused doktor J2rvele kodumaal, kes minu ravimist kodumaalt assisteeris ning kellega ma mingite kysimuste korral konsulteerida sain. Naljakas veel see, et kraadiklaasid on neil siin elektroonilised. N2ha, et vanad ja kulunud ning mustad ja koledad. Eile oli kyll k6ht korda saanud, aga miskip2rast t6usis palavik. Enesetunne ytles v2ga selgelt, et mul oli palavik, kraadiklaas aga ei n2idanud. Ma lasin ennast mitu korda paari tunni jooksul kraadida ja siis l6puks n2itas kraadiklaas numbrit 100,4. Tegemist siis Kelvini skaalaga. Siis tekkis kysimus, et palju see siis Celsiust teeb. Eks arvutage ise v2ja. Aga seda n2itas kraadiklaas ainult korra. Ka peale seda numbrit n2itas ta v2hem justkui poleks mul palavikku olnudki. Kogu haigla oli tolmune ja must. Kuigi koristajat2di k2is pidevalt ringi ja pyhkis tolmu, oli 88ga telefoniekraanile ikkagi m2rkimisv22rne tolmukiht kogunenud. Lihtsalt kogu elu siin on selline tolmune.
Hea kyll. Olenemata igasugustest tingimustest ja olmekoledustest olenemata sain ma terveks. Ahjaa, eile oli veel selline lugu, et hommikul esimese asjana lasin kanyyli k2est v2lja v6tta, sest 88ga oli k2si imelikult valusaks l2inud ning oli n2ha, kuidas umbes 10cm ulatuses oli veen paistes ja punane. Hakkasin igasugu koledusi omale ette kujutama ning arvasin, et targem on v2lja v6tta. Kui palavik t6usis, tahtsid nad tagasi panna, aga seda ma neil teha ei lubanud.
Aga t2na 88sel magasin (erinevalt esimesest 88st) p2ris h2sti ning hommikul oli enesetunne hea. Aeti kyll korduvalt yles, et kuulata ja m66ta verer6hku kell 6, 7:30, 10 ja 11:30!!!, aga no see selleks. Kokkuv6ttes j2i kogu sellest asjast t2pselt selline mulje, et ega keegi t6siselt mingit arstiteadust seal jaga ning asju tehakse lihtsalt seep2rast, et umbes niimoodi vist tehakse.
Kui t2na p2rastl6unal haiglast v2lja kolida otsustasin, hakkas huvitama, et palju kogu mu sealviibimine mu kindlustusele maksma l2heb. Ytlesin, et tahan n2ha arvet. Mehed hakkasin vaidlema, et ei ole mingit arvet, et on garantiikiri, et minu kulud tasutakse. Ma ytlesin, et ma tean kyll, kuidas need asjad k2ivad, aga ma tahan oma ravikulude arvet n2ha. Ja siis valetasin neile, et minu kindlustuspoliisis oli seda s6lmides punkt, et ma pean arve allkirjastama, et see p2rast mingi kolossaalne 6igustamata summa poleks. Mehed vaidlesid k6vasti vastu. Ytlesin siis, et okei, kui te mu arvet mulle ei n2ita, helistan oma kindlustusseltsi ja seletan neile olukorda, et mulle arvet ei n2idata, ju siis on asi m2da ning neil ei tule seda maksta. V6tsin taskust mobiili, k6ndisin ruumist v2lja. Ja siis - palun v2ga - tuli mingi tyyp minu juurde ja ytles, et n2ed, siin on veel rohtusid, mis sul kaasa tuleb v6tta. Johhaidii!!! Ma olin haiglast juba lahkunud, kuidas saab mulle veel mingeid rohtusid anda, aga no mis seal ikka. Selle telefoninaljaga(loomulikult ma kedagi Salva kindlustusest k2tte ei saanud, liinid h6ivatud ja yleyldse tuleb siit kuhugi helistamisega kurja vaeva n2ha ja kymneid kordi yritada) mehed leebusid ja ytlesid, et natuke l2heb aega enne kui nad arve kokku panevad. L2ks natuke aega ning l88di kokku, et 680USD! Tegelikult on tegemist siinses m6istes kosmilise summaga. Ma n2gin k6ikide rohtude pakkide ja ehtede pealt hindasid, valdavalt j2id need alla 50 ruupia(julgelt alla 1USD), ma tean, mis on siinsed personalikulud jne. N2iteks oli arve peal, et see, et arst mind p2evas kolm korda vaatamas k2ib, maksab kokku 150USD! Kokkuv6ttes...ega ma tahtnud mingit tyli ega pahandust, ma lihtsalt tean nii paljusid lugusid, kuidas kindlustustelt n6utakse t2iesti ebareaalseid summasid, aga tahtsin lihtsalt n2ha, kuidas asjad k2ivad ja mis v2rk on. Ma arvan, et minu reaalne ravikulu oli ehk 100-150USD(ja siia v6ib julgelt sisse arvestada elektri, mida lamp laes kulutas, vesi, mida hambaid pestes kulutasin ja k88gis toimetava koka palga, r22kimata ravimitest v6i arsti palgast), aga ega ma seal midagi vaidlema hakanud. Ytlesin, et selge pilt ja suured t2nud ravimast.
Ja seda teadvustan ma endale ka, et k6ige olulisem on ikkagi see, et ma terveks sain, mitte see, palju see maksma l2heb. Ilmselt lihtsalt t2rkas minus uudishimu ja natuke ka ylihella 6iglustunnet, et teeks ikka v6imalikult ausat 2ri:)
Toitudest seda, et esimesel 6htul, kui ma haiglasse sattusin umbes kella 17 paiku, oli enesetunne juba syda88ks m2rksa parem ja tekkis isu. Arst keelas aga s88mise-joomise kategooriliselt. Ma ei suutnud oma k6rvu uskuda, sest no kuidas on v6imalik, et ma ei tohi vett juua. Kinnitati, et k6ik tuleb tilgutiga, mul pole mingit muret. Ma olin ju aga seest nii tyhi kui yldse olla saab. Sega j6in ikka vett. Arst ytles, et ei tohi ka seet6ttu, et hakkan oksendama. V6tsin siis yhendust oma doktor J2rvega, kes samamoodi imestas, et ei tea, miks mul syya-juua ei lubata. Sellest sain muidugi julgust juurde ja loomulikult s6in ma oma r2ndurikypsiseid ja r2ndurisnickersit(need on mul alati seljakotis, kui kuhugi teel olen, sest iial ei tea, mis v6ib ette tulla v6i millal j2rgmine kord syya saab. See on nagu teine "medkit"). Ja loomulikult t6usis s88misest vaid mu tuju ja enesetunne. J2rgmisel hommikul lubati juua tass teed ja toodi pisike pakk kypsiseid. Suurele mehele! Mis te nalja teete! 6nneks oli kotis veel teinegi Snickers mul varuk, sain selle ka syya. L6unaks sain suppi ja FRIIKARTUEID! T2itsa kreisi. Tublid ja toitvad, rasvased friikartulid, no mida muud veel tahta:) 6htul oli palavik ja paha, siis polnud mingit isu. Hommikul tuli arst ja kysis, kuidas mulle friikartulid maitsesid eile. Nooh...muigasin ja ytlesin, et parimad, mida Nepaalis saada on. Ja voilaa...l6unaks taas mu laual seesama supp ja veel suurem ports t2pselt samu friikartuleid.

See ongi mu l6unas88k.


Kokkuv6ttes tuleb 8elda, et kui meditsiinilised tingimused olid kyll nigelad, tegelased silmn2htavalt, k6rvkuuldavalt teadmatud ja oskamatud, oli tegemist v2ga toredate, s6bralike ja m6nusate inimestega. Sai palju arstide ja 6dedega nalja ja niisama juttu aetud, elust-ilmast seletatud. Samas j22b ikkagi tumeda varjuna haigla kohale see, et haigla on eelk6ige raviasutus ning heal tasemel terviseloomine peaks olema esmane prioriteet.

L6ppu veel paar pilti...


Aga pole hullu midagi. 6htul tulin haiglast v2lja ja p2ike loojus ilusasti.


V2ga vahva 6de. K6ige targem ka k6igist kolmest, keda ma seal kohatasin.

K6ike ilusat, olge terved!

Annapurna ring - tehtud!

Tere! Niisiis, Annapurnale sai ring peale. V6i 6igemini sai tehtud kaks kolmandikku ringist. Tuleb pikem postitus seekord, varuge aega.
Enne kui ringi pealt p2evade kaupa ylevaate teen, r22gin pisut Nepaalist yldisemalt. Tegemist on ysna v2ikese riigiga, mis pindalalt vaid kolm korda suurem kui Eesti, samas inimesi elab siin ligi 20 korda rohkem kui meil. T2nane rahvaarv hakkab liginema kolmekymnele miljonile. T2helepanuv22rne on aga see, et linnades elab kogu rahvastikust vaid umbes 10%. Kaks suuremat linna on pealinn Kathmandu, kus elab pisut yle miljoni inimese ning teine suurem linn on Pohkara. Viimases elab umbes 200 000 inimest ning siin ma praegu ka asun.
Inimestel on siin elu raske. Valdav osa riigi territooriumist on (k6rg)m2gine ning mingisugusest arenenud infrastruktuurist r22kida ei saa. Peamiselt saab riigis ringi liikuda vaid jalgsi, sest...m2ed on igalpool. Maanteedest saab r22kida vaid m6nest ning needki on meie m6istes pigem paarkymmend aastat tagasi asfaltkatte saanud k22nulised L6una-Eesti teed. Raudtee puudub t2ielikult. T6si, siseriiklikke lennuliine on v2hem ja rohkem regulaarseid mitukymmend, kuid piletihinnad on kallid ning kohalikele inimestele k2ivad need selgelt yle j6u. Lennuliiklusega on veel see lugu, et teoreetiliselt see toimib, reaalsuses on asi niimoodi, et kui ilm lubab, siis lennuk stardib. Vabalt v6ib juhtuda, et lennuk ei stardi. Ja ei stardi mitu p2eva. Maanteedest veel n6ndapalju, et need on sarnaselt Sri lanka ja Indiaga v2ga ohtlikud. Mina olen liigelnud maanteedel vaid nii palju kui Indiast Sunauli piiripunktist riiki sisenesin ja Kathmandusse s6itsin ning siis pealinnast pea paarsada kilomeetrit l22nepoole Dumre'isse s6itsin, kust edasi Besi Sahari, Annapurna ringi alguspunkti, s6itsin. Teel n2gin mitut rasket avariid ning kogu seda ekstreemsust vaadates tekib taas tunne(sarnaselt Sri Lanka ja indiaga), et kui siit ilma 6nnetusteta l2bi saab k2idud, siis v6ib vabalt vanadusse surra, sest rohkem ohtlik ei saa kuskil olla.
Naistel ja tydrukutel on elu eriti raske. Sel ajal kui naissugu meestele ehitusel kive ja segu ette veavad, k6lgutavad ehitusMEHED myyril istudes jalgu ja loovad kelluga tyhja n2oga vastu myyri tuima rytmi. Seadusega on s2testatud, et kui naine ei synnita mehele kymne aasta jooksul last, on mehel automaatselt 6igus v6tta omale uus naine ja j2tta vana...kuhu juhtub. Laps syndinud, ei ole k6ik veel h2sti. See peab olema poeg. Kui on tytar, on halvasti, sest ega tytrest muud kasu pole kui vaid seda, et siis, kui ta k2ima 6pib, saab ehk mingeid majapidamist6id teha. Samas on ta suu, mis syya tahab ning pereisal tuleb tytar ka (v6imalikult)v22rikalt mehele saata. Ehk siis tytre au tuleb kaasavaraga kaitsta. M6nev6rra lihtsam on aga tytar 2ra myya. Uskumatu statistika n2itab, et aastas myyakse Nepaalis kuni 15 000 tydrukut vanuses 7-13. Ja see t2hendab sisuliselt orjakaubandust. Ning praktiliselt piiramatu turg on Indias, kuhu tydrukud myyakse peaasjalikult seksi2risse ja pornot88stusesse. Vanuses 7-13!
Samas on Nepaal v2ga tolerantne. Kuigi siin on nii budiste, hindusid, maoiste, kristlasi kui moslemeid, siis religioossed pinged riigis peaaegu puuduvad. K6ige v2ngemalt ja minu meelest kohatult ylbelt m6llavad maoistid, kelle saavutuseks v6ib pidada ka seda, et kuningas, Nepaali Kuningriigi kuningas, v6ttis krooni peast ning kolis oma residentsist kahekordsesse elumajja. Kui ma ei eksi, siis ka praegune peaminister on maoist. Nepaali Kuningriigist sai 2008. aastal demokraatlik vabariik, mille eesotsas on kommunistidest maoistid. Kummaline, aga nii on.
Inimesed on Nepaalis hoopis teistsugused kui Indias. Juba ainuyksi n2ojoontelt. T2navatel ei n2e rahvariietes naisi ning yleyldse on riietuse poolest tegemist ysnagi euroopaliku riigiga. Teksad ja t-s2rk on v2ga tavaline. Inimesed on s6bralikud. Nad on head. Nad ei taha halba, ytle halba ega ka m6tle halba. Nad on yksteise vastu alati viisakad, v2ljapeetud, rahulikud ning kui midagi peakski halvasti olema, siis naljalt nad seda ei ytle. Siin j2rgitakse palju rangemalt reeglit, et vasaku k2ega ei toimetata midagi, mis kuidagi teist inimest puudutab. Ei poes myyjale raha ulatades, ei millelegi osutades, ei kedagi puudutades jne. Ja v2he sellest, et k6ike liigutatakse parema k2ega, on veel viisakam nii, et vasaku k2ega v6tad paremast k2sivarrest kyynarnuki juurest kinni. Siis on 6ige. Ja see n2itab, et pead teisest inimesest lugu. V2ga oluline on, et ka k6ikv6imalike arusaamatuste korral inimene endast v2lja ei l2heks. Eriti ebaviisakaks peetakse seda kui keegi oma h22lt t6stab. P6him6tteliselt on see lubamatu. See n2itab erilist matslikkust.

Aga nyyd v6iks minna sujuvalt edasi Annapurna ringi peale. Sissejuhatuseks ytlen seda, et kui ma alguses kuulutasin siin, et ring on yle 300km pikk, siis ametlikult see niimoodi kyll pole. Ametlikult on pikkust ringil 210km, aga mulle tundub, et see on mingisugune GPSiga m66detud linnulennult-pikkus ning kui erinevaid reisikirju ja blogisid uurida, siis ka sealt tuleb v2lja, et ringi pikkus ikkagi yle 300km. Igatahes, kui tavaliselt v6tab ringi l2bimine umbes 3 n2dalat v6i selle punktini, kus mina ringi l6petasin, v2hemalt kaks n2dalat, siis mina sain hakkama 8 p2evaga. Seda ilmselt eelk6ige seet6ttu, et yksinda teel olin ning ega viitsinudki eriti vaeva n2ha, et kellegagi kampa saada v6i koos liikuda. Yksi oli p2ris m6nus. Teiseks...annab tunda see, et kunagi aastaid tagasi p2ris mitu aastat nii palju jalgrattaga s6itsin, et seda isegi kergeks spordiks v6iks nimetada - jalad on siiani tugevad:) ja kolmandaks: kerge seljakott.
Kui k6ik juhendid ja reeglid ytlevad, et yksinda matkamine on k6ige esimene asi, mida v2ltima peab, siis ma pean tunnistama, et kui igat oma sammu j2lgida, korralikult jalgu t6sta, mitte v2sinuna teel olla ning meeled 2rkvel hoida, siis ei ole eriti ohtlikku mitte midagi. Samuti ei tohi kindlasti pimedaga teele minna v6i teele j22da, sest m6nikord, kuigi siiski harva, v6ib juhtuda, et kui valesse kohta astud, siis lenged m6nikymmend kuni sada meetrit allapoole. Samuti on v2ga lihtne kivide t6ttu jalg v2lja v22nata. Veel seda, et naisterahvastel on kuuldavasti eriti ohtlik yksinda liigelda ning kui meestele piisab sellest, et kaasas on giid v6i kandja, siis yksikule naisele ei piisa ka sellest, sest kohalikud kandjad-giidid on arvamusel, et L22nest tulevatel naistel on pisut l6dvemad elukombed ning vastupidise t6estamine v6ib v2ga raskeks osutuda. Aga see selleks. Tegelikult on k6ik v2ga hea ja ilus ning 6nnetusi juhtub harva.

1. p2ev, Besi Sahar(800m)-Bahundanda(1310m).
Varajasest 2rkamisest ei tulnud v2lja midagi, 88bisin Besi Saharis ning kuigi plaan oli hommikul kella kaheksa paiku teele minna, magasin kuni kella 12ni. Siis istusin bussi peale ja s6itsin Bhulbulesse. Tegelikult oleks vabalt v6inud ennast s22sta ja alustada juba Besi Saharist jalgsi(nagu paljud matkajad ka teevad), aga mina arvasin, et olen nii palju hiljaks j22nud, et m6ttekam on bussiga natuke maad s6ita. halb m6te. Sain omale istekoha viimases reas, mis aga t2hendas t2iesti absurdsete teetingimuste juurest kirjeldamatut rappumist ja uskumatuid kontrollimatuid liigutusi. Nii n2iteks l6in kogemata jalaga minu ees istuvat iisraellast ning oma pea l6in lakke 2ra kahel korral. M2rkimist v22rib, et bussi katusel s6itsid kaks prantslast. Seda kyll vaid esimese peatuseni. Tee oli t6esti uskumatu. Sisuliselt ol
i see kuivanud muda, mille seest tihtipeale umbes 15-20cm ulatuses suured kivid v2lja paistsid. Kuid...kui tunnise bussis6ide j2rel Bhulbulesse kohale j6udsime, siis olid kondid kyll pisut valusad, kuid vaatepilt oli p2ris kena. Roheline, m2ed, j6gi. Registreerisin ennast rajale ning pikemalt ootamata hakkasin astuma. Tee kulges mooda j6eorgu, m6lemale poole t6usid mitmesaja meetri k6rgused m2ed.
Tihti tuli j6ge yletada yle rippsildade. Need olid erinevatel k6rgustel ja erinevate pikkustega. Siiski tavaliselt ysna uued ja nii...enam-v2hem turvalised. Aga ega rippsillal ei olegi vaja liialt hypata.
Seda v2gevat silda mul yletada ei tulnud. Oli kyll v6imalik, aga ma eelistasin eemalasuvat v2heke turvalisemat varianti. Yldse tuleb 6elda, et valisin peaaegu alati turvalisema ja lihtsama tee pidades silmas, et liigun yksinda. Kambaga minnes oleks v6inud selle ringi jooksul nii m6ndagi p6nevamat ja n2rvek6ditavamat ette v6tta.
Puu otsas pidu. Poisid pidasid onniplaani. Pildilt on ehk kehvasti n2ha, aga kui keegi sealt alla kakuks, siis oleks langemist tubli 7-10 meetrit.
Yks ysna tavaline kyla, mis tee peale j2i. Kylad on v2ikesed ning peaasjalikult elavad sealsed inimesed turismusest. Ehk siis on m6ned kylalistemajad, m6ned teepoed ja restoranid. kasvatatakse ka loomi, mis tavaliselt t2hendab, et kasvatatakse kitsi. Muuseas, lehma tapmise eest on automaatselt karistuseks kaks aastat vangikongi. Kohalikud teadsid r22kida, et vangi tuleb minna ka siis, kui tapmine on aset leidnud kogemata - n2iteks kui loom teele veoki ette jookseb.
Yks pikem sild.



Annapurna ring on maailma yks populaarsemaid matkaradasid, mis t2hendab, et tee on v2ga selgesti arusaadav ning kui mingil hetkel peaksi teelahk tulema, siis eranditult on 6ige see, mis on rohkem kulunud. Yleval pildil on n2ha h2sti, miks pimedas matkamine ohtlik olla v6iks.
Juba esimesel p2eval sain aru, et liigun kaarte ja graafikuid vaadates veerandi kuni kolmandiku v6rra kiiremini. Seda ilmselt t2nu mitmetele asjaoludele. Esiteks mu kerge seljakott...otsustasin kaasa v6tta minimaalselt tavaari ning l2bi ajada vaid h2davajalikuga. Olin kuulnud lugusid, kuidas inimesed paarikymne-kilose seljakotiga teel pool kraamist mingil hetkel kuhugi kylalistemajja j2tavad v6i yleyldse tagasi p66rduvad. otsustasin kohe alguses, et minuga nii ei juhtu ning see oli ylimalt m6istlik.
Siin mu varustus:

Magamiskott, pealamp, MP3-m2ngija(mis on 512MB ja nii ajast ja arust, et kui selle v2lja v6tsin, siis sakslased-prantslased uurisid, mis asi see yldse on. Ning selle 100 muusikapala j2rjestus, mis seal peal, on mul une pealt peas! Aga k6igest hoolimata - ta on mulle armas ja mind truult teeninud!), 20 pastakat, 5 karpi v2rvipliiatseid ja rasvakriite. M6tlesin, et lihtsalt oleks hea, kui mul oleks, mida lastele anda, kust nad muidu ikka saavad. Ja loomulikult ei j22nud yle midagi ja t2itsa imelik oli vaadata, kui palju r66mu yhest pisikesest pastakast olla v6ib. Edasi mustas kotis hygieeniv2rk. Seebid-shampoonid ja tualettpaber! Siinkohal tuleb mainida, et sarnaselt India ja Sri Lankaga ei kasutata ka Nepaalis tualetis k2ies paberit. K6ik k2ib k2ega. VASAKU k2ega! ka seet6ttu on eriliselt ebasynnis kedagi vasaku k2ega puudutada v6i n2iteks s66gilauas ringik2ivat riisikaussi edasi ulatada. L2ikivas pruunis kotis on sulevest, mille ma ostsin kathmandust. V2ga praktiline ja m6istlik ost! T2nud Ahole, kes ytles, et ilma selleta polegi sisuliselt yldse m6tet ronima hakata:) Kollases on sees "Margus Tsahkna linnapeaks 350" kilekas, mida mul vaja ei l2inudki. Edasi yleval Nepaali raamat kaartidega, selle all mu reisip2evik. Edasi termos, mida ma ei kasutanud ning mille olemasolu ma m6nikord lausa vihkan, aga kuna see on mulle reisi jaoks kingitud, siis ma lihtsalt vean seda kaasas. Siis prillitoos ja ravimid ehk "medkit". Prillidest nii palju, et sarnaselt vestiga on nende t2htsust v6imatu ylehinnata! P2ike on m2gedes ylimalt...aktiivne? Ehk siis kiirgus on filtreerimata ning UVA-d ja UVB-d teevad tublisti kurja. Ma ei tea, kuidas see 6ige on, aga igatahes ilma prillideta ei saa. Ja kui yles minna, siis lume peal on p2ike nii ere, et isegi prillidega on m6nikord ebamugav lund vaadata. Ravimikotist nii palju, et praktiliselt ei l2inud mitte midagi vaja. kasutasin vaid p2ikesekreemi ja neelasin 6htuti igavusest m6ne vitamiini. Korraks proovisin mingil p2eval ka villi peale plaastrit, aga see oli ysna m6ttetu, sest spetsiaalset villiplaastrit mul polnud ning tavaline ei aita midagi. Edasi m2rjad taskur2tikud - ylivajalikud, peab mainima! Lisatallad mu Salomoni v6rkude sisse ning siis riided - pikk soe pesu, vahetuss2rk, paar paari sokke, fliis, lyhikesed pyksid ja kogu lugu! Rohkemat keeldusin kaasa v6tmast. Lisaks oli kotis ka pea alati liiter joogivett varuks, mis kohe terve kilo juurde andis. Joogivee kohta seda, et pyydsin ajada l2bi esiteks v6imalikult odavalt ja teiseks v6imalikult looduss22stlikult, mis t2hendas seda, et ostsin ringi peal kokku vist 4 liitrist pudelit vett, ylej22nud 30-40 liitrit v6tsin ojadest(loomulikult v2ga valikuliselt, mitte suvalisest, mis kuskilt kylast l2bi jookseb ning kus emad n2iteks laste m2hkmeid pesevad, ning vett puhastasin joodilahusega. Liitri peale lisasin umbes 1-3 tilka ning...no maitse oleks v6inud ka maasikane v6i apelsisine olla, aga no mis sa h2daga teed, oli joodine:)) Vot selline oli minu reisikott. Absoluutselt t2iesti minimaalne, mis teised matkajad tihtipeale kadedusest roheliseks ajas. No ei ole ju m6tet vedada k6rgustesse kolme paari jalan6usid ja kuut erinevat s2rki!

Kui matka juurde tagasi minna, siis esimesel p2eval selgus Ngadis, et minu ees on liikumas yksik saksa tydruk. Yks restoraniomanik ytles, et olevat tore tydruk, umbes minuvanune, jutukas ja s6bralik. Lisasin kohe tempot juurde ning j2tsin isegi 6htuoote soomata, et j6uaks talle j2rele ja ehk oleks koos tore minna. Aga siis juhtus, et astusin umbes 45 minutit m66da valet teed. Ja just ylimalt rasket valet teed, pea 45-kraadise nurga all liivateed. Sylgasin tuld, kui suure kamba sillaehitajate juurde v2lja j6udsin. Need muigasid ja viipasid juba kaugelt, et "mine aga tagasi, siin on tupik". ^nneks n2itasid mulle k2tte tee, kust sain natuke l6igata. Seega sakslane oli l2inud. 6htuks j6udsin Bahundandasse. L6pp oli eriliselt veniv ja v2sitav, sest vahetult enne asulat oli p2ris pikk ja t6sine trepp-t6us. V6tsin omale 66maja 100 ruupia eest ning...kaamera aku sai tyhjaks. Esimesel p2eval! Ja loomulikult, ma ju ei v6tnud mitte midagi "ylearust" kaasa, seega laadijat mul polnud. Kus h2da k6ige suurem, seal abi k6ige l2hem. Siin on levinud mingi hybriid-universaallaadija, mis laeb iga telefoni, MP3-m2ngija, kaamera ja ma ei imestaks kui ka traktori akut. Leidsin selle yhest poekesest. ja sel ajal kui laadimist palusin, tuli poe juurde yksik bnaisterahvas. Pakkusin talle kohe v2lja, et ta v6iks olla Saksamaalt ning yksinda matkal. Just. Renate oligi yksinda teel. Frankfurdist p2rit ja puha. Aga...polnud ta nii v2ga s6bralik midagi ning minust tubli 15 aastat vanem oli ka:) 6htus66gilauas ajasin juttu hoopis endavanuse kohaliku restoranipidaja tytrega, kes oli palju s6bralikum.
Esimese p2eva kohta v6ib 6elda, et oli v2ga m6nus algus ja v6ib-olla tegin 6igesti, et kaua magasin ja pool p2eva vaid matkasin. M6nus.

2. p2ev - Bahundanda - Karte(1870m)
2rkasin juba 5:30 ja 7:15 olin teel. Hommikul l2heb tee alati kiiremini. J6udu on rohkem, tuju parem, k6ik tundub ilusam ja toredam. Kohtusin yhe p6neva Austraaliast p2rit vanah2rraga. Vanust oli yle kuuekymne. Christopher. V2ga p6nev tegelane. Oli terve ilma l2bi r2ndanud, kuigi, t6si, Eestis pole k2inud. Annapurna ringi tegi ka kolmandat korda, aga ytles, et on juba nii vana, et ta ei hakka enam yles Thorung Lale ronima. Pealegi, ta on seal juba kaks korda k2inud, mis seal ikka enam... P2eva jooksul kohtusime veel mitu korda, sest kuigi mina temast m2rgatavalt kiiremini liikusin, j6udis ta mulle j2rele kui l6unat pidasin ning siis veel kaks korda kui mind kinni peeti kaljul6hkamise t6ttu. Nimelt k2ib Annapurna regioonis tubli tee-ehitus. Seal siis s6jav2gi valvab, et inimesed teele ei satuks, kui parajasti kuskil midagi l6hatakse. kokku oli vist kolm pausi niimoodi. See aga t6mbas tempo maha ja peale seisakut on alati raske ennast taas "k2ima" saada. Igatahes poole nelja paiku j6udsin Tal'i, kuid otsustasin veel yhe kyla edasi minna. Ei olnud hea m6te - tee oli v2ga raske ja t6usu oli l6pus tublisti. Sain aru ka sellest, et v2sinud jalgadega on ohtlik teel olla, sest...lihtsalt ei j6ua igast kivist v6i kynkast m66da astuda ja kiiresti reageerida. Sedasi on igasugu jamad kerged juhtuma. Aga ei juhtunud. P2eva l6puks kogunes teekonda umbes 20 km, j6udsin v2lja Kartesse.


Sellised tegelased on m2gedes v2ga tavaline n2htus. See, milliseid kandameid kandjad yles-alla veavad, on fenomenaalne. Aga veavad.
Kui hoolikalt otsida, siis n2eb, kuidas k2ib tee-ehitus. Kaljuseina lihtsalt uuristatakse. Ja siis j2lle l6hatakse. ja siis j2lle silutakse. Talter tahaks 2kki k2tt proovida Nepaalis?

3. p2ev - Karte - Dhukur Pokhari(3240m)
T2iesti hullumeelne p2ev! Raske, v2ga raske! Distantsi tuli 32km ja ronimist kokku pea 1400 meetrit. Avastasin, et mul ei ole raha! 6igemini oli kyll, aga umbes nii, et kui 10 p2eva kokku teel olla, siis saan iga p2ev kulutada 1000 ruupiat. M6neks n2iteks, et 66maja maksis umbes 150-200 raha, pudel vett 100, iga s88gikord umbes 250-300, Snickersi shokolaad 100 jne jne. See aga t2hendas seda, et kui ma oleksin normaalset graafikut(mille nt Lonely Planet annab) j2lginud ja mitte kiirustanud, siis oleksin oma rahaga saanud magada 2ra 66, syya hommiku- ja 6htus88gi ning siis osta p2evas pudeli vell ka. T2iesti masendav! Kysimus ei olnud selles, et mul raha ei olnud, ma lihtsalt ei saanud seda kaardi pealt k2tte. Ja esimene lootus t2rkaski kolmandal p2eval Chame kylas, kus kohalike s6nul pidavat olema sularahaautomaat(ATM). V2ga vahva, mul kaart ytles ka, et Chames on pank ja selle peale v6tsin kohe korraliku 600-ruupiase l6unas88gi, et rahalaeva saabumist t2histada. Aga...natuke vara sai...kui Chames siis ATMi ja panka otsima hakkasin, selgus, et pole mingit automaati ning pank kujutab endast lihtlabast valuutavahetusputkat, kus dressides bande, tatt l6ua otsast tilkumas, 6lut j6id ja t2iesti alaarenenulikult hysteeriliselt naeru pritsisid. T2itsa syrr v2rk. ja siis meenus veel see ka, et olin just l6petanud "pidus88gi", mis, v6imalik, et mu terve kahe p2eva eelarve maksis. Astusin edasi, v2hemalt oli k6ht t2is:) M6tlesin, et j22n puhkama j2rgmises asulas, aga olin nii oma m6tteis, et "2rkasin" alles Dhukur Pokharis. L6pp hakkas taas koledasti venima ning l6puks vedasin jalgu lausa j2rel. 6nneks ei olnud t6us kuigi j2rsk.
Yldiselt on nii, et allapoole 3500 meetrit on 6hk udune ja h2gune. Sudu? Segu tolmust, suitsust ja udust. Hommikuti on selgem, peale sydap2eva l2heb t2itsa halliks v6i isegi pilviseks, seega peale l6unat ei ole mitte midagi ymberringi n2ga. Kui k6rgus rohkem kui 3500 meetrit, siis l2heb k6ik palju selgemaks ja paremaks.
Dhukur Pokharisse kohale j6udes l2ksin "sooja" dussi alla, mis tegelikkuses osutus j22kuubikuid pritsivaks toruks. T2iesti uskumatult kylm vesi. Ei tea, kust tuli, ilmselt otse kuskilt liustlikult. Igatahes peale dussi ronisin t2isvarustuses(pikk soe pesu, s2rk, tuulekindel jakk, fliis, sulevest, villased sokid ja dressipyksid) magamiskoti sisse ja t6mbasin vatiteki ka peale. Ootasin pool tundi, ikka soe ei hakanud. Siis tuli kylalistemaja omanik, kes mulle selgelt ytles, et kraanist tuleb sooja vett, kysima, et no millal ma juba 6htus88ki tellima tulen, sest ma olin ju lubanud seda peale SOOJA dussi teha. Esimesed s6nad, mis suust tulid, olid mul kindlasti tugevama h22letooniga kui viisakusreeglid seda lubaksid, aga sain kiiresti enda kontrolli alla ning seletasin talle siis olukorda... Mees m6tles hetke ja siis ytles, et tulgu ma k88ki lahtise leegi 22rde, siis hakkab ikka parem.Vot see ylemine pilt ongi sellest k88gist, kus ma siis pingil tule 22res ennast soojendasin, samas, minu varvastest umbes 40cm kaugusel podisesid minu 8htus88gispagetid. Elu on ikka lill m2gedes.

Tihti v6ib teel n2ha eeslikaravane, m2gede rekkad. Ka nende koormad on m6nikord uskumatud. Eeslitega ja yldse loomadega m2gedes matkates on veel see lugu, et kui mitmekymne-pealine eeslikonvoi m88da teed on juhtunud minema, siis on j2rel paras miiniv2li. Siis tuleb seal sammu vaadata. Aga kolmandal p2eval hakkasid paistma lumised k6rgemad tipud.

4. p2ev - Dhukur Pokhari - Bragha(3475m)
T2itsa uskumatu. Kui eelmisel 6htul olin sudu sees seigelnud ja Dhukur Pokharisse j6udnud, siis polnud mul aimugi, et minu kylalistemaja aknasse paistab Annapurna II.
Ilus, v6imas, vinge! Annapurna II, 7937m!
Ja see oli nii l2hedal, et oleks peaaegu saanud k2ega katsuda. ja yleyldse...nyydsest l2heb teekond ikka v2ga v2gevaks. Yllatav, et tee ei olegi nii v2ga raske ronimise m6ttes. T6usu on kogu aeg, aga t6us on leebe ega murra konti. T6si on see, et neljandal p2eval v6tsin rahulikumalt. P6hjus lihtne - eelmise p2eva 32 kilomeetriga tegin omale liiga. Jalad olid valusad ning vasaku jala suure varba alla oli tekkinud p2ris mehine vill. Ja parem puus valutas ka tugevalt. Tegelikult on vill siiani alles ja puus valutab ka praegu, aga tol p2eval polnud ma veel lihtsalt harjunud. J6udsin v2lja Braghasse, mis on viimane kyla enne Manangi. Manang on natuke suurem kyla, mida isegi natukene nagu kohalikuks keskuseks peetakse. Siiski ei olnud sealt lootust leida ei pangaautomaati, haiglat, panka ega muud sellist luksust. J2in Braghasse 88seks, ei viitsinud Manangi minna, Braghas ka rahulikum ja vaiksem, samas k6rgusid seal kohe l2hedal Annapurna III(7555m) ja Gangapurna(7455m).






5. p2ev. Aklimatiseerun Braghas.
Yldiselt on nii, et 3500 meetri peal tuleb aeg maha v6tta ja p2evake aklimatiseeruda. 6hk on siin juba h6redam ning kui edasi kiirustada, siis v6ib see valusasti k2tte maksta. mina j2rgisin taas reeglit, et kui oled yksi, siis ole ettevaatlik. ja j2in ilusasti Braghasse pidama. magasin 88 2ra kenasti. Aklimatiseeruda aitab v2ga h2sti see, kui p2eval k6rgel k6ndida, aga 88seks allapoole magama laskuda. Nii ma siis tegingi. Viiendal p2eval v6tsin ette v2ikese matka Milerepa koopa juurde. Milerepa oli Buddha munk, kes 10-11.sajandil Nepaalis ringi liikus ning 6petust jagas. Eelk6ige 6petas ta inimesi loodust austama ning loodust tunnetyama. Ta elas mitmelpool, enamasti koobastes ning ajalugu ytleb, et ta peatus ka Bragha l2hedal, umbes 4300m k6rgusel, yhes koopas.

V6tsingi ette teekonna yles. Kuna see on v2ga pyha koht ning ka m6ningate palver2ndurite sihtpunkt, elab seal suviti yks yksik munk, kes ymbrust korras hoiab, muru kastab, palver2ndureid vastu v6tab ning seal ringi toimetab. Tee polnud kuigi raske sinna yles. L2ks yllatavalt kiiresti. Aga "koobas"(koopaks ma seda kyll enam ei nimetaks. Koobas v6is see olla pea 1000 aastat tagasi, kui Milerepa seal peatus, kuid t2nasel p2eval on seal justkui pisike tempel ning v2ike elumaja) oli v2ga mystiline. Just Gangapurna liustiku k6rval. J6in mungaga yhe tassi teed ning siis otsustasin, et roniks veel ylespoole p2ris liustiku 22rele. Tegin 2ra.

Gangapurna. jama oli see, et kui yles ronisin, l2ks pilve, kui alla j6udsin paari tunni p2rast, l2ks selgeks. Ju polnud ette n2htud.
Aga pagana kylm ja tuuline oli seal liustiku k6rval. Pilves ilm ei aita muidugi kaasa, et soojem oleks.

V2ike kohalik poiss. M6nikord kysivad(kui yldse kysivad midagi) lapsed magusat. nii ytlevadki: "Sweet!?", aga ega naljalt seda magusat kuskilt v6tta pole. ja kui peakski olema yks shokolaad kotis, siis seda ei saa 2ra anda. Aga mitte midagi anda ju ka ei saa. Sellistel hetkedel ongi igasugu pastakad-pliiatsid kotip6hjas v2ga m6istlikud. Pealegi on nendest lastele endile ka palju rohkem kasu kui shokolaadist.

Kui p2eval t6usin pea 4600 meetri peale, siis 88 magasin ilusasti Braghas, kus k6rgust napilt alla 3500 meetri. Yldjuhul on nii, et k6rgemal kui 3500 meetrit enam pysivat elu ei toimu. See t2hendab, et aastaringselt sel k6rgusel ei elata. Suvel v6ivad inimesed aga ka m2rksa k6rgemale t6usta. N2iteks ringi k6rgeimas punktis, 5416 meetri k6rgusel Thorung La yleminekul oli ka pisike teemaja, kus yks tegelane toimetas, aga sellest natuke hiljem.

6. p2ev - Bragha - Letdar(4230m)
Kuues p2ev. Hakkab tekkima harjumus - olen teel. Ja nii on. J2rjest enam l2heb m6te ka selle peale, et k6rgust tuleb aina juurde ning lugesin veelkord yle k6ik AMSi(Acute Mountain Sickness, ma ei teagi, kuidas seda t6lgitakse...) symptomid ja tunnused ning otsustasin, et mis iganes hetkel mingi jama peale hakkab, p88ran otsa ringi ja l2hen alla tagasi v6i k6nnin esimesse asulasse 88bima. Ja ega tegelikult v2ga kaua jalutada tulnudki. T2pselt Ledtari kylas hakkas kuklas tuim valu tonkama. See on ka esimene AMSi symptom. Otsustasin, et riske ei v6ta ning j22n 88bima.





Tegelikult j6udsin Letdari juba umbes kella poole kolme paiku p2rastl6unal, mis oleks v6inud t2hendada, et peale pausi v6inuks edasi liikuda, aga...eks oli juba omajagu matkatud ka ja ega v2ga ei viitsinud. Pealegi oli teada, et peagi saab eriti raske olema...

7. p2ev - Letdar - Muktinath(3800m)...
...ehk siis juhtus nii, et yletasin Thorung La 5416 tipu seitsmendal p2eval. Ja ega ma p2ris t2pselt teagi, kuidas see juhtus. Hakkasin hommikul 8:15 minema Letdarist. Hommikul l2ks tee nagu ikka - kiiresti. J6udsin juba kella poole kymne paiku Thorung Phedisse ja s6in seal varajase l6una. See oli mul selge, et liigun nii kiiresti kyll, et rahadega peaks v2lja tulema. pidasin kiivalt meeles ka seda, et kui k6rgus tervisele kuidagi m6juma hakkab v6i tunda annab, siis teen peatuse, kui j2rele ei anna, p88ran tagasi. tegelikult olin ka natukene eilse p2rast pettunud, et Letdaris pea valutama hakkas. Ei oleks uskunud, et nii madalal juba...Aga t2na on hoopis teine p2ev! Ei Thorung Phedis ega ka High Camp'is tundnud mingit valu. Hakkasin siis ronima. L6pp oli raske. Oi-oi kui raske. Umbes pool tundi enne tippu istusin maha ja vandusin, sylgasin tuld. Tavaliselt hakatakse tippu t6usma hommikul kell 5-6, m6ned ka kell 7, mina aga hakkasin ronima kell 10, mis t2hendas seda, et olin ilmselgelt viimane mees teel. Aga ega tagasi ka ju minna saanud enam. Imelikul kombel kadus mul aga 2ra ajataju ning tegelikult on seegi yks AMSi tunnuseid. Ma arvasin, et kell on kolm, kui yles j6udsin, tegelikult oli aga 12:15. Yleval ootas mind yks vanah2rra. 68-aastane seikleja. Hindu, kes USAs elab ja nyyd pensionip6lve peab. Ta oli seal oma meeskonnaga laagris, et k6rvaloleva 6200-meetrise tipu otsa ronida. Ytles, et sai pisiku kylge yle-eelmisel aastal Aafrikas, mil Kilimanjaro otsas k2is. No t2itsa ull v2rk ikka. Varem siis ei avastanud v6i, et ronida vahva:) Aga mis sa teed, papi oli igatahes v2ga vahva ja s6bralik, tal oli terve meeskond kaasas, kandjad, giid, grupijjuht v6i ekspeditsioonijuht jne.
Igatahes...j6in seal yleval 5416m k6rgusel pisikeses hytis yhe tee, ajasin vanah2rraga pooltunni juttu ning hakkasin alla tagasi ronima. Ja laskumist oli 1600 meetrit. Kui m6elda, et enne seda olin ka 1200 meetrit yles roninud, siis...p2ris karm. Ja ytleme nii, et...algaja kohta t2itsa tubli tulemus. Natuke valmistas pettumuse see, et ma ei teadnud, et Annapurna I tippu polegi sealt ylevalt n2ga. Aga seda ma sinna Annapurna ringile ju vaatama l2ksingi. Samas, k6ik see, mida ma seal yleval n2gin, mida teel kogesin...see korvab ilusasti, nii et...muret pole.

8. p2ev - Muktinath - Jomsom.

Nii nagu paljud teised matkajad, otsustasin ka mina, et l6petan oma retke Jomsomis 2ra. Seda lihtsatel p6hjustel: olin v2sinud, ilm halb, raha otsas ning tagatipuks veel suuremalt osalt see tee, mis alla tagasi tuleb, kulgeb m88da autoteed, mis on tyytu ja ebamugav.
V2simus on t6epoolest peal. Mitte ainult jalgades, vaid mujal ka. Peas ka. K6ike on h2sti palju. Head ja ilusat ja m6nusat. V2sinuna tundub, et osa l2heb justkui raisku, aga k6ik on ikka ilus ja hea. Jomsomis oligi raha otsas. Seal oli, t6si, sularahamasin, mis loomulikult minu kaarti ei aktsepteerinud. K6igist seiklustest seoses selle automaadiga, minu seiklustest panga tagaruumides, dressides dollarilugejatest ja paljust muust v6iks r22kida terve igaviku, aga ma lihtsalt ei j6ua enam kirjutada:)

M6ned pildid ylevalt veel...
Kaheksanda p2eva hommikul avanes enne teele minekut just selline pilt



Hurraaaa! Ongi katus k2es! Thorung La!

Selline see pisike teemajake oligi, kus papi istus ja ennast soojendas ning homset ootas, et saaks 6200-meetrist tippu vallutama minna. H2mmastamapanev!
See on see tyyp, kes yleval teed keetis. Natuke naljakas n2eb v2lja, aga...mis sa seal 5400 peal ikka tahad:)


Konkurentsitult k6ige koledam ja hirmu2ratavam rippsild. Oli nii kole, et ma isegi vaatasin, kas ehk oleks v6imalik kuidagi sellest m66da saada. Aga ei saanud, pidi yletama.
Ja viimase p2eva l6puks sain sellist p2ikeseloojangut n2ha. Muuseas...vasakult esimene m2gi on maailma 6. tipp Dhaulagiri - 8167m!

Selline see matk mul siis oligi, v2ga lyhida kokkuv6ttena, lihtsalt, et oleks aimu, millega viimase n2dala tegelesin.


Eile, kui Jomsomisse j6udsin ning olin otsustanud, et l6petan matka 2ra, ostsin lennupileti Jomsomist Pokharasse. maksma l2ks 80USD, lendu 20 minutit. mis seal ikka, m6tlesin, et kui jalgsi alla seiklema hakkan, siis v2ga palju odavam nagunii ei tule, pealegi vaeva oleks kirjeldamatult rohkem. L2ksin siis lennufirmasse. Aga raha mul ju polnud ja automaat, neetud aparaat, v2lja ka ei andnud. Saime siis kokkuleppele, et nad v6tavad hommikul mu krediitkaardi ja annavad selle piloodi k2tte, kellega siis hiljem l2hen nende firma terminali ja siis maksan.
Hommikul olin ilusasti 5:45 turvakontrollis. L2ksime lennukisse. Lennukiks oli pisike kihulane, 18-kohaline pinisev putukmasin, v2ga vahva aparaat. Istusin kenasti esimese pingi peale nii, et jalad l2ksid lennuki kokpitti. Piloodid itsitasid, tegid nalja ja olid yldse kuidagi ylevas meeleolus. 2kki olid mingi aine all, ega ma ka ei tea. Sisuliselt s6itsingi lennuki kabiinis koos pilootidega.
Tegelikult oli see aga ilmselgelt mu elu k6ige pingelisem ja n2rves88vam lennureis. kestis kyll lyhikest aega, aga...m2gede vahel muutus elu peale 6hkut6usu j2rsult t2iesti pilviseks, raputas ja k6igutas. Ja siis yhel hetkel murdus yhe piloodi s6rmede vahel yks nupp 2ra. Tyybid vaatasid yksteisele otsa, seletasid midagi ning siis v6ttis yks tegelane v2lja lennuki k2siraamatu, et ilmselt uurida, mis v2rk on. kogu see olukord oli minu jaoks nii syrr ja 6udne, et lubasin omale enam mitte kunagi Nepaalis lennata. Aga...kohale j6udsime ilusasti, enne maandumisrada l2ks ka t2iesti selgeks ning...elu on lill:)

Lennujaamas hommikul ilus vaade
Saabuv kihulane
Seisev kihulane
startiv kihulane
Niimoodi me m2gede vahel pikeerisime
kohal!

Ja l6petuseks veel seda, et oma Annapurna I, 8091-meetrise tipu, n2gin ka lennuki aknast 2ra. Oleks v6inud parem olla, aga no mis teha.

K6ike ilusat,
olge terved!