Vupsti Aasias käidud!

Tere!
Olen ilusasti tagasi kodus. Selleks korraks sai seiklus läbi. 11. mail kell 1 varahommikul oli lend Kuala Lumpurist Londonisse, mis kestis 13,5 tundi. Londonis tuli kolme erineva rongiga minna Stanstedist Gatwicki, kust kell 13 lendasin Riiga ning Riiast kell 20 lend Tartusse, kus lennujaamas oli üllatuslikult vastas väga uhke seltskond minu häid sõpru. Tänud tulemast! Nii oli tore jõuda.



Kuala Lumpurist ja Malaisiast natuke rääkides peab ütlema, et tegemist on väga ilusa oaasiga Aasias. Või vähemalt nii palju kui mina neid asju ja elu Aasias näha jõudsin. Kuala Lumpur on puhas, roheline ja lõhnav. Või seda vähemasti võrreldes India või Bangladeshiga. Peatusin Kuala Lumpuris nädala ning tegelikult ootasin kogu selle aja oma kojulendu, sest...kuidagi on nii, et kui pilet koju tagasi ostetud, siis hakkad juba mõtlema ja ootama ja...siis on justkui reis läbi.

Aga Kuala Lumpuris juhtus mul ka üks ülimalt õnnelik õnnetu lugu. Nimelt kolm päeva enne kojusõitu kõndisid mulle selja tagant ligi viis hindut. Ega ma neid enne vaadanudki kui ühel hetkel lendas klaasikilde ja pähe lõi imelik tuim ja kuum valu. Võttis nagu uimaseks ja kükitasin ja kummardusin maha. Siis tulid ka tegelased mulle kõrvale ja ette ning siis lugesin nad kokku. Ma arvan, et mul võttis toibumine ja kogumine umbes 10 sekundit aega, küsisin veel ka nagu ikka, et "what the fuck, why...", aga selgeks sai kiiresti see, et ilge jama sisse olen sattunud. Ja ainuke mõte oli, et nüüd tuleb ülimalt kiiresti sealt minema saada. Võtsin siis oma rusikasse nii palju jõudu kui vähegi suutsin, kargasin püsti ja lõin püsti karates esimesele tüübile nii kõvasti vastu nina kui vähegi jõudsin ja panin jooksu. Mingi tegelane sai mul küll särgisabast kinni, aga no hirmul on ikka suur jõud ning põgenemist see õnneks ei takistanud. Jooksin minema. Plätud viskasin kiiresti jalast ja lasin mööda asfalti paljaste jalgadega. Ega ma palju jooksma pidanud, tüübid tegid ehk paar sammu ega hakanud mind eriti taga ajama. Jooksin paar tänavavahet edasi ning juhtusin õnne kombel kokku politseipatrulliga. Vuristasin neile oma juttu ette ning umbes 5 minutiga oli kaks patrullautot juures. Läksime siis kohe tagasi sündmuskohale. Saime kätte ühe nendest tüüpidest, passis sealsamas lähedal mõne maja kaugusel ega hakanud isegi eest ära jooksma. Sellele järgnes paar tundi politseijaoskonda ja seletuskirju ja isikutuvastamisi. Mina kijrutasin oma loo neile ära ja pisut üllatavalt pandi see kaabakas peale oma seletuskirja kijrutamist raudu ja jäeti vahi alla. Ega ma tea, mis tast sai või kas üldse midagi saab, sest ma ka seletasin neile, et kolme päeva pärast olen Malaisiast juba kaugel, kuid kohalikud teavad rääkida, et Malaisias võtab politsei selliseid rünnakuid väga tõsiselt ning karistused on karmid.
Kui ma oma külalistemajas juhtunust rääkisin, muigas administraator, et neil on Malaisias ütlemine, et kui sa näed korraga madu ja hindut, siis enne tapa hindu, sest madu ei ole nii ohtlik. Üllatav on aga veel ka see, et need tüübid ei olnud absoluutselt pättide moodi. Nad olid kõik minu silma hinnates üle 30 aasta vanad, viisakalt riides ning nende teo motiivi on raske mõistatada. Kui nad röövida oleksid tahtnud, siis selleks oli neil piisavalt aega seni kui ma kükakil oigasin ja ennast kogusin. Maha ikka ka päris lüüa ei tahtnud, sest samamoodi oleksid võinud nad mind seal põhimõtteliselt koheselt taguma hakata ilma, et ma oleksin neile kõige vähematki ohtu kujutanud või vastupanu osutanud.
Ime on veel see, et kuigi tegemist oli mingi suurema viski- või rummipudeliga, mis mu pea vastu purunes, ei tulnud minu peast isegi mitte tilka verd. Päris puust mu pea aga ikkagi ka pole, sest muhk oli rusikasuurune ning alles eile-täna on juba pea enam-vähem pea kujuline ja nii valutu, et pead saab rätikuga kuivatada. Kokkuvõttes oli tegemist paraja ebaõnnega, kuid kui see juba juhtus, siis juhtuds ülimalt õnnelikult.

Reisi siin kokku võtta ei ole kuigi lihtne. Kõike oli selle aja jooksul hästi palju. Lõpmata palju oli head. Oli ilusaid inimesi, oli võimsaid vaateid, oli loodust, oli kuuma, oli vihama ja mägesid. Oli erakordseid päikesetõuse ja -loojanguid, oli häid toite ja põnevaid jooke. Ja nii nagu oli palju õnne, oli ka natuke õnnetust. Oli kaamerakadumine, millest nüüd ma enam teisiti ei mõtle kui vargusest, oli ääretult ebameeldiv toidumürgitus Indias, mis lõppes Rajastanis Amritsaris turbaniga arstihärra juures. Siis oli veelgi karmim mürgitus, mille tõttu Nepaalis kolm päeva haiglas veetsin ning siis kõige tobedam ja ettearvamatum loomulikult pätikamp Kuala Lumpuris. Aga ma ise võtan ka kõiki neid halbu juhtumisi kogemustena, õppetundidena ja lihtsalt osana sellisest reisist. Kes ütleb, et selline pätikamp kuskil Tartus Toomemäel ei või selja taha juhtuda?
Üleüldse mõtlen tagasi, et kui reisi lõpp muutus üsna laisaks ja mugavaks, vähe oli matkamist ja avastamist ning kannatasin kerge huvi- ja motivatsioonipuuduse all, siis siiski lõviosa reisist oli päris parajalt pingeline ja mõnusalt seiklusi täis, eriti muidugi Sri Lanka ja India.

Aitäh kõigile, kes kaasa elasid, lugemas käisid ja kaasa mõtlesid. Ma arvan, et ega ma olekski kirjutama jäänud, kui te poleks viitsinud lugeda. Kui paar üksikut postitust olid vaid minu enda jaoks, et ma ennast välja saaks elada, siis ilmselgelt lõviosa oli ikka teile kirjutatud.

Aga tuled tagasi, istud oma kodus mõnusasti rõdul päikese käes, rüüpad oma just õigesti magusat piimakohvi ja tunned, et...oled justkui Jumalale natuke lähemal olnud. Ja oled natuke parem inimene kui enne.

Järgmise toreda korrani!
Kõike ilusat, olge terved!