Tere!
Vietnamist olen praeguseks hetkeks küll juba ammu läbi käinud, aga natuke tahaks sellest veel kirjutada. Ilmselt on Vietnam olnudki selle reisi kõige suuremaks üllatuseks oma sõbralike inimeste, ilusate randade, toitude ja veel palju, palju muuga.
Vietnamlased on oma ajaloo jooksul kõvasti sõdinud. Küll hiinlastega, jaapanlastega, prantslastega ja siis loomulikult ameeriklastega. Nha Trangi linnast sõitsin edasi Saigonisse ehk Ho Chi Minh Citysse. Etteruttavalt olgu öeldud, et HCMC sai selle nime 1975. aastal, mil kommunistlik Põhja-Vietnam sisuliselt alistas kapitalistliku Lõuna-Vietnami. Ho Chi Minh oli tolleaegne Põhja-Vietnami president.
Siinsed riigid, ka Laos ja Kambodža olid enne II MS Prantsusmaa kolooniad. II MS ajal langes Vietnam Jaapani kontrolli alla. Loomulikult ei meeldinud see vietnamlastele ning 1945.aastal tõrjusid põhjavietnamlased jaapanlased Vietnamist välja ning kuulutasid välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantslased riiki ei tunnustanud ning järgnes 8-aastane Indo-Hiina sõda, mis lõppes prantslaste lüüasaamisega 1954.aastal. Prantslased pidid oma väed Vietnamist ära viima ja muuseas andma ka vabaduse Kambodžale ja Laosele. Ühtlasi lepiti rahvusvaheliselt kokku, et Vietnam jagatakse kaheks. Põhja jääb Vietnami Demokraatlik Vabariik kommunistide võimu all ja Lõunasse jääb kapitalistlik Vietnami Vabariik. Sellega polnud aga põhja kommunistid eesotsas Ho Chi Minhiga nõus ning algas aastaid kestnud salasõda, mille käigus toetas ja organiseeris Põhja-Vietnam partisanisõda Lõuna-Vietnamis.
See aga omakorda ei meeldinud USA-le. Põhjus, miks USA Vietnamis sekkus, on lihtne: et ikka seista demokraatia eest, et takistada kommunismi levikut ning et meeldida Prantsusmaale, kelle poolehoid oli kasulik teostamaks oma poliitikat ka Euroopas. Väidetavalt lavastasid USA võimud Põhja-Vietnami rünnaku Ameerika sõjalaevade pihta ning nii sai president kongressilt volitused astumaks sõtta.
Ja nii see läkski. Sõda peeti aastail 1964-1973. Kuigi ma pole asjatundja ning olen vaid põgusalt lugenud, rääkinud kohalikega ja külastanud HCMC sõjamuuseumit, peetakse Vietnami sõda üheks julmemaks ja verisemaks sõjaks peale maailmasõdasid. USA viskas Vietnamis lennukitelt alla üle 7 miljoni tonni pomme. See hulk on suurem kui USA kasutatud pommide hulk terves Teises Maailmasõjas. Tähelepanu väärib, et väga suur osa pommidest ei lõhkenud ning peale sõja-aastste lõppu on Vietnamis hukkunud lõhkemata pommide tõttu veel kümneid tuhandeid inimesi. Ka kasutas USA Vietnamis keemiarelvu ja napalmi. Tsiviilisikuid hävitati külade kaupa. Sellest andis ülevaate Ho Chi Minh City südames asuv sõjamuuseum(War Remnants Museum). See annab väga hea ülevaate toimunust ning väärib märkimist, et see on üle maailma üks väheseid muuseume, mis väga konkreetselt ja selgelt toob näiteid ameeriklaste julmadest sõjakuritegudest. Miskipärast sellest tavaliselt väga rääkida ei taheta. Ka eelmisel kevadel, kui Washingtonis indiaanlaste ajaloomuuseumit külastasin, olin üllatunud, et ameeriklaste "vägitegudest" ja kuritegudest põlisrahvaste vastu polnud seal peaaegu mitte mingit infot. Igatahes ei suutnud ameeriklased Vietnamis kommuniste võita. USA kandis sõjas märkimisväärseid kahjusid ning järjest enam ei saanud ameeriklased aru, miks üleüldse Vietnamis sõditakse. Rahvas oli väga rahulolematu ning sõda muutus väga ebapopulaarseks. Näiteks keeldusid noored mehed protesti märgiks minema sõjaväeteenistusse. Ja seda massiliselt. Nii ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui 1973.aastaks oma väed Vietnamist välja tõmmata. Kommunistid NSVLi toel möllasid aga edasi ning sõda lõppes sisuliselt 1975.aastal kahe Vietnami ühendamisega, kapitalistid andsid alla, kommunistid marssisid Saigonisse, nimetasid linna ümber Ho Chi Minh Cityks ja nii on nagu elu käib. Tõsi, veel tänagi kasutavad kohalikud siiski enam nime Saigon.
Lisan ka mõned fotod, mis muuseumis tegin...üldiselt oli tehnika juures ka silt infoga, palju mingeid sõjamasinaid USA-l Vietnami sõjas kasutada oli. Loodetavasti on vähemalt osade infotahvlite kirjad loetavad. Numbrid on sünged ning annavad aimu sõja mastaapsusest...
Seda väga tüüpilist Vietnami sõjas kasutatud kopterit lähemalt uurides jäi tõesti mulje, et sellist tuima ja võimsate kuulipildujatega varustatud rauakolakat pidid juhtima ja kasutama A-Rühmast tuntud mehed. Eelkõige just sellised tüübid nagu Murdock.
Vietnami sõjas kaotas elu erinevatel hinnangutel kuni 3 500 000 inimest, kellest taas erinevatel hinnangutel olid 30-50 protsenti tsiviilelanikud.
Sõja-teema lõpuks veel ka seda, et USA pommitas alguses väga salaja, aga järjest enam avaliku saladusena ka erinevaid piirkondi Laoses ja Kambodžas, seda selleks, et hävitada kommunistide tugipunkte ja varustusteekondasid, mis olid või kulgesid teiste riikide pinnal. Arvud ohvrite kohta on erinevate konfliktide, asukohtade, ajaperioodide ja terve sõja keerukuse tõttu kaunis keerulised arvutada.
Nii palju sõjast. Ma aga ei väsi kordamast, et arvestades, palju on siinne rahvas sõdinud ja verd valanud, on inimesed jäänud...kuidas öelda...uskumatult normaalseks. Peale muuseumi külastamist tänava peal kõndides ja inimestele otsa vaadates tekib nagu mingi piinlikkuse moment. Justkui ootaks, et kohalikud vaataksid valget meest kui mingit haigust. Või vähemalt soovimatut külalist. Aga ei, ei midagi sellist.
Kirjeldamatust vägivallast tuleb aga juttu veel. Ehk veel hullemastki kui Vietnami sõjast, sest see, millega tegeles mõne aasta jooksul Kambodžas Pol Pot Khmeri režiimi ajal, on veelgi võikam ja julmem.
Et aga mitte lõpetada nii mustades toonides, siis Ho Chi Minh Cityst edasi läksin saarele, millel pealkirjaks Phu Quoc. Üsna vaikne ja rahulik ja mõnus äraolemine. Viibisin saarel tubli 3-4 ööd. Nende päevade sisse jäi ka minu sünnipäev. Magasin sünnipäeval poole lõunani, ajasin ennast püsti keskpäevaks. Siis otsustasin suunduda randa ja VÕTTA PÄIKEST! No tore küll - loomulikult tuli sellest vaid pahandust. Ma ennast muidugi kreemitamisega üleliia vaevama ei soostunud, vaid nina, kõrvad ja nägu said kaitse peale. Tulemus: järgmised kaks ööd magasin külmavärinates seliliasendis. Kasutada sain ära ka kogu oma aloevera geeli, mis peale põletust veidigi leevendust annab. Järgmisel päeval oli ka korralik palavik ja kõik muu "tore", mis põletusega kaasneb. Nüüdseks olen juba naha kenasti vahetanud ja aeg-ajalt võtan päikese käes särgigi mõneks minutiks seljast. Järgmise korrani, ühesõnaga...
Kolm esimest pilti on ehk juba tuttavad. Ho Chi Minh City kõrgeim hoone, mis ka väikse tasu eest külastatav.
HCMC liikluspilt. Nagu ikka - autosid on väga vähe. Peamiselt sõidavad ringi taksod. Autodele kehtib mingi eriti krõbe maks, seega autot saab omale lubada vaid jõukas inimene. Pisut uurisin, kui suured need alsud siis ühe auto pealt on. Ei tea, kas sain adekvaatse vastuse, aga öeldakse, et laias laastus on see kolmandik kuni pool auto hinnast. Kas see tõsi on, ei oska öelda.
Nendel kahel ülemisel pildil seesama restoran, kus käisin oma Laoses kohtutud uute sõpradega. Sealsamas kohusin hetkeks ka selle kuulsa näitlejannaga ja sain oma kuulsuseminuti. Sõin seal esimest korda elus austreid. Kuigi mereandide sõber olen suur, austrid on out!
Üldiselt püüan käia neid radu, kuhu väga massiline turism ei jõua. Eelistan pigem väiksemaid ja vaiksemaid paiku. Sellel pildil on täiesti tavaline õhtu HCMC-s. Täiesti lihtne tänav, mis õhtutundidel täitub nii jaburalt suure rahvamassiga, et ... kõik tulevad välja sööma ja aega veetma. Liiklus on nii tihe ja tänav läbimatu, inimesed istuvad kui kilud karbis, laudu ega toole ei jagu...kõik on lõpuks kokku nii absurdne, et ajab lihtsalt naerma.
Tüüpiline ööbuss. Need on arvestades kõike päris mugavad. Istmed paiknevad kahel tasandil, kohti kokku bussis umbes 40. Muidu on kõik väga kena, aga kord tuli mul sõita teisel korrusel keskmisel kõige esimesel istmel, millel polnud turvavööd. Tavapäraselt on igal istmel turvavöö olemas. Kuna minu oma juhtus katki olema, siis see oli halbade teeolude tõttu võimatult keskpärane bussisõit. Kuna ma ei tahtnud voodist alla kukkuda, siis lihtsalt pidin terve öö käetoest kinni hoidma. Null und.
Superdong, mis mandrilt Phu Quocile ja tagasi sõitis. Umbes poolteist tundi kiiret sõitu...
Aga nüüd olen juba mõnda aega Kambodžas olnud. Ja avastasin ka põhjuse, miks või kuidas Justin Bieber ikka kogu aeg uute hittidega välja tuleb. Nimelt, on palju neid, kes ei pea kinni täiesti elementaarsetest kohalikest reeglitest...
Head aega!
Vietnamist olen praeguseks hetkeks küll juba ammu läbi käinud, aga natuke tahaks sellest veel kirjutada. Ilmselt on Vietnam olnudki selle reisi kõige suuremaks üllatuseks oma sõbralike inimeste, ilusate randade, toitude ja veel palju, palju muuga.
Vietnamlased on oma ajaloo jooksul kõvasti sõdinud. Küll hiinlastega, jaapanlastega, prantslastega ja siis loomulikult ameeriklastega. Nha Trangi linnast sõitsin edasi Saigonisse ehk Ho Chi Minh Citysse. Etteruttavalt olgu öeldud, et HCMC sai selle nime 1975. aastal, mil kommunistlik Põhja-Vietnam sisuliselt alistas kapitalistliku Lõuna-Vietnami. Ho Chi Minh oli tolleaegne Põhja-Vietnami president.
Siinsed riigid, ka Laos ja Kambodža olid enne II MS Prantsusmaa kolooniad. II MS ajal langes Vietnam Jaapani kontrolli alla. Loomulikult ei meeldinud see vietnamlastele ning 1945.aastal tõrjusid põhjavietnamlased jaapanlased Vietnamist välja ning kuulutasid välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantslased riiki ei tunnustanud ning järgnes 8-aastane Indo-Hiina sõda, mis lõppes prantslaste lüüasaamisega 1954.aastal. Prantslased pidid oma väed Vietnamist ära viima ja muuseas andma ka vabaduse Kambodžale ja Laosele. Ühtlasi lepiti rahvusvaheliselt kokku, et Vietnam jagatakse kaheks. Põhja jääb Vietnami Demokraatlik Vabariik kommunistide võimu all ja Lõunasse jääb kapitalistlik Vietnami Vabariik. Sellega polnud aga põhja kommunistid eesotsas Ho Chi Minhiga nõus ning algas aastaid kestnud salasõda, mille käigus toetas ja organiseeris Põhja-Vietnam partisanisõda Lõuna-Vietnamis.
See aga omakorda ei meeldinud USA-le. Põhjus, miks USA Vietnamis sekkus, on lihtne: et ikka seista demokraatia eest, et takistada kommunismi levikut ning et meeldida Prantsusmaale, kelle poolehoid oli kasulik teostamaks oma poliitikat ka Euroopas. Väidetavalt lavastasid USA võimud Põhja-Vietnami rünnaku Ameerika sõjalaevade pihta ning nii sai president kongressilt volitused astumaks sõtta.
Ja nii see läkski. Sõda peeti aastail 1964-1973. Kuigi ma pole asjatundja ning olen vaid põgusalt lugenud, rääkinud kohalikega ja külastanud HCMC sõjamuuseumit, peetakse Vietnami sõda üheks julmemaks ja verisemaks sõjaks peale maailmasõdasid. USA viskas Vietnamis lennukitelt alla üle 7 miljoni tonni pomme. See hulk on suurem kui USA kasutatud pommide hulk terves Teises Maailmasõjas. Tähelepanu väärib, et väga suur osa pommidest ei lõhkenud ning peale sõja-aastste lõppu on Vietnamis hukkunud lõhkemata pommide tõttu veel kümneid tuhandeid inimesi. Ka kasutas USA Vietnamis keemiarelvu ja napalmi. Tsiviilisikuid hävitati külade kaupa. Sellest andis ülevaate Ho Chi Minh City südames asuv sõjamuuseum(War Remnants Museum). See annab väga hea ülevaate toimunust ning väärib märkimist, et see on üle maailma üks väheseid muuseume, mis väga konkreetselt ja selgelt toob näiteid ameeriklaste julmadest sõjakuritegudest. Miskipärast sellest tavaliselt väga rääkida ei taheta. Ka eelmisel kevadel, kui Washingtonis indiaanlaste ajaloomuuseumit külastasin, olin üllatunud, et ameeriklaste "vägitegudest" ja kuritegudest põlisrahvaste vastu polnud seal peaaegu mitte mingit infot. Igatahes ei suutnud ameeriklased Vietnamis kommuniste võita. USA kandis sõjas märkimisväärseid kahjusid ning järjest enam ei saanud ameeriklased aru, miks üleüldse Vietnamis sõditakse. Rahvas oli väga rahulolematu ning sõda muutus väga ebapopulaarseks. Näiteks keeldusid noored mehed protesti märgiks minema sõjaväeteenistusse. Ja seda massiliselt. Nii ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui 1973.aastaks oma väed Vietnamist välja tõmmata. Kommunistid NSVLi toel möllasid aga edasi ning sõda lõppes sisuliselt 1975.aastal kahe Vietnami ühendamisega, kapitalistid andsid alla, kommunistid marssisid Saigonisse, nimetasid linna ümber Ho Chi Minh Cityks ja nii on nagu elu käib. Tõsi, veel tänagi kasutavad kohalikud siiski enam nime Saigon.
Lisan ka mõned fotod, mis muuseumis tegin...üldiselt oli tehnika juures ka silt infoga, palju mingeid sõjamasinaid USA-l Vietnami sõjas kasutada oli. Loodetavasti on vähemalt osade infotahvlite kirjad loetavad. Numbrid on sünged ning annavad aimu sõja mastaapsusest...
Vietnami sõjas kaotas elu erinevatel hinnangutel kuni 3 500 000 inimest, kellest taas erinevatel hinnangutel olid 30-50 protsenti tsiviilelanikud.
Sõja-teema lõpuks veel ka seda, et USA pommitas alguses väga salaja, aga järjest enam avaliku saladusena ka erinevaid piirkondi Laoses ja Kambodžas, seda selleks, et hävitada kommunistide tugipunkte ja varustusteekondasid, mis olid või kulgesid teiste riikide pinnal. Arvud ohvrite kohta on erinevate konfliktide, asukohtade, ajaperioodide ja terve sõja keerukuse tõttu kaunis keerulised arvutada.
Nii palju sõjast. Ma aga ei väsi kordamast, et arvestades, palju on siinne rahvas sõdinud ja verd valanud, on inimesed jäänud...kuidas öelda...uskumatult normaalseks. Peale muuseumi külastamist tänava peal kõndides ja inimestele otsa vaadates tekib nagu mingi piinlikkuse moment. Justkui ootaks, et kohalikud vaataksid valget meest kui mingit haigust. Või vähemalt soovimatut külalist. Aga ei, ei midagi sellist.
Kirjeldamatust vägivallast tuleb aga juttu veel. Ehk veel hullemastki kui Vietnami sõjast, sest see, millega tegeles mõne aasta jooksul Kambodžas Pol Pot Khmeri režiimi ajal, on veelgi võikam ja julmem.
Et aga mitte lõpetada nii mustades toonides, siis Ho Chi Minh Cityst edasi läksin saarele, millel pealkirjaks Phu Quoc. Üsna vaikne ja rahulik ja mõnus äraolemine. Viibisin saarel tubli 3-4 ööd. Nende päevade sisse jäi ka minu sünnipäev. Magasin sünnipäeval poole lõunani, ajasin ennast püsti keskpäevaks. Siis otsustasin suunduda randa ja VÕTTA PÄIKEST! No tore küll - loomulikult tuli sellest vaid pahandust. Ma ennast muidugi kreemitamisega üleliia vaevama ei soostunud, vaid nina, kõrvad ja nägu said kaitse peale. Tulemus: järgmised kaks ööd magasin külmavärinates seliliasendis. Kasutada sain ära ka kogu oma aloevera geeli, mis peale põletust veidigi leevendust annab. Järgmisel päeval oli ka korralik palavik ja kõik muu "tore", mis põletusega kaasneb. Nüüdseks olen juba naha kenasti vahetanud ja aeg-ajalt võtan päikese käes särgigi mõneks minutiks seljast. Järgmise korrani, ühesõnaga...
Aga nüüd olen juba mõnda aega Kambodžas olnud. Ja avastasin ka põhjuse, miks või kuidas Justin Bieber ikka kogu aeg uute hittidega välja tuleb. Nimelt, on palju neid, kes ei pea kinni täiesti elementaarsetest kohalikest reeglitest...
Head aega!
Britid õpetasid ikka, kui neil veel Impeerium oli, et valge inimene ei tohi troopikas katmata olla. Kübar peas ja käsivarred ka kaetud. Andides, kus on tugev UV, kõrvetasin kord isegi käeseljad jubedalt villi.
ReplyDeleteNo siin päike nii karm kindlasti pole, aga ega ma väga päikese kätte kipugi. Vahel annan kiusatusele natuke järele, aga üldiselt mitte.
ReplyDelete