Vietnamist ja vietnami lastekodust

Tere!

Olen laisk. Üheltpoolt lihtsalt ei viitsi kirjutada, teisalt on tahvliga see tõeliselt vaevaline. Aga püüan.

Olen nüüd mõnda aega viibinud Vietnamis. Õigemini juba tubli poolteist nädalat.

Esmalt saabusin linna nimega Vinh. See on Umbes 300000 elanikuga täiesti mõttetu linn, millest ei räägi mitte midagi isegi Lonely Planeti raamat. Ja polegi tarvis rääkida, sest seal tõepoolest pole mitte midagi. See jääb lihtsalt tee peale, kui ületada Laose-Vietnami piiri seal, kus seda ületada otsustasin. Mina olin selles linnas tervelt kaks ööd ja kaks päeva, aga ma ei kohanud selle aja jooksul mitte ainsat valget inimest. Ja kohalikud olid mind nähes ka täpselt sellise olemisega, et väga tihti sinna valged inimesed ei satu. Kõik viipasid ja lehvitasid ja teretasid.
Läksin kohale jõudes ühte enam-vähem viisakasse restorani. Kõht maru tühi. Palusin menüüd. Toodi. Kõik oli loomulikult kohalikus keeles. Püüdsin siis seletada, et sooviksin riisi ja kana. Võimatu! Lõpuks tõusin püsti, kaagutasin neile nagu kana ise, liigutasin küünarnukke üles-alla ja siis oli õnneks mu soov selge. Kelner kaagutas ja tegi samu liigutusi vastu ning kahetimõistmine polnud võimalik. Istusin maha tagasi, ise rahul. Siis kuulsin köögist natuke nagu kummalist kriginat ja kraginat. Tundus nagu mingi katkise köögikombaini heli. Upitasin ennast ettepoole ja kiikasin kööki. Kena! Sealsamas köögi laua peal löödi kana maha. Istusin viisakalt laua taha toolile tagasi. Peab tunnistama, et sellel hetkel ma isegi korraks tundsin, et mõistan taimetoitlaste üht põhjust, miks nad loomset kraami ei taha. Ei olnud meeldiv pilt. Kana tuli lauda loomulikult ilma riisita, sest seda häält või riisitera liigutusi ma ei taibanud neile teha. Õnneks sain kana kõrvale salati. Kui alguses oli veidi kummaline või ebamugav seda kana süüa, siis mõne minuti möödudes sain sellest üle. Pealegi, see kana oli niivõrd maitsev, et mul ei tulnud köögis nähtud barbaarsus enam meeldegi.
Sõbrad aasivad, et kuidas siin mulle kassid-koerad ka maitsevad. Peab ütlema, et pole näinud ega kuulnud, et neid siin söödaks. Küll aga võib internetiavarustest leida piisavalt kinnitust, et neid süüakse Vietnamis ikka küll. Küllap on see rohkem kohalike pärusmaa ning üldiselt vast teatakse, et Läänest tulnud turist väga koduloomi süüa ei armasta.

Vinh pommitati ameeriklaste poolt vietnami sõja ajal täiesti pihuks ja põrmuks. See on ka peamine põhjus, miks seal mitte midagi teha ega vaadata pole. Niisiis suundusin kiiresti raudteejaama ning ostsin pileti Da Nangi linna. Da Nangist 40km lõunasse jääb Linnake nimega Hoi An, mis on väga mõnus, hubane ja muidugi ka turistide poolt väga armastatud kohake. See on vana kaubalinn, kus kunagi oli selle kandi kõige suurem sadam. Vanalinn, mis on täielikult Unesco maailmapärand, koosneb kitsastest tänavatest ning lugematutest tolleegsete jaapani kaupmeeste elumajadest. Praegu töötavad nendes majades väikesed poekesed, restoranid, galeriid. Kuna vanalinna külje alt voolab mööda ka jõgi, annab see kõik kokku väga mõnusa ja rahuliku keskkonna. Ka igasugune mootorsõidukite liiklemine on vanalinnas keelatud. On vaikne, rahulik, õhk on puhas. Tõsi on see, et turiste on seal palju. Eriti just õhtutundidel. Siis on seal rahvast rohkem kui inimesi.

Need kolm pilti on tehtud vanalinnast väljaspool. Ka seal oli liiklus ja üleüldse kogu elu võrdlemisi rahulik. Tänavad hästi säravad ja kaunistatud erinevate tulukeste ja valgustitega. Võimalik, et need on seal üleval veel hiljuti alanud uue aasta pidustustest, aga kes teab.

Viimased kolm on juba vanalinnast seest. Keskmisel pildil, muuseas, on sild, mis ehitatud aastal 1590. Jaapanlased ehitasid ja silla nimigi on Jaapani sild. Kuigi vahepeal muutsid silda prantslased(mootorsõidukitega ületatavaks), taastati sild 1980ndatel selliseks nagu see algselt oli. Silda on kujutatud ka kohaliku 20000-dongisel rahakopüüril.

Rongis Vinhist Da Nangi kohtusin aga ühe Iisraelist pärit juudi Davidiga. Temaga käisime ringi pea neli päeva. Sõi sealiha, jõi õlut, rääkis naistest, tegi head nalja ja rääkis ka tõsist juttu, kui vaja oli. Ja talus ka väga hästi juudinalju. Rääkis neid ise ka. Eks kindlasti pole kõik must-valge, aga arutlesime mitmeid kordi nii Islamiriigi kui Iisraeli-Palestiina konflikti üle. Esimese puhul näeb ta keerulist lahendust, teise puhul eriti lahendust ei näegi. Ta ütleb, et islamiradikaalidele õpetatakse mitmetes riikides juba koolis, et ainus õige usk on islam, et on vaid aja küsimus, mil maailma valitsebki islam ning kõik muu on täiesti mõttetu, teiste uskude ega kultuuridega pole tarvis arvestada ning kõige parem on järk-järgult üleüldse kõik muud kultuurid ja usundid maa pealt minema pühkida. Kui selline suhtumine maailmasse ema piimaga kaasa tuleb, siis pole Lääne-maailmal vist tõesti muud varianti kui relvad võtta ja selline agressiivne islami pealetung peatada. See ta sõnum oligi. Islamiriik kui selline radikaalne ja täiesti avalikult kõiki tappa tahtev liikumine tuleb kiiresti kontrolli alla saada. Kuidas seda reaalselt teha, kuidas saada muu maailm ühte keelt rääkima, koostööd tegema, on aga täiesti omaette küsimus, sest tihtipeale mängivad otsuste tegemisel rolli majanduslikud huvid - kes ostab kust oma nafta, kes müüb kellele relvi jne. Ja ta rääkis ka ühe iroonilise loo. Iisrael saab suure osa oma riigi sissetulekust relvade müügist. Ja relvi müüakse pea valimatult kõigile. 90ndate rahuprotsessi käigus Palestiinaga müüsid nad relvi ka Palestiinale. No sest rahu oli kohe-kohe saabumas. Aga, oh, häda, rahuprotsess jooksis liiva ja Palestiina andis Iisraeli pihta korralikult tuld nendest samadest iisraeli relvadest. David muigas.

 Edasi liikusin Nha Trangi. Samuti mereäärne kena linn. Ja tohutult kiiresti arenev ja suurenev linn. Üllataval kombel oli seal tohutuid horde vene turiste. Maikade, kuldkettidega ilma kaelata jõmme, kõva hääle, kuldhammaste ja suurte kividega kõrvarõngastega mammisid. Sildid ja menüüdki venekeelsed. Mnjahh...isiklikult mulle see ei meeldinud, aga vene turistide kaitseks peab ütlema, et mingit kaklust, roppust või muud üleolekut ma ei näinud. Kõik olid viiskad ja korralikud. Aga linn ja rannad on seal tõesti ilusad. Hinnad mitte nii väga ilusad.

Nagu eelmisel pildil näha, on väga valdav osa liiklejatest mootorratastel. Hommikuse tipptunni ajal on linna liikluspilt päris põnev. Mootorrattureid on ilmselt oma 15 korda rohkem kui autojuhte. Sellele on lihtne seletus. Vietnamis kehtib autodele mingi eriliselt kõrge maks. Kui tahad omada autot, pead olema ilmselgelt keskmisest jõukam kodanik.
Vietnamlased on üks kummaline rahvas. Kui mõelda kõikide sõdade peale, mida nad pidanud on, siis selle kohta on nad ülimalt sõbralikud, heatahtlikud. Nad on väga uhke rahvas. Ja on ka põhjust. Nad on sõdinud nii Hiina kui USAga, ja nad on mõlemaid võitnud. Küllap annab see aimu nende sihikindlusest, distsipliinist ja sitkusest.

Vietnami köök on oivaline. Parajalt vürtsine, mitmekesine. Ehk pisut sarnane Laose köögiga, kuid selgelt vähem kasutatakse koriandrit ja mereannid on hoopis laiemalt levinud. Eile käisingi oma kohalike sõpradega ühes kohalikus mereannirestoranis. Selle omanik, muuseas, on vietnami üks kuulsamaid komöödianäitlejaid ning ta juhtus olema restoranis kliente teenindamas.

Ajasin selle näitlejaga ka pisut naljajuttu. Õhtul oma hostelis näitasin seda pilti sealsetele töötajatele. Kõik tõepoolest tundsid selle naisterahva ära ja patsutasid mulle tunnustavalt õlale. Minu 5 minutit tähtsust!

Nha Trangis aga peatusin päris huvitavas hotellis. Lugesin brožüürist kõikvõimalike lõbustuste, päevareiside -ja matkade kohta. Viimasel leheküljel oli tutvustus ühest lastekodust. Kuna juba reisi planeerides mõtlesin, et oleks huvitav mõnd siinkandis asuvat lastekodu külastada, oli see just täpselt see, mida vajasin. Leppisin hotelli juhataja Chaniga asjad kokku ning järgmisel hommikul oli takso ees ning sõitsime kohale.

Lastekodu paikneb linnast umbes 50km väljas. Seda peab üks budistist nunn. Alguse sai kõik see asi nii, et umbes 13 aastat tagasi toodi kloostri ukse taha häll lapsega. Tema võttis selle lapse eest hoolitsemise enda peale. Üsna pea aga selgus, et sarnaseid juhtumeid on olnud veel ja neid juhtub päris palju ning nii otsustas ta hakatagi nende lastega tegelema. Ehk siis peaasjalikult on sattunud lapsed tema juurde väga väikestena. Reeglina päris imikutena. Vanemad jätavad oma lapsed maha erinevatel põhjustel, milleks peamine on vaesus. On ka õnnetusi juhtunud, mis lastelt vanemad võtnud, on haiguseid ning on ka juhtumeid, kus on ilmnenud, et laps on nt füüsilise puudega. Tänasel päval on tema järelvalve all 70 last. Eelmise aasta lõpus, mil Chan seal käis, oli lapsi veel 60.

Vietnamis on kahte tüüpi lastekodusid. Ühed on riigi omad, teised eralastekodud. Iseenesestmõistetavalt peab riik oma lastekodusid ise üleval. Tingimused pole liialt kiita, aga laias laastus saavad hakkama. Eralastekodud riigilt mingit toetust ei saa. Nad peavad täielikult ise hakkama saama, otsima toetajad ja annetajad. Pärisin Chani kaudu kõikvõimalikke küsimusi, alates tervisekaitselistest nõuetest lõpetades eelarvega. Nõuded lastekodudele on riiklikult täiesti sätestatud. Meie omadega pole neid võimalik võrrelda, mõistagi. Üleüldse ei ole võimalik kodumaiseid ja siinseid lastekodusid võrrelda, sest kliimad on täiesti erinevad. Peaasjalikult just sellest see võrreldamatus.

Arvutasin kokku, nende aasta eelarve on umbes 45000 eurot. Sellega saab söönuks 70 last, saab maksta arved(vesi, elekter,telefonid), saab osta hädavajalikud riided. Siiski, valdavalt saavad lapsed riided selga annetustest ning neil on ka oma väike õmblustöökoda. Personalile raha ei kulu. Palka ei saa ei juhataja ega ükski kasvataja. Kasvatajad on tulnud tööle vabatahtlikult. Tavapäraselt on need vanemad naised, kellel lihtsalt muud enam midagi teha pole. Nad elavad seal koos lastega, saavad seal süüa ja rohkem polegi tarvis. On ka mõned nooremad inimesed tööl. Nemadki on seal vaid toidu eest ning palka keegi ei saa. Need inimesed on tulnud sinna lähedal asuvatest küladest. Märksõnadeks suur süda ja rahapuudus.

Lastekodukompleks oli ausalt öeldes päris uhke ja jättis hea mulje. Majad ja ruumid on puhtad ja hoitud. Maad võis kokku olla umbes paar hektarit. Ka tundub, osatakse hästi sponsoreid leida. Näiteks selle auto taga olev hoone on ehitatud norrakate poolt.

 Oli teada, et saabume. Chan helistas ette. Lapsed olid siis kenasti nö üles rivistatud. Ja nad laulsid meile ka lühikese tervituslaulu. Pean siinkohal ütlema, et see pani mind ennast ebamugavalt tundma. Justkui tuleks külla keegi tähtis. Ma pole vist oma hingelt sotsiaaltöötaja. Kõige parema meelega ma vaataks natuke distantsilt, kuidas lastel läheb, millega nad tegelevad, millised nad on, kuidas elu on korraldatud. Pigem huvitavad mind põhjused, olmetingimused. Mind huvitab taust ja süsteem ja suhtumine.
Käisime enne sinnasõitu läbi paarist poest. Kui mina arvasin, et teeksin sellele lastekodule rahalise annetuse, et nad saaksid ise osta ja otsustada, mida tarvis, siis Chan ütles, et kindlasti on targem käia läbi poest ja viia esmatarbeasju. Nii siis ostsimegi selle raha eest piima, piimapulbrit, imikutele toitu, riisi, nuudleid, õli, hambapastat, hambaharju, pesupulbrit, vihikuid ja muid kirjatarbeid. Kena oli ka see, et Chanil oli kaasas abikaasa, ka nemad ostsid päris omajagu asju ja ka taksojuht ostis toiduvärki. Kogu meie kraam auto pagasiruumi ei mahtunudki, sest kui ühes poes ütles Chan, et ostsime asjad lastekodule, tuli poe juhataja ja andis meile kaasa suure hunniku mänguasju. Ülemise pildi peal lapsed nendega just parasjagu tegelevadki. Ja taas, aitasin neid lastele jagada, aga miskipärast polnud see mugav.

 See on väiksemate laste magamistuba. Eks tingimused on nagu nad on. Meil ei tohi ühes toas üle kahe lapse elada. Seal on ka 30 täiesti okei. Kuid veelkord, võrdlemine eesti asenduskodudega pole kohane. See siin on täiesti teine maailm ega saagi olla võrreldav meie oludega.

 Kööginurk ja söögituba. Kuigi tagasihoidlik, siis puhas ja korras. Olen täiesti veendunud, et märksa puhtam ja korralikum kui 90% nendest restoranide köökidest, kus käinud olen.

 Lastekodul on ka oma väike peenramaa, kus elementaarseid köögivilju kasvatatakse. Seal saavad ka lapsed harjutada kõplamist ja rohimist ning näha, kuidas asjad käivad.

 On olemas väike klassiruum. Kuna lapsed lasteaias ei käi, on vaja neid seal koha peal õpetada ja kooliks ette valmistada. Muuseas, kooliharidus on Vietnamis tasuline ning selle aastase 45000 euro sisse pole õppemakse arvestatud. Need on kõik lisakulud.

 Üks tüdrukute tuba. Sain aru, et tüdrukud ja poisid elavad eraldi majades üldse.

 Siin pildil see õmblusklass või töökoda, mida ennist mainisin. On olemas hea juhendaja ja noored õmblevad tihtipeale omale ise riided selga. Ja vanemad lapsed õmblevad riideid noorematele.

Ja enne ärasõitu saabus lastekodusse vaikne tund. Aga siin pole mitte vaid lastel kombeks lõuna ajal tunnike und võtta. Seda teevad ka täiskasvanud inimesed. Tavaliselt ongi lõunapaus inimestel poolteist kuni kaks tundi. Jõuab süüa ja siis ka leiba luusse lasta. Väiksemad magavad nelja-viiekesi ühes voodis ja pole häda midagi. Muist magvad üldse põranda peal.

Kokkuvõttes ütlen, et päris omapärne kogemus. Ja suurt kurbust või nukrust pole, sest kuigi lapsed elavad lastekodus, on tingimused head - lapsed on hoolitsetud, nendega tegelevad toredad inimesed, nad on kenasti riides, soengud lõigatud, toit laual. See kõik on hoopis parem kui see, mis neil ilma selle selle lastekoduta oleks.

Nüüd aga olen omadega juba Ho Chi Minh Citys ja tegelikult siitki kohe lahkumas. Muu hulgas käisin näiteks kohalikus sõjamuuseumis, millest eraldi postituse teha võiks. Sõidan täna öösel linna, millel nimeks Hà Tiên. See on päris Kambodža piiri ääres. Aga enne kui piiri ületan, tahan minna Phu Quoc’i saarele. Marudalt kiidetakse.

Seniks aga, lugege menüüd ja...tellige süüa ja...

...ja head isu!