Friday, March 12, 2021

 

Mexico-Teotihuacan-Guadalajara-Tequila-Zihuatanejo

Nii nagu plaan oli, võtsin nädalaks rendiauto. Broneerisin omale internetis auto ära, aga kujutasin juba ette, et kõik nii libedalt ilmselt ei lähe. Soovisin 4-ukselist automaatkastiga "VW Golf or better" masinat. Loomulikult ootas mind ees mikroauto või rollerauto nagu neid Eestis nimetatakse. Natuke liialdan, aga mitte liialt. Peale mõningast seletamist maksin veidi juurde ja sain VW Vento. 

Arvestades kõike ei ole autol häda midagi. Kui ma interneti kaudu broneerides lisakindlustust alguses ei võtnud, siis peale kolme aklimatiseerumispäeva Mexicos otsustasin lisakindlustuse ka võtta. Ütleme nii, et liiklus on mõnevõrra rahulikum kui Aasias, aga eestlase jaoks siiski päris tihe ja uljas. Lisakindlustus tähendab seda, et olen kaitstud kahjude eest, kui juhtun ise mingi jama korraldama. Meie mõistes nagu kaskokindlustus. Peale tunnikest arutelusid ja väikseid vaidlusi sain rooli ning võtsin suuna Teotihuacani, muistsesse linna Mexicost 45km põhjapool. 

Teed on Mehhikos üle ootuste head. Esimesed 50km Teotihuacani sõites olid ehk kõige kehvemad: auklikud, ebatasased, tiheda liiklusega ja närvilised. Iseenda ärevus sinna veel otsa. Kui esimesed kilomeetrid olid väga laugel maal ja pigem igavad, siis Teotihuacanist edasi läänepoole sõites läks palju paremaks. 

Teotihuacan on iidne linn, mis ehitati esimese aastatuhande esimesel poolel, seega ligi 2000 aastat tagasi. Linn on tähelepanuväärne oma arhitektuurilt ja eelkõige just oma astmikpüramiidide poolest. See oli ka üks esimesi linnasid, kus ehitati mitmekordseid maju, sest rahvas pidi kuhugi ära mahtuma. Arvatakse, et linna hiilgeajal elas seal 125 000 inimest, mis tegi selle tollel ajal suuruselt maailma kuuendaks linnaks. Ühtlasi oli see väga oluliseks religioosseks keskuseks ning linn on avaldanud suurt mõju kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerika edasisele kultuurile. Hea Tarmo Kulmar, kui juhtud seda lugema ja tead selle linna kohta veel rääkida, täienda. Tunne linnas surnute alleel ja varemete vahel ringi jalutades on ülev ja aukartust äratav. Millise jõu ja nõuga tollased rahvad selliseid ehitisi või rajatisi püstitasid, milline pidi olema pingutus, võib igaüks ise ette kujutada. Nagu ikka, pildid emotsioone ja kogu seda võimsust edasi ei anna, aga muud meil pole...




Ei saa siingi ilma maskita. Mõned inimesed olid tegelikult ka palja näoga, aga valdaval osal on maskid ees ka 30-kraadises kuumuses.





Kes soovib pikemalt ja täpsemalt linna kohta lugeda, siis aitab Wikipedia lehekülg:
https://en.wikipedia.org/wiki/Teotihuacan

Nüüd aga läheb sõiduks. Umbes 600km hiljem olen Guadalajaras. Kiirteed on Mehhikos tasulised ning tasud on sellised, et tavaline kohalik inimene nende peal sõitmist omale lubada ei saa. Mina maksin Teotihuacan-Guadalajara lõigu läbimisel kokku üle 1200 peeso, mis on ligikaudu 50 eurot. Ühe euro eest saab 25 peesot. Et kiirteed on üsna kallid, on liiklus mõnusasti hõre. Kiirteel sõidavad eelkõige veoautod, turistid ja jõukamad kohalikud. Teed on väga heas korras, puhtad ja hooldatud. Lubatud maksimaalne kiirus on siiski vaid 110km/h. Ägedad mehed sõidavad märgatavalt kiiremini, aga minu autol tõusevad 130-ga sõites rattad maast lahti, seega mina eriti kiiremini sõita ei saa. See on omakorda positiivne, sest kohaliku politseiga ei sooviks tegemist teha, veel vähem tahaks istuda Mehhikos trellidega asutuses. 
Liiklusõnnetusi olen siiani näinud kiirteedel nelja. Kõik need olid nö sooloõnnetused, ühe sõidukiga. Üks veok oli teelt välja sõitnud ja kolm sõiduautot samamoodi. Jääb vaid arvata, et juhid kipuvad pikkadel laiadel tühjadel teedel igavusest magama jääma. Kuni Guadalajarani oli politseipatrulle tee peal üsna ohtralt, Guadalajarast edasi enam patrulle polnud, nad tervitasid liiklejaid vaid suurematel mahasõitudel, kus tihti tuleb kinni pidada, et teemaksu maksta. 
Siiani olen suhelnud vaid ühe politseimehega, kes mu peale teemaksu maksmist rivist üles leidis, kinni pidas ja rõõmsalt tee äärde suunas. "You come and stop here", osutas ta käega tee piirdejoone taha. Juba kujutasin ette, kuidas pean oma koti sisu istmetele laiali laotama, pagasiluugi avama ja lõpuks toksib ta kingaga rehvi ja teeb väikse trahvi "tühja" rehvi eest. Olen selliseid jutte kohalike politseinike kohta kuulnud. Aga mu hirm polnud õigustatud. Tegin tee ääres akna lahti, panin maski ette ja andsin tõeliselt positiivsele politseinikule umbes 7 minuti jooksul aru, kes ma olen, kust ma tulen, kuhu lähen, miks mulle sõita meeldib, kas ma armastan vürtsiseid toite, kas mulle meeldivad kohalikud naised ja mis mulle Mehhiko juures kõige rohkem meeldib. Viimases lauses selgitas väga head inglise keelt rääkiv mees, et ta tahtis minuga lihtsalt natuke lobiseda, vabandas ja soovis turvalist teed. Mul oli oma ettekujutuse pärast isegi veidi piinlik.
Rendiautol on oma suured eelised, aga ka miinused. Kõige suurem eelis loomulikult on täielik vabadus liikumises. Sõidan, kuhu tahan, millal tahan. Peatun, kus tahan ja vaatan, mida tahan. Suurimaks miinuseks on vastutus ja hirm, et autoga midagi juhtub. Aga ma olen alati unistanud, et saaks sõita just selliseid teid sellistes tingimustes ja nüüd on see tehtud. 


Maastik on mägine. Tee kulgeb mööda orge ja üle mägede. Aga igav ei hakka. Kogu aeg on huvitav. Sadu kilomeetreid sõites tuleb peale füüsiline väsimus sõitmisest, aga põnevus ja vaated hoiavad meele erksa ja tuju rõõmsana.







Mingil hetkel otsustasin ühe koha peal kiirteelt maha sõita, et natuke seigelda, samas veidi lõigata. Olen selliseid kohaliku elu ja oluga tutvumise eksperimente teinud varemgi ja need on peaaegu alati lõppenud mingi jamaga. On olnud ka erandeid, kuid tavaliselt on see lõppenud sellega, et kohalikud teed on väljakannatamatult auklikud, muda tõttu läbimatud või saavad lihtsalt suvalise koha peal otsa, mistõttu peab lõpuks ikka tuldud teed tagasi sõitma. Seekord midagi halba ei juhtunud. Tee läks muidugi kehvemaks ja auklikumaks, aga ei midagi hullu. Hoopis rohkem põhjustas tuska ja meelehärmi väga kleenuke mootor VW Vento kapoti all. Kui mõni veok ette jääb, on sellega mägistel teedel möödasõitu teha praktiliselt võimatu. Möödasõiduks tuleb hoolikalt kohta valida ja manöövriks veoki taga hoogu koguda. Kurvilistel mägiteedel on hindamatuks abimeheks Google Maps ja GPS, mis kurvide järskust ennustada aitavad. Igatahes on sõitmine nauding. Oma eksperimendil sõitsin läbi mitmete pisikeste mägikülade.





Tegin ühe huvitava tähelepaneku. Väikestes külades on väga tüüpiline, et lapseohtu tütarlapsed suure kõhuga ringi toimetavad. Võib-olla on raske nende vanust päriselt hinnata, aga pakun, et 14-15-aastased lükkavad rõõmsalt titekäru, kõrval on enam-vähem samas vanuses isad ja kõik on õnnelikud. 

Teel Guadalajarasse broneerisin kaheks ööks ööbimise hotelli Isabel. Täiesti juhuslikult ööbisin ka Mexicos hotellis nimega Isabel. Kohale jõudsin pimeduses ja peab tunnistama, et kuigi mulle meeldib sujuv kiire liiklus, täpsust ja teravust nõudev sõidustiil, olin Guadalajarasse sisse sõites suhteliselt viimase piiri peal. Kohati asulas 100-110km/h 4-realisel ilma reajoonteta tänavatel sõitmine ületas kõiki minu seniseid kogemusi. Pikivahed kuni 10 meetrit ja küljevahed umbes meeter. Ilmselt oli tee tegelikult 3-realine, kus siis 4 rida autosid halastamatult kupatas. Hotelli juurde jõudes tundsin, kuidas adrenaliinist ei värisenud mitte ainult käed, vaid ka silmad ja pea.
Aga siis registreerisin ennast hotelli sisse, parkisin auto ukse ette(väga äge suure sisehooviga hotell, kuhu külalised oma autod hotellitoa ukse ette said parkida) ja läksin enne õhtusööki kiirelt pessu. Jõudsin vaevalt valmis, kui kõlas koputus uksele. Tuli hotellimees ja seletas, et nad vōtsid kogemata minu kaardilt rohkem raha kui pidid. Arve oli 475, nemad võtsid 745, mis nüüd saab? Ma ei pannud seda kassas suurest erutusest ise tähele. Arutasime asju ja kui mees kuulis, et mul homme plaanis Tequila linna sõita, pakkus, et neil on partneriks üks soliidne turismibüroo, mis 500.- eest Tequilasse päevatuure korraldab. Arutasime natuke asju ja olin nõus minema. Pikema jututa oli selge, kuidas ja milliseks järgmine päev kujuneb, seega broneerisin omale ka järgmiseks ööks toa nende juures. 

Hommikul kell 10 oli väljasõit. Giidiks äärmiselt sümpaatne väga head inglise keelt kõnelev Jonathan. Umbes 30-aastane härra, kelle kohta ei oskaks ka väga kriitiline olles ainsatki halba sõna öelda. Kuigi hotellis öeldi, et tuur on inglise keeles, oli terve meie 15-liikmeline grupp hispaaniakeelne ning loomulikult käis siis kõik hispaania keeles. Õnneks oli olemas Jonathan, kes mulle absoluutselt kõike vajadusel tõlkis ja korraldas. Kavas oli kahe tekiilavabriku külastamine, lõunasöök Tequila linnas ja tagasteel peatus ühes teeäärses klubis.
Esimesse vabrikusse jõudsime kell 11. Peale lühikest, aga väga sisukat ja asjalikku ringkäiku, läks degusteerimiseks ja terve päev möödus keskmisest usinama tekiilajoomise tähe all. 

Esimene tekiilavabrik. See asub umbes pooletunnise sõidu kaugusel Guadalajara linnast. Poolel teel Tequila linna. Pildil astubki esimesena meie bussijuht ja giid Jonathan. See tehas toodab aastas vaid umbes 8 000 liitrit tekiilat. Ehk siis see on suhteliselt väike vabrik. Täna kuulub mehhiklastele vaid 20% kogu mehhiko tekiilatoodangust. 80% kuulub välisettevõtete ja peamiselt ameeriklastele. Ka on ameeriklased kõige suuremad tekiilasõbrad. Kogu Mehhikos toodetavast tekiilast läheb USA turule umbes 85%. Ülejäänud maailm joob 15%. Kusjuures mehhiklased ise väga suured tekiilasõbrad polegi. Samamoodi ei joo nad kuigi usinalt Corona õlut. 



Tekiilat ehk kaktuseviina ehk agaaviviina tehakse agaavist. Sarnaselt šampanjale Prantsusmaal tohib tekiilaks nimetada vaid kindlas piirkonnas kasvanud taimedest ja samas piirkonnas toodetud agaaviviina. Taim peab kasvama 9-10 aastat enne kui see on valmis. Joogi tegemiseks kasutatakse vaid viljakeha või nii nagu nad ise nimetavad: ananassi. Lehed raiutakse teravate labidat meenutavate tööriistadega küljest ning need jäävad põllule väetiseks. Suur taim hakkab enda kõrvale väikeseid taimi kasvatama nagu maasikataim. Need eemaldatakse emataime küljest ja pannakse eraldi kasvama. Valmis agaaviananass võib kaaluda kuni sada kilogrammi. Ühe liitri 55%-lise tekiila valmistamiseks kulub 7 kg agaavi ja 50 liitrit vett.  
Kui agaav küps, tuuakse ta põllult ära ja pannakse süte sisse praadima. Sellel pildil on näha maa-alune "ahi", mida vanasti kasutati. Ananassid pandi suurte sütega sellisesse ahju ja kaeti mullaga. Taimi röstiti nädal aega. Giid rääkis, et ennemuistsel aal’ kasutati röstimiseks vulkaanilise päritoluga kive.
Täna on kasutusel sellised ahjud. Suurem on kiviahi, väiksem on metallist rõhuahi. Räägiti ka röstimise aegadest, aga need on mul ununenud. Kui ma eksi, siis väiksemas rõhkahjus kuumutati ananasse 4 tundi, jahutati tund, suuremas kuumutatakse neid 12 tundi ja jahutatakse 3-4 tundi. 
Edasi näeb tootmisprotsess välja nagu korvpallimäng. Ahjust tulnud ananassid loobitakse purustajasse. Kogu töö teevad töölised käsitsi. Kuna mehed peavad agaavid viskama üsna kõrgele purustisse, on tegemist kui vabaviskevõistlusega. 


Purustist liigub kraam edasi pressi, kus pressitakse taimedest välja mahl. Ülejääkidest tehakse väga erinevaid tooteid alates küpsistest, meest ja siirupist kuni seebini välja. Agaavisiirup on väga siidjas, pehme ja hõrk. Tekiilašottide vahele anti sedagi proovida. Lisaks toodetakse jääkidest probiootilise toimega pulbrit. Anti ka seda lusikatäis proovida. Natuke nagu tuim tuhksuhkur, aga ka väga siidjas ja mõnus pulber.
Siin on näha destilleerimisseadmed. Paraku on jäänud tegemata pilt kääritustünnidest.
Ja siis tuleb loomulikult kõige tähtsam osa - joomine. Tekiilat juuakse puhtalt. Kui küsisin, et meil juuakse valget tekiilat soola ja sidruniga, kuldset kaneeli ja apelsiniga, siis giid ütles, et loomulikult juuakse - kehva maitset tulebki millegi tugevaga leevendada ja tähelepanu millelegi muule juhtida. Tegelikult juuakse tekiilat ikkagi puhtalt ilma igasuguste lisadeta. Lisaks on möödapääsmatu, et tekiilapitsi ette palve loetakse. Meie mõistes võiks see siis olla pikem toost. Me lugesime seal tehases kokku oma 15 palvet tol päeval. Ja palveid loetakse väga oluliste asjade eest: et agaavipõld võimalikult palju vett saaks, et söed, millega taimi röstitakse, oleks piisavalt kuumad, et bensiini hind püsiks madal, et purusti laagrid üles ei ütleks, et tekiilavabriku omanikul jätkuks tervist ja loomulikult lõpuks, et selle mehe naine, kes natuke tekiilaga liialdanud, väga pikka viha ei peaks.

Sõitsime järgmisse tehasesse.




Tee viis läbi ühe pisikese raudteetunneli ja Jonathan ütles, et see on väga maagiline tunnel. Nimelt, kui sõita läbi tunneli tehase suunas, siis on kõik korras, aga kui sõita tagasi läbi selle tunneli, on kõik inimesed hoopis teistsugused. Ime küll - ees ootas järgmine degustatsioonivoor umbes kümne palvega.
Teises tehases toodetud kaubast läheb 99% ekspordiks. Põhjus on selles, et nende tehas toodab vaid vana ja väga vana tekiilat. Alla 3 aasta ei seisa neil mitte ükski sort tünnis. Tünnid on tammepuust. Kasutatakse peamiselt Kanada tamme, Lõna-Ameerika tamme ja lisaks tuuakse kasutatud tünne Prantsusmaalt. Nende tünnide sees on varem hoitud brändit, konjakit või punast veini. See kõik annab tekiilale omapärased maitseomadused ja iseloomu.
Kogu tekiilatoodang toimub siingi käsitsi. Alates taimede istutamisest kuni villimise ja pudelitele siltide kleepimiseni.
Peale tehase külastamist käisime läbi teeäärsest klubist.

Lõunasöök elava muusikaga Tequila linnas. Restoranides on väga tavaline, et sisse astuvad muusikud, kes mõned laulu-lood mängivad. Kellel soovi, saavad selle eest muusikutele natuke raha maksta.

Tee peal tegime mitu peatust, et oma klaase-topse täita. Tee ääres tehti suurepärast kokteili cantarito. Lisan siia video selle valmistamisest:






Peale ohtraid tekiilašotte avanesid ka kaasreisijate võimed rääkida võõrkeeli ja nii tuli välja, et grupis on kolm kolumbialast. Ja üllataval kombel elasid nad samas hotellis, kus mina. Kuna ma bussi viimasena jõudsin, siis ma ei näinud, kes meie grupist olid bussi peale meie hotellist enne mind läinud. Grupp oli kokku pandud erinevate hotellide elanikest. Igatahes jätkus meie pidu hiljem veel mõnda aega hotellis. Tellisime baarist veel cantaritosid ja veetsime väga lõbusa õhtu. 




Tagasiteel hotelli läks pidu päris pööraseks. Mul oli väga hea meel, et sain esiistmel istuda. Kohati läks pidu nii hulluks, et isegi bussijuht pidi märkuseid tegema. Samas, just täpselt selleks ongi taolised tuurid välja mõeldud, et inimesed saaksid...noh...natuke lõõgastuda...


Praeguseks olen Zihuatanejos. Umbes sama suur linn nagu Tartu. 100 000 elanikku. Väga kena on, aga kesklinn on lärmakas, omajagu on asukaid, kes USAst siia talvituma tulnud. On kenasid inimesi, on lärmakaid tüütuid seltskondasid. Zihuatanejo on mällu jäänud filmist Shawshank Redemption. Teate küll, IMDB topis nr 1 film. Teadsin, et lõpukaadrid on üles võetud siin. Või no vähemalt lepivad peaosalised kokku, et kui Shawshanki vanglast kunagi pääsevad, siis kohtuvad Mehhiko väikses linnakses Zihuatanejos. Nad kohtuvadki, aga paraku on võtted filmi jaoks tehtud hoopis ühel Kariibi mere saarel, milleks on St. Croix. Seda tean ma siis alates eilsest. Zihuatanejot olen tahtnud aastaid näha. Nüüd nägin. Noh, jah. Blogi kirjutamiseks kõlbab küll. Sõitsin linnast mõned kilomeetrid välja ühe künka otsa, kust linnakesele hea vaade. Siin on hotell ja restoran. Olen aeglase interneti ja kinnise kirjasoonega võideldes viie tunniga selle postituse lõpuks valmis saanud. See hotell ja restoran on papustavad küll, aga hotell jääb minu eelarvest välja. Restoranist piisab.




Homme sõidan edasi Acapulcosse ja sealt on pühapäeval plaanis sõita ülespoole Grutas de Cacahuamilpasse. Seal asub rahvuspark maailma suurima koobastikuga. Eks näis.

3 comments: