Seekord Mehhikost...

Nagu näha, pole ma siia viis aastat midagi kirjutanud. Natuke on reisitud ja käidud, aga miskipärast on olnud tunne, et pole midagi kirjutada. Tõsi, 2019. aasta kevadel käidud Myanmar oleks kindlasti väärinud kirjutamist. Olen lugenud läbi mõned 10+ aastat vanad postitused ja saanud aru, et tegelikult on mõistlik kirjutada. Kui aastaid hiljem kirjutatut lugeda, saab paljude asjade üle üllatuda ja paljud asjad ja olukorrad enam niisama ei meenu. Las siis tuleb tulevikuks.

Esmalt ei saa muidugi üle alates eelmise aasta kevadest möllavast COVID-19 pandeemiast. Loodetavasti saame mõne aasta pärast pead vangutada ja imestusega tagasi mõelda, et mis kummaline elu see meil küll oli, aga et olekski hiljem hea meenutada, kirjutan veidi viiruse tingimustes reisimisest. 

Olukord Eestis on täna masendavalt kehv. Meie nakatumiskordaja 100 000 elaniku kohta on 1330 ja sellega oleme Euroopas II kohal Tšehhi järel. Ehk siis põhimõtteliselt võib öelda, et igalpool mujal maailmas on ohutum kui Eestis. Seepärast ei olnud mul ka vähimatki hirmu või kahtlust, kas võiks või peaks üldse kuhugi reisima. Tänane isoleeritus, aasta väldanud reisipiirangud ja mingisugune tugev ahistatus annab järjest rohkematele inimestele julgust reisimiseks. Ettevaatusabinõusid tuleb kindlasti silmas pidada ja ettevaatlik peab olema, aga elu ei saa lõpmatuseni seista ja ühel hetkel peab edasi minema. Kas või viirust trotsides. 

Niisiis ostsin omale mõne nädala eest pileti TLL-FRA-MEX Lufthansaga. Internetist saab lugeda, kuidas lennufirmad müüvad välja vaid osa lennu istmetest, keelatud on korduvkasutatavad maskid(sest kes ja kui tihti neid tegelikult peseb?) ja lennujaamades patrullivad ametnikud, kes kõiki sanitaarnõudeid jälgivad. Luftwaffe ja Frankfurt selles osas küll üleliia ei pinguta. Lend oli täielikult välja müüdud, desovahendeid lennukis polnud ning igaüks võis kanda täiesti suvalist maski. Üllatuslik oli muidu peeneks ja Euroopa lipulaevaks peetava Lufthansa puhul aga see, et lendu teenindanud B747-8 istmevahed olid nagu Ryanairi transpordivagunis ja õlut/veini pakuti vaid söögikordade ajal. Tühja sest veinist, aga istmete kaugus võiks olla ikka selgelt inimlikum. Või siis andke hästi palju veini ja unustame need istmevahed. Ka lennuki meelelahutussüsteem on nukker - I generatsiooni pikslites sädelev puutetundlik(!) ekraan, millel menüüs liikudes paned tahes-tahtmata eesistuja justkui turbulentsis vappuma. Ei vääri sellised tingimused lennukile Lufthansa kirju. Vähemalt lükkas lennukit tugev taganttuul ja muidu pea 13 tundi kestev lend jõudis kohale 11,5 tunniga. Idee poolest on Boeing 747 siiski legendaarne lennumasin, mida nähes iga vähegi lennukihuviline kodanik aupaklikult kummardab ja pea paljastab.

Mehhiko värvib oma kaarti osariikide kaupa roheliseks, kollaseks, oranžiks ja punaseks olenevalt nakatumiskordajast. Eile, 7. märtsil, kadus kaardilt punane värv. Tulemus viirusega võitlemisel on väga hea. Ja tõesti, lennujaamas taksosse istudes palus taksojuht mul esimese asjana oma käed desoda, 15 minutit hiljem hotelli jõudes ootas enne registreerimislauda ukse juures madal vann mingi ainega, edasi paluti desinfitseerida oma käed, siis piserdati mind üle mingi spreiga ja lõpuks mõõdeti ka kehatemperatuuri. Sarnased protseduurid ootavad ees igas baaris, restos ja poes. Inimesed võtavad tõepoolest olukorda tõsiselt ja mulle ei meenu, et ma oleks kunagi kuskil näinud mõnd inimest näiteks ilma maskita. Isegi kerjustel või puu all magavatel asotsiaalidel on maskid ees. 

Üldistuste tegemiseks on ilmselgelt mõttetult vara, kuid esmamulje napilt kolmest Mexico Citys veedetud päevast on väga positiivne. Inimesed on rõõmsad, abivalmid ja positiivselt meelestatud. Küll võib natuke täheldada, et valgelt inimeselt tuleks kogu raha kätte saada, aga see ei ole midagi uut ega võõrast vist üheski kultuuris. Kujutan ette, et kui Tallinna vanalinnas läheb turist kuhugi poodi midagi ostma, siis on ka seal müüjal õigustatud ootus ja lootus, et külastaja oma raha poodi jätab. Huvitav seik oli küll kohe esimesel õhtul kohale jõudes. Lend maandus 1830. Umbes 21 paiku olin hotellis. Kuna kohale jõudes oli huvi kohaliku elu vastu suur ja erilist väsimust kontides polnud, otsustasin kiirelt üle tee asuvasse kõrtsi minna. Esimesse kõrtsi sisse ei lastud - kell oli juba 22 läbi. Teise ka mitte, põhjus sama(aga need, kes kõrtsis kohal olid, tundsid ennast silmnähtavalt hästi, kõrtsmikud-kelnerid teenindasid hoogsalt laudu ning ei jäänud muljet, et kellaaeg oleks olnud liialt hiline). Hästi, kolmandasse kõrtsi lasti sisse ja baaripukil istunud umbes 50-nene senjoor viipas mind rõõmsalt enda kõrvale. Rääkis vaevaliselt inglise keelt, aga saime hakkama. Usinate viibete, google mapsi ja oma eesti-hispaania sõnastiku abil tegin selgeks, kust tulen, kes olen ja kes ma pole(ma ei ole jalgpallur). Suures lugupidamises ja sõpruses loovutasin härrale veerandi oma sigaretipakist ja hiljem leidsin oma arvelt tema topelt-rummikokteili. Siiski jäin käiguga rahule ja pigem olen tänulik, et ta mind uksel nähes baari kutsus. 

Keelega on väga kehvasti ja ma kardan, et sellest saab kõige suurem murekoht terveks reisiks. Ma olen püüdnud kolme päeva jooksul ehk oma 15 inimesega inglise keeles rääkida, kuid see ei ole olnud võimalik. Isegi teenindajad hotellis, restoranides või baarides ei räägi inglise keelt. Ma saan igapäevatoimetustes vestmiku abiga hispaania keeles hakkama, aga kui vestlus piirdub lausetega "palun, võtaksin ühed kanatiivad", "palun arvet" või "ma olen eestlane", siis on sellest masendavalt vähe ja see häirib mind kõvasti juba praegu. Ja kuna ma pole kohanud siiani ka mitte ainsatki välismaalast, kellega rääkida, siis see kõik on praegu väga halb. Loodan, et selles osas muutub midagi väga kiiresti.

Mehhiko Pealinn Mexico lasub enam kui 2250 meetri kõrgusel merepinnast. Inimene, kelle kodu on Läänemere ääres 60 meetri kõrgusel merepinnast, saab kõrguste vahest vähemalt esimestel päevadel kindlasti aru. Võib-olla mängib selles mingit rolli asjaolu, et loobusin tippspordist enam kui 40 aastat tagasi, kuid kui siin tuleb Toomemäe-mõõtu küngast ületada või peab astuma 40 trepiastet üles, on väga selgelt tunda, kuidas õhust hapnik lihtsalt otsa saab. Jalgadel pole nagu viga midagi, jõudu on, aga võtab ebatavaliselt hingeldama ja õhku ahmima. Ehk sellega harjub.

Üldiselt öeldakse, et Mehhiko pealinnas ei olegi mõtet kauem aega veeta kui paar-kolm päeva. Ma olen veetnud siin kaks aktiivset päeva ning püüdnud näha ära peamised vaatamisväärsused. Mexico City on maailma suuruselt(rahvaarvult) üks suurimaid linnu. Linnas elab umbes 10 000 000 inimest, linnastus tänaseks juba umbes 25 000 000 inimest. Linn on rajatud 16. sajandil ajaloolise asteekide pealinna Tenochtitlani asemele. Sellise suurusega linnas on väga palju erinevaid linnaosasid, ajalugu, kombeid ja kultuuri. Broneerisin omale kolmeks ööks hotelli vanalinna. Tingimused on pigem askeetlikud, kuid tahtsin lihtsalt tunda ajaloo ja vanade asjade hõngu. Mu hotellitoa lagi on vähemalt 6 meetrit kõrge. Muidu on kõik väga uhke, kuid kui tekib öösel vajadus püüda kinni ja ära karistada kuri sääsk, osutub see ülesanne ilma redelita täiesti võimatuks. Hotelli aatrium näeb välja nii:

Mehhiko asub seismiliselt väga aktiivses piirkonnas ja tugevad maavärinad ei ole siin mingi haruldus. Üle 7-palliseid maavärinaid toimub praktiliselt iga-aastaselt. See on põhjus, miks Mexico on asustatud pigem madalhoonestusega. On ka kõrghooneid, kuid nii suure rahvaarvuga linna kohta on neid väga vähe. Käisin eile Mexico kõrgeimal vaateplatvormil ja tegin mõned pildid, mis siia lisan.

Arhitektuuriliselt on Mexico väga mitmekesine ja siin on, mida vaadata ja imetleda. Üldiselt on nii, et laiad bulvarid ja avenüüd on ühendatud kitsamate roheliste tänavatega. Kui laiad avenüüd on pigem rahulikumad ja vähem rahvastatud, tihti ääristatud ärihoonetega, siis kõrvaltänavatel käib vilgas ja kirev elu. Kõikõimalikke poekesi, kõrtse, restorane, ärisid on lugematul hulgal. Siinkohal võib rääkida liikluskorraldusest. Tihti on ühel ristmikul paar-kolm politseinikku liiklust reguleerimas. Muide, täiesti töötavad valgusfoorid on ka olemas. Aga siis on iga teeotsa peal(ristmikule jookseb ju kokku neli tänavat!) veel eraldi politseinik, kes annab tugeva vile ja entusiastlike käeviibetega märku rohelise tule süttimisest. Põhiline on see, et kui fooris põleb punane tuli, aga keegi kõrvaltänavalt rohelisega ei tule, võib ristmikule välja sõita ja teha oma vajalikud manöövrid. Natuke pentsik kogu see segadus vaadata on, aga toimib. 

Et seda kõike praktiliselt järele proovida, võtan homsest nädalaks rendiauto ja lähen ringile Mexico-Teotihuacan-Guadalajara-Tequila-Zihuatanejo-Grutas de Cacahuampila-Mexico. Nädalaga peaks tehtav olema. Kui see kõik õnnestub, kirjutan hiljem pikemalt, miks ja kuidas. Praegu tundub kirjutamine kaunis puine, pingutatud ja väsitav.

Üks huvitav lugu veel. Eile oli naistepäev. Rääkisin varem oma Mehhikos elava tuttavaga, kes ütles, et igaks juhuks tuleks sellel päeval vältida südalinna sattumist, sest naised ja naisõiguslased korraldavad erinevaid protestiaktsioone ja rongkäike, mis vägivaldseks võivad muutuda. Eelmisel aastal oli olnud nii, et täiesti süütud meessoost möödakäijad said tänaval viibides nende käest nahutada. Mindi kallale, valati üle värvidega jne. Mina istusin kella 13-14 paiku Roma linnaosas välikohvikus ja ootasin lõunasööki. Järsku hakkas kuulduma trummipõrinat ja kisa läks lahti. Üks väiksem seltskond protestijaid/meeleavaldajaid marssis mööda meie tänavat ja hakkas meieni jõudma. Ootamatult võttis üks kelner laualt minu asjad ja personal suunas mind kiiresti siseruumi. Protestijaid võis selles salgas olla 30-40. Skandeeriti mingeid loosungeid, näidati paari plakatit, aga üldiselt meenutas see väike seltskond pigem anarhistlikku noortekampa. Minuga igatahes ei juhtunud midagi ning ükski naine mind naistepäeval kurja pilguga ei vaadanud. Kui see on viis ja võimalus tõmmata tähelepanu reaalsetele probleemidele, naistevastasele vägivallale ja sellest midagi päriselt ka paremaks muutub, siis marssigu pealegi ja kui mitte kuidagi ilma ei saa, siis valagu ka mõned mehed värviga üle. 

Järgmise korrani.