Pura vida, Costa Rica!

Costa Rica on üks ilusama ja rikkalikuma loodusega riike, mida olen näinud. Lisaks käib selle riigi kohta väga palju huvitavaid ja tähelepanuväärseid fakte. Nii näiteks on CR olnud omaette riik aastast 1821(küll teoreetiliselt nt Mehhiko koosseisus, aga ikkagi täiesti omaette), riik on poliitiliselt väga stabiilne presidentaalne demokraatia. Rahvaarv on umbes 5 miljonit ja pindalalt on CR sama suur kui Eesti. Alates aastast 1948 pole riigil sõjaväge. Eelarvest läheb haridusvaldkonda umbes 7,5% ja Costa Ricas asub üks maailma viiest väikesest piirkonnast, kus inimeste oodatav eluiga on üle 100 aasta. Üks asub Jaapanis, üks Itaalias, üks Costa Ricas ja paar sellist piirkonda on maailmas veel. Riik on ajakirjandusvabaduselt maailmas esikümnes, õnnelike inimeste või õnnelike riikide(mida iganes see täpselt tähendab või kuidas seda mõõdetakse) edetabelis esimese kahekümne riigi hulgas. Ehk siis kokkuvõttes: täielik paradiis. Kui siia juurde panna lihtsalt visuaalne ilu, heatahtlikud ja sõbralikud inimesed ja hea toit - no mida siis veel ühel inimesel vaja peaks olema...?

Costa Rica on ka oma majanduselt kõige edukam riik Kesk-Ameerikas. Inimesed elavad hästi. Ja seda oli ka rahakotti vaadates kohe tunda. Ööbimine, kütus, söök-jook - kõik on 30-50% kallim võrreldes Mehhikoga. Kui väga pikalt ei reisi, pole hullu.

Minu reis Costa Ricasse oli kokkuvõttes õnnetu. Saabusin 15. märtsi hilisõhtul. Sõitsin hotelli ja järgmise päeva hommikul sain rendiauto. Enne pikemat sõitu otsustasin teha kena eine ning sõin varase lõunasöögi ühes argentiina restoranis. Tõesti, suurepärane koht. Toit maitses imehea ja läks sõiduks Vaikse ookeani äärde. 

Aga mis juhtus... Nimelt, see kaunis liha korraldas mulle jubeda pahanduse. Kui ma õhtul oma hotelli jõudsin, hakkasin tundma pehmelt öeldes kerget pitsitust kõhus. Tuim valu, krambid ja...ma detailidesse ei hakka laskuma. 

17. märtsi veetsin suuremalt osalt ühes kohas. Külmavärinad, valud, krambid. Nii palju tegin, et palusin abi hotellipersonalilt info saamiseks, mida apteegist osta. Abi sain, ostsin, mida soovitati, aga reaalselt nendest käsimüügiravimistest abi polnud. Hoopis paremini aitas vee mitte joomine ja täielik paast. Kokkuvõttes ütlen, et see oli mu top3 mürgistus, mida olen kogenud. Rängim on vaieldamatult 3 päeva haiglas Nepaalis, top2 oli siis, kui pidin hirmsa kõhuhädaga sõitma 36 tundi rongis Indias ja nüüd siis see asi. 

Hotell ise oli fantastiline ja asus suurepärases kohas. Mu eelarvest ka selgelt väljas, aga mõnikord võib ju lubada...käisin seda randa paaril korral päeva jooksul vaatamas. Vette ei jõudnud, sest enne oli vaja kiirustada ühte kohta.

 

Iguaanid olid selles restoranis väga tavapärased. Soojendasid ennast päikese käes. Üldiselt on iguaan sõbralik loomake. Meie jaoks näeb ta lihtsalt väga võõras ja eemaletõukab välja. Uurisin seal restoranis kelnerilt, kas loom võib ohtlik olla, näiteks kallale tulla või hammustada. Sain vastuseks, et hädaohu korral võib iguaan vaenlast sabaga vemmeldada, aga et ta hammustaks, seda ohtu pole.

See konkreetne isend olevat emane. Tema kõht lohises maadmööda, kelner ütles, et munad on kõhus ja lapsed tulemas. Iguaan võib vabalt tulla restoranis laua juurde, et natuke lihtsamalt ära elada. Mul paluti talle mitte midagi anda. Et olgu ise asine ja saagu oma eluga hakkama. Iguaan pidavat põhimõtteliselt sööma kõike, mida elusloodusel pakkuda. 

18. märtsi hommikul oli tervis natuke parem ja läks sõiduks. Istusin autosse ja trotsisin muresid. Costa Rica on tõesti imeline. Alustasin sõitmist kell 7 hommikul. Miskipärast on hommikul värvid erksamad ja õhk värskem. Mägedes pole kuumust, kuid peale keskpäeva on kõik kuidagi tuhmim ja hallim. 

Paraku jäi mu sõit siiski lühikeseks, sest umbes keskpäeva paiku sain aru, et ei ole mõtet üle oma varju hüpata. San Andre linnakeses peatusin ja läksin haiglasse. Tegelikult läksin apteeki oma muret kurtma, aga apteek asus juhuslikult väikese erahaigla küljes. Suurepärast inglise keelt rääkiv noor apteeker oli väga sõbralik, kuid konkreetne, ja minu muret kuuldes keeldus mingeid ravimeid müümast ja ütles, et peaksin kindlasti arsti läbivaatusele minema. Selle tulemusena veetsin umbes 6 tundi tilguti all erinevaid ravimeid ja vedelikke manustamas. Personal haiglas oli ülisõbralik ja muhe. Öeldi, et selliste hädadega inimesed ei satu nende juurde just ülemäära tihti. Ja apteek suleti, sest apteeker aitas arsti ja õe toimetamist mulle tõlkida. 

Kui õhtupimeduses haiglast välja sain, vaatasin omale esimese hotelli, mis tee peale jäi. Õhtul nägi sealt vaade välja selline:

Hommikul aga selline:

Haigla oli nagu haigla ikka. Midagi üleliigset seal instrumentaariumis polnud.

Järgmisel homimkul jätkus teekond ammu kustunud vulkaani otsa.

Costa Rica on pärl. See on uskumatult sõbralik ja heatahtlik riik, mida, kui vähegi võimalik, võiks kindlasti Kesk-Ameerikas külastada. Teine sarnane riik maailmas on Sri Lanka. Kahju, et mu reisi segas tugev tervisemure, aga sealsed inimesed, loodus, ellusuhtumine, sõbralikkus ja vabadus on erakordsed. Sealt on iseenda jaoks oma ellusuhtumisele väga palju kaasa võtta, palju on õppida. 

Pura Vida!

"Pura vida" tähendab otsetõlkes "puhas elu", aga see on Costa Ricas kasutusel kui "head aega", "nägemiseni", "ole terve". Kostariikalased naudivad elu. Nad on tõeliselt vabad, sõbralikud ja armastavad.