Hakkab looma...

Vist on nii, et ma ei saa veel päris hästi arugi, mis mind ees ootamas. Nimelt on need kaks nädalat möödunud väga märkamatult ning ikka jään ajahätta. Tavaliselt on olnud sedasi, et enne reisi tekib juba hiljemalt nädal enne reisi kerge ärevustunne ning viimastel öödel ei saa üldse magadagi. Seekord on aga nii, et viimase nädala paaril päeval pole minek isegi meelde tulnud. Küllap on see ka põhjuseks, miks mul viimasel päeval meeletult kiireks läks. Üleüldse tegelesin reisiks valmistumisega vaid kaks päeva. See nägi välja nii, et käisin mööda linna ja otsisin poodidest erinevaid vajalikke asju kaasa(taskulamp, patareid, kõrvaklapid, fotoaparaadile kott, vihmakeep jne) ning teine osa seotud tervise ja ohutusega – et saaks kõik vajalikud vaktsineerimised ja kindlustused tehtud ja ravimid ostetud. Vaktsineeritud olen nüüd A-hepatiidi, kõhutüüfuse, lastehalvatuse ja meningiidi vastu – kaks torget kummassegi õlga paari minuti jooksul ning kui mingit ravi peaksin vajama, siis ravitakse mind pisut enam kui miljoni krooni eest ning seda kõike Salva kindlustuse rahade eest.

Üldiselt aga hakkab lõpuks reisitunne ikka tekkima. See on hea tunne. See on selline teelolemise tunne. Põnev tunne. See on mõte sellest, keda võid järgmisel päeval kohata, millistesse kohtadesse sattuda või mida näha. Kellega rääkida, kuidas edasi jõuda või kuidas mingites olukordades käituda. See on omamoodi ka otsimine ja ootamine. Huvitav ja teistmoodi tunne.

Homme hommikul saab nii, et 9:05 lendan Tartust Riiga, sealt kohe peagi edasi Gatwick’i ning kell 21:25 lendan Heathrow masinajaamast Colombo poole. Kohale jõuan Sri Lankale aasta viimasel päeval kell 13:30.

Ei teagi, mis mind seal ees ootab. Püüdsin ühendust võtta hospitalityclubi ja couchsurfingu kaudu kokku umbes kümne kohaliku tegelasega. Tulemuseks see, et seitse olid vakka, kaks vastasid, et neil pole aega, aga kolmas on väga kummalise jutuga mees. Ta on mul ka MSNis. Räägib kogu aeg seksist ja uurib ikka, kas mul naine on, mida ma geidest arvan, kas mul on gei-kogemusi jne. Ei kõla minu jaoks kindlalt. Uurisin ta kohta natuke. Ta on abielus ja kahe lapse isa. Siis ta aga ütles, et sellesama hospitalityclubi kaudu veetis mingil ajal mõned ööd tema juures üks poolakas, kellega temal esimene geikogemus oli. Ma seletasin talle ilusasti ja korduvalt, et, ei, minul kindlasti pole soovi saada geikogemust. Ma hoopis teistel põhjustel seal käimas. Tundus, et mees mõistis, aga no kuidagi kõhedaks läheb ikkagi olemine. Mõelda...kirglik uusaastaöö Ajith’iga. Tänan, siiski mitte.

Aga saab, mis saab, küll midagi ikka saab. Ma pole kunagi oma seiklemisi ülemäära ette planeerinud. Pigem on filosoofia selline, et kõigepealt tuleb kohale minna ning alles siis peab hakkama vaatama, et mis, kuidas ja kus. Nii on mõnes mõttes parem. Juhusele tuleb ju ka võimalus anda... Ja kui midagi põnevamat ette ei tule, siis kavatsen uue aasta võtta vastu võrkkiiges kiikudes ookeanile nii lähedal, et selle häält kuulen. Loodetavasti leian kuskilt ka pudeli veini.

Aeg on hiline, tuleb minna magama, sest homme tuleb tegus päev.

Head teed:)