Reis kulges Tartust Riiga, edasi Riiast Londonisse ning siis hilisohtul Londonist Colombosse. Riia-London lennul hairisid eesistuvad purjutavad Latlased, kes joid mingid inetu valjanagemisega vaarikapeeti ja patsutasid stjuuardessi tagumikule. AirBaltic lendab Gatwicki lennujaama, minu lend valjus aga Hethrow lennujaamast. Uhe otsa pilet Gatwickist Heathrowle maksab pea 500 eesti raha, 20 inglise raha. Aga see polegi mingi uudis, et Suurbritannias ühistransport ule moistuse kallis on. Lennul Colombosse sattus minu korvale istuma uks neiu, kes Londonis juurat opib. Muidu on parit Colombost. Motlesin tegelikult juba varem valja selle, et lennuk on hea koht, kus mone kohalikuga tutvuda ning igasuguseid teadmisi ja nippe koguda. Sellelt neiult paraku ei tulnud eriti midagi. Mulle jattis ta isegi pisut naljaka mulje - Colombost parit, paistis ambitsioonikas, opib Londonis juurat jne. Seda, et ta Eestist mitte midagi kuulnud polnud, ei saanud talle kindlasti pahaks panna, aga kui ta ei teadnud ka Prantsusmaast, Saksamaast ega Austriast mitte midagi, siis kergitasin ma kull kulmu. Uleuldse on kohalikega siin suhtlemine raske, sest nende aktsent on vaga tugev, harjumine votab kaua aega. Markasin lennukis usna pea, et kuigi minu inglise keel on ilmselgelt arusaadavam, ta ikkagi minust tihtilugu aru ei saanud. Ja sain aru ka sellest, et kui ta aru ei saanud, siis ta lihtsalt naeratas ja noogutas ja kiitis takka. Ma hakkasin usna pea sedasama tegema. Siis veel seda, et ta on budist ning pole oma elu jooksul mitte kunagi maitsnud mitte uhtegi alkohoolset jooki. Ma siis kusisin, et miks, selle mottega, et ega maitsmine ju mitte midagi halba tee. Tema utles, et no talle ei meeldi. Kusisin, et aga kuidas ta teab, kui proovinud pole. Selle peale ta naeratas mulle jalle. Tahendusrikkalt. Loomulikult ma rohkem seda teemat ei puudutaud.
Joudsime kohale. Aasta viimane paev. Kell on 13:30. Lennuk joudis jaama minuti tapsusega. Lennukist maha astudes kondisin kui vastu muuri. Nimelt temperatuur 30C ja kaunis niiske ohk. Terminalis tervitas elav muusika. Keset paeva. See oli ilus. Sain ilma igasuguste probleemideta viisa passi, see on tasuta kuni 30ks paevaks. Kui kohalikelt kusisi mitmeid kusimusi, siis minult mitte uhtegi. Kull kutsus piiriametnik ka koik teised ametnikud korraks mu passi kaema. Ju tundus haruldane.
Sain oma seljakoti katte. Kuni terminalist valjumiseni olin koos selle Sri Lanka neiuga. Tostsin ja toimetasin tema pagasiga, oli karu ja vargid. Ja siis, kui olime head aega oelnud ja laiali lainud, siis markasin, et mul oli kaduma lainud mu Lonely Planeti Sri Lanka raamat. See on tegelikult vaga kurb. Hea raamat oli. Ilus ka. Eks ma pean vaatama, kas saan uue osta voi mis see maksab.
Edasi laksin terminalist valja, et bussi peale minna ja Negombosse soita, see on ranniku aares. Kujutasin ette, kuidas mingi ranna ules otsin ja seal rahulikult oma vana aasta ara saadan. Johhaidii! See oli ikka nii naiivne ja lausa rumal mote, et lausa piinlik on sellele praegu tagasi moelda. Terminalist valjudes moistsin kohemaid, et ma ei ole mitte istunud lennukisse ja voorasse riiki lennanud, vaid olin votnud raketi ja lennanud uhele teisele planeedile. See moll ja melu, kisa, sebimine, hais, need tuk-tuki juhid, taksojuhid, koik need "arimehed"... see on tegelikult kirjeldamatu...See ehmatas alguses paris tosiselt. Aga ma ei jooksnud muidugi tagasi terminali, vaid astusin roomsalt edasi. Koheselt tottas minu juurde igasuguseid transpordi pakkujaid. Kull Colombosse, kull Negombosse, kull mere aarde voi mis iganes. Ilmselt oleksin saanud tol hetkel tuk-tukiga ka tagasi Eestisse, sest polegi tahtis, mis sa utled, oluline on, et peale istud. Otsustasin omal kael bussijaama ules otsida. Hakkasin kondima lennujaama juurest eemale. Igal pool oli korge aed ees, vaid varavate kaudu kais liiklus. Iga paarisaja meetri jarel oli korge aia taga politsei (voi mingi muu korravalve) pukid. Pukid on tehtud kuulikindlaks livakottidega. Jalutasin mooda seda aiaaart ning sain aru, et ilmselt on siiski mottekam mingi transport leida ka bussijaama. Ma ei joudnud motet lopetadagi kui tuk-tuk ette pinises ning juht kuuti pakkus. Kusis, kuhu lahen. Mina: Negombosse. Juht: "500 ruupiat". Mina: "Ei! 250!" Juht: "500 ruupiat". Mina: "Ei! Viige mind hoopis bussijaama, lahen bussiga!" Juht: "100 ruupiat". Mina: "50!". Juht: "OK, tule!" No muidugi. Istusin peale, juht soitis umbes 500 meetrit otse, siis keeras vasakule, soitis veel kakssada meetrit ja voilaa...oligi bussijaam. Uhesonaga...ma oleks voinud jalgsi minna ikka. Raha kurssi arvestan umbes nii, et 1 ameerika raha=10 eesti raha=100sri lanka raha. Tegelikult on kurss vastavalt umbes 1=10,9=114,5, aga no vaikse ummardusega on omal lihtsam.
Laksin bussijaama. Kohe kui tuk-tukist valja astusin, oli kolm tuk-tuki juhti minu juures, et kuhu tahan minna. Kogu see vark tundus juba esimese 20 minutiga NII tuutu, et oleks tahtnudki neile oelda, et viige Tartusse, poisid! Kusisin mingi tuubi kaest, milline on buss, mis Negombosse soidab. No naidati mulle. Istusin sisse, olin esimene reisija, bussi valjumiseni oli 16 minutit. Istusin siis seal, koheselt saabus bussi tegelane, kes muus mingit maisikropsu, ja komme, siis tuli kohe jargmine tegelane, kes pakkus jargmisi suupisteid. Mina ei ostnud mitte midagi. Jarsku hakkas bussi tulema jarjest enam rahvast. Buss hakkas jaamast liikuma ning rahvast tuli sisse ka liikumise pealt. Uksed-aknad on loomulikult parani lahti. Bussijuht hoidis rooli uhe kaega, sest teist hoidis ta signaalinupul. Ja nii teevad koik teised soidukijuhid ka.
Buss oli puupusti tais. Soit kestis umbes 20-30 minutit.
Negombos sain aru, et toepoolest on Sri Lanka uks tihedama asustusega paiku maamunal. Nimelt oli raskusi isegi bussist valja saamisega. Tohutu rahvas, tohutu sagimine! Ja koik pakuvad midagi.
Votsin suuna mere poole. Oigemini hakkasin omale mere poole teed murdma. Tulemuseks see, et tegin linna peal paar-kolm tundi jalutuskaiku. Joudsin(juhatuste jargi) vee aarde, aga see oli kas jogi voi mingi sugav lahesopp, sest...no meri see polnud. Jama oli aga selles ,et see haises nii kangesti, et ma poleks imestanud kui mingit tumedat auru oleks veest kerkinud.
Seljakott on mul kuradima raske! Ja ma ei saa aru ka, mis seal kaalub, aga ilmselge on see, et sellega m akaugele ei joua. Ma arvan, et kott kaalub umbes 14kg. Ja 30-kraadises palavises selg ja olad higistavad, hakkavad hooruma jne. Uhesonaga, tuleb kindlasti inventuur teha enne kui edasi liigun ja osa asju lihtsalt ara anda voi ara visata. Peaks minema neid asju kohalikele tanava peale muuma:)
Mind peatas uks tuk-tuki juht. Vaga viisakas ja jattis koigi teiste meestega vorreldes sumpaatse ja tagasihoidliku mulje. Peatusin, et kuulata, mida raagib. No minu viga, et peatusin. Kusis, kas otsin oomaja, tal oli kohe varrukast pakkuda soodne 500-ruupiane oomaja oma sobra juures. Utlesin, et no veel pime ei ole, et mul on aega vaadata. Pakkus, et kui soovin, siis voin kohe tema kaest marihuaanat saada ja kas voi kohe minna ule tee tema juurde ja seda ka suitsetada. No... tipnes asi sellega, et ta kusis mu kaest, kas mulle naised meeldivad. Ma sain kusimusest valesti aru ja vastasin, et ikka meeldivad. Kohe pakkus ta mulle massaaziteenust ja koige ilusamaid tudrukuid maamunal! Ei teagi, kas prostituuti voi oma vennatutart. Ei hakanud tapsustama ka:) Uskumatu elu ikka... Igatahes utlesin, et mul on ikka hadasti tarvis minna veel tana ohtul Colombosse ja kavatsen selleks KINDLASTI kasutada bussi. Samal hetkel juhtus mingi suvaline buss mooda soitma. Arimees viskas kae pusi ja utles: "Palun!" Buss peatus. Ja toigi mind Colombosse.
Siin on toepoolest iga mees arimees. Koik kauplevad, koik muuvad midagi. Koik sebivad, koik tahavad teenida. Alates tuk-tuki juhist kuni ema kaekorval kondiva vaikese poisikeseni, kes sind nahes utleb vaid uhe sona: "Hellomoney!"
Kokkuvottes voib oelda, et ka iga koige rohkem tahelepanu vajav inimene saab seda nii palju, et halb hakkab. Koik tahavad raakida, koik vaatavad, koik suhtleks sinuga.
Colombosse soitsin samasuguse bussiga. Rahvast oli seal aga kindlasti rohkem kui eelmisel soidul. Umbes pooleteise tunniga sai kohale, pilet maksis 41 ruupiat. Minu ees istus uks noor naine oma pojaga. Lahtistest akendest tuli pidevalt tugevamaid tuuleiile ning eesistuva naisterahva juuksed puutusid aeg-ajalt mule vastu nagu. Mul polnud nedne eest kuhugi minna ka, ruumi nagunii polnud. Samas...voib-olla poleks ma tahtnudki kuhugi nende juuste eest minna. Bussis oli mul aega pisut selle uue olukorraga kohaneda. Oli aega moelda, et tegelikult selline ongi see nende planeet. Ja kui mulle ei meeldi, siis peaksin toepoolest minema tuk-tuki mehe juurde ja paluma ennast Tartusse viia. Sain aru, et mul pole mitte mingit pohjust olla kellegi peale pahane voi mingeid oigusi rahule nouda. Sest mul lihtsalt pole siin neid oiguseid. Ja koik, mis siin on, see peabki tapselt nii olema. See meeletu tahelepanu, see kauplemine, see sagimine ja tulitamine. Selle vastu polegi mingit rohtu. Lihtsalt utled koigele ja koigile "ei" ja konnid rahulikult edasi. Voi ei utle midagi ja konnid ikka edasi.
Kerjuseid on siin ka. Mitte palju, aga on. Naiteks sellessamas bussis, millega Negombosse soitsin...enne valjumist saabus bussi uhe kaega vanamees. Uldiselt andsid inimesed talle raha, ma arvan, et napp enamus andsid. Ma andsin siis ka. Andsin 2 ruupiat, mille olin lennujaamast raha vahetades tagasi saanud. Tanutaheks lehvitas mees mulle oma t-sargi varrukast sealt pisut paistvat kekonti. Sunge! Vaga sunge. Aga taas - ka see on ju ari.
Colombosse joudes oli peatus, tundus vahemalt, et kuskil keskturul. Siin on moll veelgi intensiivsem. Ja ka hais. Uskumatu! Oma suure seljakotiga on suures rahvamassis vaga ebamugav liigelda. Moistsin, et mingisugune omaette vaikselt rannas oobimise mote on taiseti moeldamatu. Vahepael oli pimedaks lainud ning hakkasin omale siis hotelli otsima. Kaks olid tais, siis aga kusisin uhe taksojuhi kaest abi ja ta utles mulle hotelli nime, mis odav. See oli YMCA hotell Colombo 1. piirkonnas. Hakkasin seda otsima. Peagi tuli minu juurde mingi tuup, kes kusis, kuhu lahen, mida otsin. Utlesin talle. Ta utles, et juhatab mind. juhatas. Umbes 200 meetrit juhatas ja olimegi kohal. Tahtis raha. Andsin 20 ruupiat. Tahtis 40. Saatsin kuu peale. Poleks tegelikult uldse pidanud talle midagi andma!
Hotellis sain omale koige kallima toa! Selle, mis maksab 1050 ruupiat. Odavamaid oli ka, aga kuna puhade ja peo aeg, siis koik hoivatud. Kuna ma ilmselgelt olin ulivasinud ja must ja kasimata, siis noustusin, pealegi lubati, et jargmisel paeval ehk siis tana, saan omale odavama toa kui soovin. Mul oli taiesti ukskoik, vaatasin toa ule ja tegime kaupa. Siis kohatasin aga heledapaist tudrukut, kes ka seal hotellis elab. Neiu on Moskva lahedalt parit, oppis ajakirjandust ja suhtekorraldust nagu minagi ning ka sunnikuupevad langevad meil kokku. Ainult, et tema on aasta vanem. Tegin temaga seal check in-i leti juures juttu. Leppisime kokku, et vana-aasta ohtu voiks siis koos veeta, sest tema ka uksi. Moeldud-tehtud. Ssaime 21:30 fuajees kokku, tema oli tutvunud vahepeal ka hispaania kreeklase John'iga. Seega laksime kolmekesi mingisse kortsi. Uus aasta saabus seega uute sopradega kortsis ullekannu kokku luues. Aga joimegi uhed olled ning siis votsime tuk-tuki tagasi hotelli.
Ma vasisin ara ja kirjutamine votab kaua aega. Olen siin internetikohvikus olnud juba tund ja viisteist minutit aitab. Lahen valja. Otsin uhe poneva budistide templi ules, seal pidi tana toimuma uks budistide oluline uritus. Ka elevandid pidid templis olema. Ma ei tea, ma lahen ja vaatan ja uurin nii elevantide kui budistide kohta rohkem.
Kokkuvottes on nii, et ma ei oska vist blogi kirjutada, sest see jutt tuleb ilmselgelt liiga pikk. Samas on nii palju asju, mis jaid utlemata ja raakimata... Pean oppima vahet tegema olulisel ja vahemolulisel.
Pilte olen ka moned teinud, aga arvutiga kaamerat ei saa uhendada, sest siis pidi kohe kaamerasse mingi viiruse saama. Ma ei tea, kuulen esimest korda sellest, aga John raakis...
Sri Lanka, Colombo, internetikohvik...
Joudsime kohale. Aasta viimane paev. Kell on 13:30. Lennuk joudis jaama minuti tapsusega. Lennukist maha astudes kondisin kui vastu muuri. Nimelt temperatuur 30C ja kaunis niiske ohk. Terminalis tervitas elav muusika. Keset paeva. See oli ilus. Sain ilma igasuguste probleemideta viisa passi, see on tasuta kuni 30ks paevaks. Kui kohalikelt kusisi mitmeid kusimusi, siis minult mitte uhtegi. Kull kutsus piiriametnik ka koik teised ametnikud korraks mu passi kaema. Ju tundus haruldane.
Sain oma seljakoti katte. Kuni terminalist valjumiseni olin koos selle Sri Lanka neiuga. Tostsin ja toimetasin tema pagasiga, oli karu ja vargid. Ja siis, kui olime head aega oelnud ja laiali lainud, siis markasin, et mul oli kaduma lainud mu Lonely Planeti Sri Lanka raamat. See on tegelikult vaga kurb. Hea raamat oli. Ilus ka. Eks ma pean vaatama, kas saan uue osta voi mis see maksab.
Edasi laksin terminalist valja, et bussi peale minna ja Negombosse soita, see on ranniku aares. Kujutasin ette, kuidas mingi ranna ules otsin ja seal rahulikult oma vana aasta ara saadan. Johhaidii! See oli ikka nii naiivne ja lausa rumal mote, et lausa piinlik on sellele praegu tagasi moelda. Terminalist valjudes moistsin kohemaid, et ma ei ole mitte istunud lennukisse ja voorasse riiki lennanud, vaid olin votnud raketi ja lennanud uhele teisele planeedile. See moll ja melu, kisa, sebimine, hais, need tuk-tuki juhid, taksojuhid, koik need "arimehed"... see on tegelikult kirjeldamatu...See ehmatas alguses paris tosiselt. Aga ma ei jooksnud muidugi tagasi terminali, vaid astusin roomsalt edasi. Koheselt tottas minu juurde igasuguseid transpordi pakkujaid. Kull Colombosse, kull Negombosse, kull mere aarde voi mis iganes. Ilmselt oleksin saanud tol hetkel tuk-tukiga ka tagasi Eestisse, sest polegi tahtis, mis sa utled, oluline on, et peale istud. Otsustasin omal kael bussijaama ules otsida. Hakkasin kondima lennujaama juurest eemale. Igal pool oli korge aed ees, vaid varavate kaudu kais liiklus. Iga paarisaja meetri jarel oli korge aia taga politsei (voi mingi muu korravalve) pukid. Pukid on tehtud kuulikindlaks livakottidega. Jalutasin mooda seda aiaaart ning sain aru, et ilmselt on siiski mottekam mingi transport leida ka bussijaama. Ma ei joudnud motet lopetadagi kui tuk-tuk ette pinises ning juht kuuti pakkus. Kusis, kuhu lahen. Mina: Negombosse. Juht: "500 ruupiat". Mina: "Ei! 250!" Juht: "500 ruupiat". Mina: "Ei! Viige mind hoopis bussijaama, lahen bussiga!" Juht: "100 ruupiat". Mina: "50!". Juht: "OK, tule!" No muidugi. Istusin peale, juht soitis umbes 500 meetrit otse, siis keeras vasakule, soitis veel kakssada meetrit ja voilaa...oligi bussijaam. Uhesonaga...ma oleks voinud jalgsi minna ikka. Raha kurssi arvestan umbes nii, et 1 ameerika raha=10 eesti raha=100sri lanka raha. Tegelikult on kurss vastavalt umbes 1=10,9=114,5, aga no vaikse ummardusega on omal lihtsam.
Laksin bussijaama. Kohe kui tuk-tukist valja astusin, oli kolm tuk-tuki juhti minu juures, et kuhu tahan minna. Kogu see vark tundus juba esimese 20 minutiga NII tuutu, et oleks tahtnudki neile oelda, et viige Tartusse, poisid! Kusisin mingi tuubi kaest, milline on buss, mis Negombosse soidab. No naidati mulle. Istusin sisse, olin esimene reisija, bussi valjumiseni oli 16 minutit. Istusin siis seal, koheselt saabus bussi tegelane, kes muus mingit maisikropsu, ja komme, siis tuli kohe jargmine tegelane, kes pakkus jargmisi suupisteid. Mina ei ostnud mitte midagi. Jarsku hakkas bussi tulema jarjest enam rahvast. Buss hakkas jaamast liikuma ning rahvast tuli sisse ka liikumise pealt. Uksed-aknad on loomulikult parani lahti. Bussijuht hoidis rooli uhe kaega, sest teist hoidis ta signaalinupul. Ja nii teevad koik teised soidukijuhid ka.
Buss oli puupusti tais. Soit kestis umbes 20-30 minutit.
Negombos sain aru, et toepoolest on Sri Lanka uks tihedama asustusega paiku maamunal. Nimelt oli raskusi isegi bussist valja saamisega. Tohutu rahvas, tohutu sagimine! Ja koik pakuvad midagi.
Votsin suuna mere poole. Oigemini hakkasin omale mere poole teed murdma. Tulemuseks see, et tegin linna peal paar-kolm tundi jalutuskaiku. Joudsin(juhatuste jargi) vee aarde, aga see oli kas jogi voi mingi sugav lahesopp, sest...no meri see polnud. Jama oli aga selles ,et see haises nii kangesti, et ma poleks imestanud kui mingit tumedat auru oleks veest kerkinud.
Seljakott on mul kuradima raske! Ja ma ei saa aru ka, mis seal kaalub, aga ilmselge on see, et sellega m akaugele ei joua. Ma arvan, et kott kaalub umbes 14kg. Ja 30-kraadises palavises selg ja olad higistavad, hakkavad hooruma jne. Uhesonaga, tuleb kindlasti inventuur teha enne kui edasi liigun ja osa asju lihtsalt ara anda voi ara visata. Peaks minema neid asju kohalikele tanava peale muuma:)
Mind peatas uks tuk-tuki juht. Vaga viisakas ja jattis koigi teiste meestega vorreldes sumpaatse ja tagasihoidliku mulje. Peatusin, et kuulata, mida raagib. No minu viga, et peatusin. Kusis, kas otsin oomaja, tal oli kohe varrukast pakkuda soodne 500-ruupiane oomaja oma sobra juures. Utlesin, et no veel pime ei ole, et mul on aega vaadata. Pakkus, et kui soovin, siis voin kohe tema kaest marihuaanat saada ja kas voi kohe minna ule tee tema juurde ja seda ka suitsetada. No... tipnes asi sellega, et ta kusis mu kaest, kas mulle naised meeldivad. Ma sain kusimusest valesti aru ja vastasin, et ikka meeldivad. Kohe pakkus ta mulle massaaziteenust ja koige ilusamaid tudrukuid maamunal! Ei teagi, kas prostituuti voi oma vennatutart. Ei hakanud tapsustama ka:) Uskumatu elu ikka... Igatahes utlesin, et mul on ikka hadasti tarvis minna veel tana ohtul Colombosse ja kavatsen selleks KINDLASTI kasutada bussi. Samal hetkel juhtus mingi suvaline buss mooda soitma. Arimees viskas kae pusi ja utles: "Palun!" Buss peatus. Ja toigi mind Colombosse.
Siin on toepoolest iga mees arimees. Koik kauplevad, koik muuvad midagi. Koik sebivad, koik tahavad teenida. Alates tuk-tuki juhist kuni ema kaekorval kondiva vaikese poisikeseni, kes sind nahes utleb vaid uhe sona: "Hellomoney!"
Kokkuvottes voib oelda, et ka iga koige rohkem tahelepanu vajav inimene saab seda nii palju, et halb hakkab. Koik tahavad raakida, koik vaatavad, koik suhtleks sinuga.
Colombosse soitsin samasuguse bussiga. Rahvast oli seal aga kindlasti rohkem kui eelmisel soidul. Umbes pooleteise tunniga sai kohale, pilet maksis 41 ruupiat. Minu ees istus uks noor naine oma pojaga. Lahtistest akendest tuli pidevalt tugevamaid tuuleiile ning eesistuva naisterahva juuksed puutusid aeg-ajalt mule vastu nagu. Mul polnud nedne eest kuhugi minna ka, ruumi nagunii polnud. Samas...voib-olla poleks ma tahtnudki kuhugi nende juuste eest minna. Bussis oli mul aega pisut selle uue olukorraga kohaneda. Oli aega moelda, et tegelikult selline ongi see nende planeet. Ja kui mulle ei meeldi, siis peaksin toepoolest minema tuk-tuki mehe juurde ja paluma ennast Tartusse viia. Sain aru, et mul pole mitte mingit pohjust olla kellegi peale pahane voi mingeid oigusi rahule nouda. Sest mul lihtsalt pole siin neid oiguseid. Ja koik, mis siin on, see peabki tapselt nii olema. See meeletu tahelepanu, see kauplemine, see sagimine ja tulitamine. Selle vastu polegi mingit rohtu. Lihtsalt utled koigele ja koigile "ei" ja konnid rahulikult edasi. Voi ei utle midagi ja konnid ikka edasi.
Kerjuseid on siin ka. Mitte palju, aga on. Naiteks sellessamas bussis, millega Negombosse soitsin...enne valjumist saabus bussi uhe kaega vanamees. Uldiselt andsid inimesed talle raha, ma arvan, et napp enamus andsid. Ma andsin siis ka. Andsin 2 ruupiat, mille olin lennujaamast raha vahetades tagasi saanud. Tanutaheks lehvitas mees mulle oma t-sargi varrukast sealt pisut paistvat kekonti. Sunge! Vaga sunge. Aga taas - ka see on ju ari.
Colombosse joudes oli peatus, tundus vahemalt, et kuskil keskturul. Siin on moll veelgi intensiivsem. Ja ka hais. Uskumatu! Oma suure seljakotiga on suures rahvamassis vaga ebamugav liigelda. Moistsin, et mingisugune omaette vaikselt rannas oobimise mote on taiseti moeldamatu. Vahepael oli pimedaks lainud ning hakkasin omale siis hotelli otsima. Kaks olid tais, siis aga kusisin uhe taksojuhi kaest abi ja ta utles mulle hotelli nime, mis odav. See oli YMCA hotell Colombo 1. piirkonnas. Hakkasin seda otsima. Peagi tuli minu juurde mingi tuup, kes kusis, kuhu lahen, mida otsin. Utlesin talle. Ta utles, et juhatab mind. juhatas. Umbes 200 meetrit juhatas ja olimegi kohal. Tahtis raha. Andsin 20 ruupiat. Tahtis 40. Saatsin kuu peale. Poleks tegelikult uldse pidanud talle midagi andma!
Hotellis sain omale koige kallima toa! Selle, mis maksab 1050 ruupiat. Odavamaid oli ka, aga kuna puhade ja peo aeg, siis koik hoivatud. Kuna ma ilmselgelt olin ulivasinud ja must ja kasimata, siis noustusin, pealegi lubati, et jargmisel paeval ehk siis tana, saan omale odavama toa kui soovin. Mul oli taiesti ukskoik, vaatasin toa ule ja tegime kaupa. Siis kohatasin aga heledapaist tudrukut, kes ka seal hotellis elab. Neiu on Moskva lahedalt parit, oppis ajakirjandust ja suhtekorraldust nagu minagi ning ka sunnikuupevad langevad meil kokku. Ainult, et tema on aasta vanem. Tegin temaga seal check in-i leti juures juttu. Leppisime kokku, et vana-aasta ohtu voiks siis koos veeta, sest tema ka uksi. Moeldud-tehtud. Ssaime 21:30 fuajees kokku, tema oli tutvunud vahepeal ka hispaania kreeklase John'iga. Seega laksime kolmekesi mingisse kortsi. Uus aasta saabus seega uute sopradega kortsis ullekannu kokku luues. Aga joimegi uhed olled ning siis votsime tuk-tuki tagasi hotelli.
Ma vasisin ara ja kirjutamine votab kaua aega. Olen siin internetikohvikus olnud juba tund ja viisteist minutit aitab. Lahen valja. Otsin uhe poneva budistide templi ules, seal pidi tana toimuma uks budistide oluline uritus. Ka elevandid pidid templis olema. Ma ei tea, ma lahen ja vaatan ja uurin nii elevantide kui budistide kohta rohkem.
Kokkuvottes on nii, et ma ei oska vist blogi kirjutada, sest see jutt tuleb ilmselgelt liiga pikk. Samas on nii palju asju, mis jaid utlemata ja raakimata... Pean oppima vahet tegema olulisel ja vahemolulisel.
Pilte olen ka moned teinud, aga arvutiga kaamerat ei saa uhendada, sest siis pidi kohe kaamerasse mingi viiruse saama. Ma ei tea, kuulen esimest korda sellest, aga John raakis...
Sri Lanka, Colombo, internetikohvik...
