Ma käisin Taiwanis. Nädal aega. Oli fantastiline.

Praegu veidi pikemalt Tais olles tuleb viisa uuendamiseks vahepeal riigist väljas käia ning kaalusin päris pikalt, kas lennata Taiwani või Bruneisse. Lõpuks langes valik esimese kasuks, sest meie idanaabri idiootne sõjategevus Ukrainas on pannud maailma spekuleerima võimaluse üle, et hiinlased marsivad Euroopas toimuva sõja varjus Taiwani ning siis oleks suur oht, et see riik jääb vabale maailmale vähemalt mingiks ajaks suletuks. Tegelikkuses arvavad kohalikud inimesed saarel, et Hiinast tulenev oht siiski nii suur ei ole, sest sõja puhkedes oleks see hiinlastele majanduslikult ülimalt kahjulik. Taiwan on väga oluline kaubanduspartner nii USA-le kui Hiinale, saarel toodetakse tohutus koguses kõikvõimalikke elektroonika- ja IT-vidinaid, mikrokiipe ja muud hädavajalikku pea kõikidele maailma suurematele arvutitootjatele - seega sõjalise konflikti puhkedes ja tarneahelate katkedes tooks see kaasa ränga kaose terve maailma iiteenduses ja nutinduses. Vähemalt Taiwanis usutakse valdavalt, et hiinlane ei ole nii rumal kui venelane Ukrainasse tungides. Kuid sõjast ja poliitikast seekord pigem eriti palju ei räägiks.

Taiwani ametlik nimi on tegelikult Hiina Vabariik. Kui kommunistid 1949. aastal kodusõja võitsid ja Mandri-Hiinas võimu haarasid, põgenesid edumeelsed ja demokraatiat pooldanud "kaotajad" kommunistide eest Taiwani saarele. Riigi nime aga ei muudetud. Hoopis Mandri-Hiina nimetas ennast Hiina Rahvavabariigiks ning tänase päevani toimib Hiina Rahvavabariigis nn. demokraatlik diktatuur ja viljeletakse turumajanduslikku kommunismi. Hiina Vabariik ehk Taiwan on demokraatlik riik. Väga kahetsusväärsel kombel on Taiwani eraldi riigina tunnustanud vaid 13 riiki maailmas ning neist kolm suurimat on Guatemala, Haiti ja Paraguay. Nimetan need, et anda aimu, kas näiteks USA või Saksamaa võiks Taiwani riigina tunnustada. Peale neid kolme on tunnustajateks üldjuhul väikesed saareriigid, kellel pole Hiina Rahvavabariigi suhtumisest või arvamusest sooja ega külma. Siiski on ligi pooled maailma riigid loonud Taiwaniga Hiinast sõltumatud poliitilised või majanduslikud suhted. 1949-1971 oli Taiwan ka eraldi ÜRO liige, kuid jäeti sealt siis Hiina survel eemale. Kurb, et maailm ei suutnud/julgenud Taiwani 1949. aastal ühiselt riigina tunnustada - Hiina oli siis nõrk ning Taiwani olukord oleks sel juhul täna hoopis, hoopis lihtsam. On, kuidas on, mina isiklikult tunnustan Taiwani iseseisva riigina.

Taiwan on pindalalt väiksem kui Eesti. Koos oma lähisaartega, mis Taiwani koosseisus, on riigi pindala umbes 39 000km2. Elanike arv aga ligikaudu 24 000 000. Rahvastikutiheduselt on tegemist maailma 14. riigiga. Võrdluseks, Eesti on selles edetabelis interneti andmetel 180. kohal. Taiwani rahaühik on taiwani uus dollar. Pealinn on Taipei, kus elab umbes 7,9 miljonit inimest. Huvitav fakt, mida lugesin, ütleb, et kuna saar on kaunis mägine, kus vaid metsik loodus ja inimeste elu võimatu, siis arvesse võttes elamiskõlblikku maad, on tegemist kõige tihedama inimasutustusega riigiga(muidu on selleks minu teada Bangladesh). Aga seda oli ka rongiaknast selgelt näha. Kus vähegi maapind sile, seal kohe ka inimene elas ja toimetas. 

Lendasin Taipeisse Bangokist otselennuga. Lend kestab 3,5-4 tundi. Suurlinnade võlu on alati see, et lennuühendusi on väga palju ja praktiliselt saab ühe ümberistumisega igasse maailma punkti. Ja see teeb reisimise ka soodsaks. Suurlinnasid teenindavad kümned, kui mitte sajad lennufirmad ja konkurents teeb, mida tarvis. Seekord ei reisinud ma üksi, vaid koos oma sõpradest vene-tai noorpaariga. Sellisel reisimisel on omad eelised ja miinused. Esimeseks miinuseks kohe see, et suhtled ikka oma seltskonnaga ning seetõttu jääb kindlasti päris palju kohalikega suhtlemist lihtsalt ära. Ent on nagu on. Sõbrad on ka väga toredad. Alex on pea 10 aastat USAs räniorus elanud 3D virtuaalreaalsuse programmeerija ja Parewa on tema kaaslane. Aleksander on kinldlasti üks kõige rahumeelsem, intelligentsem ja sõbralikum Venemaalt pärit inimene, keda mul on au tunda. Igatahes oli koos reisida mugav ja turvaline.

 Minul oli Taiwaniga seoses tegelikult vaid kaks soovi või eesmärki. Ma tahtsin külastada legendaarset Taipei101 torni ja saada kiirrongikogemus. Nii kummaline kui see ka pole, ma olen omajagu käinud, kuid siiani on minu kõige ägedamaks kiirrongiks jäänud Saksamaal sõitev ICE rong, mis sõidab 200km/h ja need sõidud toimusid juba ka oma 15 aastat tagasi. Taiwanis sõidavad kiirongid aga 300km/h ja natuke kiireminigi. Eks minus üks poisike ikka elab, et mind sellised asjad ikka veel elevile ajavad. 

Taipei on väga puhas, organiseeritud, sõbralik linn. Kõik toimib loogiliselt. Põhimõtteliselt näeb kesklinn välja nagu nagu New York või mõni teine USA suurlinn. Tänavad on puhtad, hooned on kõrged, taksod on kollased ja inimesed asjalikud. Siinkohal on ka paslik öelda, et Taiwani rahvas on väga kõrgelt haritud. Kuna väga palju inimesi töötab nö kõrgtehnoloogia valdkondades, siis see lihtsalt nõuab haritust ja nii on see viimaste aastakümnetega kujunenud. Ja kui ühiskond on haritud, siis kõik muud valdkonnad arenevad selle harituse tuules. Samamoodi on inimestega. Väljapeetust, viisakust, teistega arvestamist ja kokkuvõtlikult eliitsust, kui lubate, ongi tunda igal sammul. Mine metroosse, kõnni tänaval, astu sisse restorani või kõrtsi ja see kõik on seal. Näiteks. Olen just saabunud Taipeisse. Lähen lennujaama metroojaama. Jään esimese hooga veidi hätta ega oska arvestada, millise hinnaga pileti pean ostma automaadist, et sõita kesklinna. Olenevalt peatuste omavahelisest kaugusest arvestab aparaat pileti hinda. Pusin 15-20 sekundit piletiaparaadi kohal paiknevat metrookaarti vaadata ja juba viskas aparaat mind oma avalehele, kus pean hakkama uuesti piletit valima. Kohe astub minu juurde noorem härrasmees ja küsib, kuhu sõita soovin ja mis asja mul vaja on. Poole minutiga on mul rongipilet olemas. Mina tänan! Teen omale selgeks, kust mu rong väljub ja millisele platvormile pean minema. Sõidan eskalaatoriga alla ja jõuan oma platvormile. Metroorongid peatuvad väga täpse koha peal ning platvormil on topeltuksed, mis vagunite ustega jäävad kohakuti. Näen, kuidas inimesed on võtnud väga selgesse järjekorda nende uste juures, et rongile pääseda. Lähen minagi järjekorda. Rong tuleb. Minu vagun saab inimesi täpselt nii täis, et kõik istekohad on võetud, aga keegi seisma ei pea. Sõit kesklinna kestab umbes pool tundi. Valdav osa inimestest nahistavad vaikselt oma nutiseadmetes, paljudel on kõrvaklapid. Kõik on ülivaikne, mitte keegi ei vaata mõnd videoklippi häälega, keegi ei aja kõva häälega juttu. Paljud loevad. Minu peatus. Väljun vagunist ning näen, kuidas inimesed, kes rongile minekut ootavad, on moodustanud justkui spaleeri. Võtan suuna eskalaatorile. Ja ikka otsejoones, kuidas siis teisiti peaks!? Siis aga märkan üsna kiiresti, et eskalaatorile minnes moodustub samamoodi inimestest hanerida. Kodanikud tulevad erinevatest suundadest, kuid kõik jõuavad juba 15-20 meetrit enne eskalaatori esimest astet kokku ja seal moodustub ülisujuvalt hanerida, mis siis tasapisi eskalaatorile jalutab. See on viisakus ja organiseeritus, mida ma pole mitte kuskil näinud. Ja eks see kõik räägibki distsipliinist, viisakusest ja teistega arvestamisest. Mulle meenus, kuidas Indias mingis raudteejaamas pidin ma peale mõningast ootamist ja olukorraga harjumist lihtsalt jõuga naistest ja lastest läbi trügima, sest teistmoodi lihtsalt polnud võimalik piletit saada ning ma oleksin võinud oma pileti ostmist mingis "järjekorras" oodata kuni kassa sulgemiseni. 

Taiwanis on näomaski kandmine endiselt kohustuslik. Peab ütlema, et see oli päris tüütu ja harjumatu. Isegi mitte niivõrd ebamugav, kuid mask kippus pidevalt kuhugi ununema, mitmeid kordi tuli minna tänavalt tagasi hotellituppa maski tooma. Teisalt oli maskikohustus tüütu seepärast, et ei näinud inimeste nägusid. Inimesed on siin ilusad ja hoolitsetud. Selgete näojoontega. Oleks olnud kena näha inimesi rohkem. 

Taiwanis on praegu talv. Siia jõudes sai keha väikese šoki. Muidugi tutvusin ilmateatega enne reisi, kuid kohale jõudes lõikas 13 kraadi ja tuul ikka päris valusasti. Nii tuligi ühel õhtul ka poest omale müts soetada. Talv kestab umbes kolm kuud, siis sajab tihemini ja ilmad on jahedamad, mis tähendab, et temperatuur võib langeda rannikul isegi kümne kraadini. Üldiselt on siiski päevatemperatuurid 20 ümber ja kui paistab päike, siis on soe nagu eesti suvi.

Aga nagu ma alguses ütlesin, siis Taipeis oli minu soov külastada üht kunagist maailma kõrgeimat hoonet Taipei Towerit või Taipei101 kõrghoonet - nii teda nimetatakse. "101" siis sellepärast, et hoonel on 101 korrust. Põhimõtteliselt on võimalik külastada ka kõige ülemist korrust, kus asub nii vaateplatvorm kui restoran, aga see luksus maksis üle 100 euro näo pealt ning otsustasime, et võtame minna 89. korruse vaateplatvormile, mis oli kolm korda odavam. 

Taipei101 oli maailma kõrgeim hoone aastail 2004-2009. 2009. aastal valmis Araabia Ühendemiraatides Dubais Burj Khalifa torn, mis on pool miili kõrge ning kannab siiani maailma kõrgeima hoone tiitlit. Taipei torni paigaldati ka toona maailma kiireimad inimesi teenindavad liftid. 5. korruselt 89. korrusele viib lift 37 sekundiga ning lift liigub 60km/h. Hoone on pälvinud erinevaid rahvusvahelisi tunnustusi, mis puudutavad arhitektuuri, turvalisust ja ka energiasäästlikkust. Tegemist on ka maailma suurima "rohelise ehitisega". Kasutatakse vihmavett, kogu valgustus on läbi mõeldud võimalikult säästlikult, aknad-klaasid on UV-kaitsega jne. Tegemist on puhtalt ärihoonega. Tegin liftisaatjale väikse ninavopsu ja ütlesin, et tulin siia majja korterit ostma. Töötaja ei jäänud aga võlgu ning ütles, et ta peab sellisel juhul juhtkonnaga ühendust võtma ning minu soovist teada andma ning äkki nad siis ehitavad ka mõned korrused korteriteks. Ühesõnaga, jah, selles hoones ühtegi korterit pole, kõik on täielikult äripindade, poodide ja kontorite all.  

5-lt 89. korrusele viivad kaks vaateplatvorme teenindavat kiirlifti. Sõidu ajaks lastakse tuled ära ning tekitatakse õdus tähistaevaalune õhkkond. Ekraanilt saab jälgida lifti liikumist. 

Vaateplatvorm 89. korrusel on 360-kraadine. Ehk siis saab jalutada terve korruse läbi ja kiigata igasse ilmakaarde. Torni juurde läksime metrooga. Kuna ilm oli väheke sombune, siis pidasime võimalikuks, et madalate pilvede korral ei ole ülevalt alla eriti midagi näha ning isegi kaalusime korraks jätta hoone külastamine järgmisele päevale. Läksime siiski olukorda kaema ning õnneks jõudsime sinna siiski enam-vähem selgel ajal. Kusjuures juhtuski nii, et kohe, kui tornist alla saime ja välja läksime, hakkas tugevamalt sadama, mis oleks nähtavusele kindlasti väga halvasti mõjunud.

Turvalisust ja stabiilsust aitab tagada 89. korrusele paigutatud pendel. Nimelt, Taipeid räsivad aeg-ajalt tugevad troopilised tormid, samuti asub Taiwan seismiliselt aktiivses piirkonnas. Selleks, et torn liialt kõikuma ei hakkaks, on paigaldatud tornile 728 tonni kaaluv pendel, mis siis vastavalt vajadusele ja torni liikumisele torni tipus vastu liigub. Lisan siia youtube'i lingi videoga, kuidas pendel maavärina ajal käitub. Muuseas, Taiwani raputas 15. detsembri hommikul ligi 6-magnituudine maavärin. Mina maandusin Taipeis sama päeva õhtul kell 18. mingeid purustusi ega inimohvreid polnud, aga maa olevat värisenud kenasti. Ja üleval tornis oli sel vihmasel ja tuulisel päeval samuti torni liikumist jalgade all tunda. Käisin ja uurisin pingsalt, kas pendel liikus, kuid minu silm seda ei seletanud ja mu meelest oli see tol päeval kindlalt paigal. Võib siis vaid ette kujutada, kuidas kõigub torn mõnes tugevamas tormis või lausa maavärina ajal...

Tornis käidud, valisime välja linna, kuhu kiirrongiga lõbusõit teha. Otsustasime sõita Kaohsiungi. See on Taiwani suuruselt teine linn oma 1,5 miljoni elanikuga. Asub see saare lõunaosas Taipeist umbes 350km kaugusel. Nagu poiss oli unistanud, sõitsime sinna rongiga, mis läbis 350km pooleteise tunniga. Mõne peatuse tegi ka vahepeal. Suurimaks kiiruseks, mille mina registreerisin ekraanil, oli 310km/h. See oli lõbus sõit küll, kuid kuuldavasti pidavat Mandri-Hiinas sõitma osad rongid isegi kuni 500km/h. On, mida oodata...

Kaohsiungi linnas ei polnud meil mitte mingeid plaane. Mõtlesime lihtsalt ringi jalutada linna peal, süüa, juua, vaadata inimesi ja muud ei miskit. Alex leidis võimaluse sõita praamiga Qijini saarele. Käisime ka. Ega seal olnudki midagi väga põnevat. Tegemist on umbes 8km pika maakitsusega, mis üheltpoolt mandriga sillaga ühenduses, teisest otsast saab mandrile praamiga. Seda võimalust me siis kasutasimegi. Sealgi on kõik väga ilus ja hoolitsetud. Jalutasime mööda peatänavat, vaatasime-kiikasime poodidesse ja siis käisime ühes rannakõrtsis, kus oli mingisugune justkui jõuluvanade kokkutulek. Igatahes oli seal jõuluvanakostüümides kodanikke umbes paarkümmend. Seal ostsin ka omale mütsi, sest ilm kiskus käest täitsa ära. 13 kraadi sooja, vihm ja tuul. Tahtsin ka kindaid soetada, aga ei leidnud sobivaid. 

Umbes nii kaugel nagu kallas paistab, oli ka see praamisõidu pikkus. Mõnisada meetrit, võibolla.

Saarelt tagasi sõites sattusime aga ühte väga ägedasse baari. Baari pidas üsna noor tüüp, kes vaimustus vanadest asjadest. Kuigi baari nö alusinterjöör või viimistlus tundus ülimalt lihtne, võrreldav meie mõne nõukaaegse suure ühissauna pesuruumiga, oli kodanik osanud baari väga osavalt ja ägedalt sisustada. Alates mööblist, kelladest, trükimasinatest, telefonidest kuni vändaga grammofonini välja. Baaris jalutasid ringi nii kass kui koer ja vahepeal käis seal mingeid asju ajamas ka omaniku abikaasa. Kummaline on see, et kella 18-19-20 paiku on kõik baarid ja kõrtsid täiesti tühjad. Ometi on kõrtsid avatud. Uurisime, milles asi. Taiwanis olevat kombeks, et inimesed söövad õhtusöögi ära ja alles siis lähevad baari. Päevane rutiin on väga selgelt inimestel paigas ning seda lihtsalt ei nihutata mitte kuhugi. Baari hakkavad inimesed ilmuma kusagil kella 21 paiku. Ja siis tuleb rahvast baari sisse nagu oleks kõik inimesed ühe bussiga baari ette saabunud. Samuti üsna kummaline. 

Ja siis ka video, kuidas töötab vändaga grammofon:

Edasi otsustasime liikuda jazziklubisse. Sealgi valitses kella 20 paiku täielik tühjus ning me olime veidi niheleva olemisega. Paar meest sättisid üles lava, trummikomplekti ja muud lavakraami ning üks siis tuli meie lauda ja seletas, kuidas asjad käivad. Ütles, et täna toimub seal lausa kolm kontserti ja esimene algab juba kell 21. Arvasime, et saame privaatse kontserdi. 

Nii see siiski ei läinud, sest nagu varem seletatud - ühel hetkel tuleb saabub rahvas hordina kohale...kuid jazzkontserdid need päriselt polnud. Algus oli küll džässilik, esimene kontsert või esimene pooltund, kuid edasi hakkas tulema igasugust kaupa. Tuleb anda aga au solistile, kes laulis tõesti väga võimsalt. Uskumatu hääl ja olemine laval. Viispluss!

Õhtu ja õllede edenedes hakkasid ka kohalike distsiplineeritud ja tagasihoidlike inimeste hääled tugevnema, lauldi, tantsiti ja pidutseti tagasi hoidmata. Viimase kontserdi lärm läks nii suureks, et vilkuritega politseiauto pidi kolm korda naabrite kaebamise tõttu baari ette sõitma. Nimelt elavat ülakorrusel üsna terava kuulmise, kuid halva iseloomuga ebastabiilne daam. Ta pidavat politseisse nii tihti helistama, et kohe, kui ühe kõne lõpetab, ei pane mitte toru käest, vaid valib uuesti päästeteenistuse telefoninumbri ja palub ennast politseiga ühendada. Ja kuna kõik on üliviisakad, siis loomulikult teda ka ühendatakse ja ta saab kurta oma muresid. Kontsert mängiti siiski lõpuni ja kõik lõppes hästi. 

Olime juba põhimõtteliselt ennast sättimas minekule, kui meie laua juurde sättis ennast vanem härrasmees, kes ei suutnud ära imestada, et eesti-vene-tai seltskond sedasi reisib ning veel sellisesse suvalisse Kaohsiungi klubisse ära eksib. Oma suures lugupidamises tõi ta meile lauda unbes pooleteiseliitrise kannutäie riisiveini. Me olime Alexiga vast juba 8 õlut ära joonud, aga loomulikult ei sobi vanemat härrat solvata ja lasime klaasid täis valada. Siinkohal tuleb öelda, et sealsed klaasid on umbes 100-150-milliliitrised ehk siis üsna pisikesed. Ja sellised klaasid antaksebaarist kaasa ka näiteks õlut tellides. Ehk siis ei ole mitte õllekannud, vaid on nagu väiksemad joogiklaasid. Konks on aga selles, et alati juuakse see klaas korraga tühjaks. Nii me siis ajasimegi veel juttu ja jõime kannutäie riisiveini ära. Lõbus vanahärra naeris hüsteeriliselt, sülge pritsis ja oli äärmiselt lõbus. Temaga rääkisimegi ka pikemalt hiina-ohust ja kohalikest tavadest ja koroonaviirusest ja maskikohustusest ja kohalike inimeste suhtumisest ja traditsioonidest. Märkamatult oli kann tühjaks saanud ja vaatasime Alexiga üksteisele juba otsa, et võtame siis arve ja hakkame minem...ja hopsti - laual uus kann riisiveini. Hindasin olukorda ning leidsin, et mul ei ole enesetundest tulenevalt küll tarvis hotelli kiirustada ning jutustasime edasi. Mina ei tea, mismoodi, aga teine kannutäis riisiveini kadus üldse kui mutiauku. Samas, veel märkamatumalt tellis härra ka kolmanda kannu. Nüüd vaatasime Alexiga üksteisele juba veidi murelikumalt otsa, kuid tegelikult polnud midagi hullu, selge oli see, et nüüd ei ole enam päästa midagi ja tuleb ka see kannutäis ära juua. Ent härrale lubasin, et see on küll viimane kann. Ja hakkaski see kann juba tühjaks saama, kui härra viipas meile õhtu käigus juba varasemalt tuttavaks saanud 30 aastat Kaohsiungis toimetanud sakslase Hansu lauda. Nimelt, selle Hansu abikaasa oli üks selle klubi omanikest. Aga Hans ei tulnud päris üksi. Hans võttis kaasa liitrise pudeli viina ja mõned pitsid. Nüüd oli olukord ikka päris hull ja mina hakkasin mõtlema, kus see hotell täpsemalt asus ja kuhu ma minema pean...Pitsid olid nii suured, et liitrisest pudelist sai pitse täita kolm korda. Tõsi, Hansu käsi oli ka juba veidike väsinud ning umbes viiendik viina võis ka laua peale ja laua alla kaduda. Ent sisukast jutuajamisest ei tulnud väga enam midagi välja. Kõigi kohalviibinute diktsioon muutus nii kehvaks, et kõrvallauas istunutele võis see kostuda vaid ühe arusaamatu lärmi ja läminana. Saime aru, et aeg on maksta arve ja asuda koduteele. Õnneks lõppes kõik hästi ning jõudsime peale veidi pööraseks pöördunud õhtut õnnelikult hotelli. 

Hommikul oli pea veidi raske küll kanda, kuid jõudsime õigel ajal, kuhu vaja ning rong viis meid tagasi Taipeisse. Otsustasime enne tagasilendu külastada ka muuseumi, millel nimeks National Taiwan Museum. Ma ei julge seda kuidagi rahvamuuseumiks tõlkida, sest see oli veidike kummaline paik. Muuseum ise asus keset ilusat parki kesklinnas, maja uhke, kenasti kaasajastatud sammastega hoone, aga see, mis seal kolmel korrusel sees oli ja mida eksponeeriti, see jättis veidi veidra mulje. Seal olid igasugused museaalid ja näitused kõik läbisegi. Väga keeruline oli mingit loogikat leida. Ei mingit kronoloogiat ajaloost, näiteks. Nii võis ühes suures ruumis olla väljapanekul ports nõusid, riideid, loomade päid ja näiteks ajaloolisi isikuid. Minu jaoks korralik pudru ja kapsad ning selles segaduses ei osanud ausalt öeldes mitte millessegi süveneda. Vaatad ja uurid mingit skeletti, siis astud kümme sammu, loed muuseumi asutajate kohta, siis loed, millisest piirkonnast konkreetselt on leitud mingi lauanõude komplekt ja lihtsalt kratsid kukalt. Esimese pooltunni püüad süveneda, siis rähmad käega ja jalutad lihtsalt tarka ja asjalikku nägu tehes maja läbi. Iseenesest oli muuseum tõesti üllatavalt kaootiline ja arusaamatu, see ei ole nagu siinsele kultuurile üldse omane. Mina kujutasin ette, et kui meil jäi muuseumi külastamiseks aega umbes kaks tundi, siis olin hirmul, et selle ajaga ei jõua me midagi näha ega väga millessegi süveneda, kuid läks vastupidi. Pooleteise tunniga olime majast väljas. 

Muuseumihoone oli igatahes väga viks ja viisakas. 

Muuseumi taga oli ilus suur park erinevate monumentide ja purskkaevudega.

Tagasiteel möödusime ka presidendi residentsist.

Viimaks mõned read söögist. No ma ei taha olla lugupidamatu, aga näiteks tai köögiga ei ole maitserikkuse poolest võimalik neid riike mitte kuidagi võrrelda. Kohalik taiwani köök jääb minu jaoks väga selgelt igavaks ja maitsetuks. Kindlasti on see väga tervislik ja värske ja läbimõeldud, kuid pea kõik toidud tunduvad kuidagi tuimad, magedad, jahused. Neil on mingi spetsiifilise maitsega maitsetus minu jaoks. Ja ma ei suutnud lõpuni selgeks saada või uurida, millest see on tingitud. On see mingi läätsevärk? Eelviimasel päeval otsisin ma kaardilt üles tai restorani ja einestasin seal. Viimasel päeval aga vaatasin üle kohaliku McDonald'si.

Ühe hommikusöögi sõime mingis pelmeenirestoranis. See oli küll väga maitsev ja kosutav. See oligi eelviimane hommik, kui arutasime, et kohalik kraam on kuidagi tuim. Alex leidis selle restorani ning visiit tasus end kuhjaga! Nagu oleks koju sattunud korraks.

Pelmeenid valmisid algusest lõpuni meie silme all. Üks proua voolis ja teine keetis, praadis või tegi neist suppi. 

Tänavatoit jäi paljuski proovimata, sest nii külm oli, et tänaval väga ei kannatanud süüa ega istuma jääda. Kui võimalik, siis leidsime alati koha siseruumides ja paaril korral tellisin ka omale toidu hotelli.

Siin on üks meie õhtusöökidest. Minu kandikul sealihahautis punase riisiga. Kõrval tugevalt koriandrised(väga hirmus asi on koriander!) maapähklid. Edasi ülimalt lahjas marinaadis seened kapsaga. Keskel väikeste taldrikute reas mingi roheline sibulasalat, mis oli tegelikult täitsa maitsev. Alumine pisike taldrik mingi hautatud rohelisega, mis oligi täiesti maitsetu. Ma ei tea, mis see oli - kindlasti väga tervislik, aga, jah... edasi kausis päris meeldiva kastmega tomati-lehtsalat ja siis alumises kausis taas selle jahuse maitsega seenepuljong. Ja Alex läks kindlat teed ning tellis portsu erinevaid pelmeene ning tema kaaslane sõi nuudlisuppi, kuid ma enam ei mäleta, mis lihaga. Huvitav oli, et nuudlid oli peaaegu pisikese sõrmega sama jämedad. Selliseid polnud ma ka varem kohanud. 

Olgu selle köögiga, kuidas on, Taiwan on väga, väga äge. Ja loomulikult selle mõne päevaga ei saa sellest kõigest mitte murdosagi. Kahtlane ja vähe usutav, et ma sinna lähimal ajal tagasi satun, kuid kahtlemata on tegu riigiga, mis väärib tähelepanu ja visiiti. Sisuliselt nägin vaid veidi elu kahes suurlinnas ning sain natuke aimu, kuidas seal asjad käivad. Aga nagu ütles vares, kes odratera jõkke poetas ja allavoolu jooma lendas: "Parem ikka kui paljas vesi!"