Kuigi olen ise juba umbes kuu aega kodus tagasi olnud, jäi üks postitus reisil olles mustanditesse. See on viimane postitus sellelt käimiselt. Natuke Kambodža genotsiidist ja alguses väheoluline Phu Quoc-Phnom Penh.
Tervist!
Phu Quoci saarelt tulin ära niipea kui kõrbenud õlad lubasid seljakotti kanda. Minu teekond saarelt Kambodža pealinna Phnom Penhi kulges üllatava kiirusega. Hommikul kell 10 hakkasin liikuma, mootorrattaga viidi mind külalistemajast sadamasse. Sõita polnud palju, umbes 20km. Teel sadamasse pidin ostma linna äärest riisipõllu kõrvalt putkast laevapileti. Korraks tundus asi kummaline, aga kuna sealt pileti ma tõepoolest sain, raha küsiti sama palju kui saarele tulles ning lisaks oli seal pileteid ostmas veel väike kohalik seltskond, võtsin kõike rahulikult. Kell 11 väljus laev ja 12.30 olin taas mandril. Hakkasin siis võimalust piiri peale jõudmiseks otsima. Läksin ühe motomehe juurde nõu küsima. See ütles, et kell 13 väljub piirilt(ent Kambodža poolelt) viimane buss Phnom Penhi. Aga mina pidin enne veel piiriületusega maha saama. Leppisime motomehega numbrites kokku ja algas kiire sõit piiri poole. Kui muidu on väga levinud tuk-tukid, siis Vietnamis ja Kambodžas pakuvad mõnevõrra väiksema raha eest teenust tavalised rollerimehed. Või mootorratturid. Pika maa läbimiseks pole see mugav, aga lühikese maa sõitmiseks on see mõistlik, sest mootorratas võtab tänaval vähem ruumi ja mahub igast praost läbi. Ajaline võit võib olla võrreldes auto või tuk-tukiga mitmekordne.
Igatahes jõudsime piiripunkti. Oli selge, et kella 13ks ei jõua ma mitte mingil juhul oma vajalike protseduuridega piiril valmis. Vietnamist väljumine käis kähku, aga Kambodžasse sisenemine võttis aega. Ainuüksi esimeses putkas Kambodža poolel, kus viisa passi sain, läks aega vähemalt 10 minutit. Siis selgus ka tõsiasi, et muidu 20 dollari asemelt soovib härra minult 40. Ja seda mul polnud. Peale piiriametniku lühikest kõhklemist sain õnneks maksta selle summa eurodes. Kursiarvestusega 1:1. Ma olin küll nigela kursi üle üllatunud, aga mees kinnitas, et umbes täpselt selline kurss ongi. Muuseas, euro kurss ongi viimase poole aastaga dollariga võrreldes 20-25% nõrgenenud. Oma asjatoimetusi piiril ajades oli selge, et bussi peale ma ei jõua. Ütlesin seda ka oma motomehele. Motomees ütles selle peale "mai frend, no problem!", võttis taskust telefoni, helistas lühikese kõne ja teatas siis mulle, et buss pidavat mu ära ootama. Käisin veel läbi arsti juurest, kus arst mõõtis kohustuslikus korras ühe dollari eest vererõhu ära, seejärel läbisin veel mingi immigratsiooniakna ja oligi korras. Motomees viis mu bussini. 10 dollarit ja peale päikeseloojangut olin Phnom Penhis.
Ha Tieni piiripunkt. Üldiselt on üsna levinud ja tavaline, et piirivalvurite poolt küsitavad viisatasud Laoses-Vietnamis-Kambodžas ametlikest numbritest oluliselt erinevad. Seda eriti väikestes piiripunktides, kus tõenäoliselt puudub kontroll valvurite üle. Ka ametlikud viisatasud muutuvad tihti ning erinevate riikide kodanikele kehtivad erinevad tasud. Keeruline ja pidevalt muutuv viisakord koos piirivalvurite rahateenimissooviga on tekitanud olukorra, kus ükski piiriületaja isegi ei vaidle ühegi küsitava summa üle. Ja lõpuks polegi seal piiril olles nii suurt vahet, kas maksad 25 või 40 dollarit. Lööd käega...
Kambodža on pindalalt täpselt 4 korda suurem kui Eesti. 180000 ruutkilomeetril elab üle 15 miljoni inimese. Kuningriik. Liberaalset valitsust juhib Kagu-Aasia riikidest kõige kauem ametis olnud peaminister Hun Sen. Riik on vaene, lokkab korruptsioon nagu siinkandis ikka. Tegemist turumajandusliku riigiga. Kohalikud valged räägivad, et üsna vaba on ajakirjandus, valitsuse kritiseerijaid ei pidavat taga kiusatama. Välja näeb see nii, et peaministril ja valitsusel on lihtsalt täiesti kama, mida keegi kusagil räägib. Eelmisel aastal toimusid valimised. Üllatus-üllatus - peaministripartei moodustas taas valitsuse. Opositsioon oli valimistulemuste võltsimise pärast nii marus, et opositsiooni parlamendisaadikud ei ilmunud mitu kuud parlamenti. Samuti võib näiteks tänavatel näha Hummereid ja Land Cruiser V8 maastureid, millel on värvilised numbrimärgid. Need on valitsusametnike ja lihtsalt tähtsamate meeste sõprade autod. Sisuliselt on tegemist surematute, vigastamatute tüüpidega, sest näiteks politsei ei saa mitte midagi neile teha. Puutumatus.
Kambodžast rääkides ei saa üle ega ümber ühest ülimalt karmist, verisest ja julmast perioodist riigi ajaloos. Neli aastat kestnud punaste kmeeride režiim, mis tappis nelja aastaga umbes veerandi elanikkonnast. Kambodža genotsiid ja Pol Pot.
Kambodža oli 19.sajandi keskpaigast kuni 1953.aastani prantsuse koloonia. Vietnami sõja käigus Prantsusmaalt iseseisvuse saanud riigis tulid 1975.aastal punaste kmeeride näol võimule radikaalsed kommunistid eesotsas Pol Potiga. 1953-1975 on sedavõrd keeruline periood Kambodža ajaloos, et ma peaks sellest kirjutamiseks paar kuud tööd tegema ja süvenema, et kõigepealt ise kõigest aru saada.
Igatahes, võimule tulnud Pol Pot otsustas riigis kehtestada agraarsotsialismi pöördudes sisuliselt ajas tagasi 11. sajandisse. Ideoloogiliselt kujutas see endast segu maoismi ja stalinismi ideaalidest. Kogu rahvastik suunati linnadest maapiirkondadesse töölaagritesse, keelati usk ja hävitati templid, hävitati kõik, mis oli tulnud Läänemaailmast alates meditsiinivaldkonnast lõpetades raamatukogudega. Koolid kaotati, samuti kadus käibelt raha. Kmeerid olid ainuke aktsepteeritav etniline rahvusgrupp, teisi hakati hävitama ja taga kiusama. Intelligents hävitati. Piisas sellest, et inimene kandis prille või oskas näiteks üht võõrkeelt - hukkamisele määratud. Inimesi piinati ja tapeti ka olematu süü kahtluse korral. Paljud tunnistasid oma olematuid patte pika piinamise tulemusena.
Üle Kambodža on siiani leitud üle 20000 massihaua. Aastatel 1975-1979 hukkas režiim ligemale 1,4 miljonit inimest. Kogu režiimi poliitika ja tegevuse tõttu kaotas oma elu kokku erinevatel hinnangutel 1,7-2,5 miljonit inimest. Ja toona oli riigi rahvaarv umbes 8 miljonit.
Pealinnast Phnom Penhist umbes 15km kaugusel asub üks suuremaid ja olulisimaid massihaudu Choeung Ek. See on ehitatud ja korrastatud mälestamaks kõiki genotsiidis hukkunuid.
See on peamine rajatis. Mälestusmärk, hauakamber, sümbol. Selles hauakambris on viimne puhkepaik enam kui viiele tuhandele hukkunule, kelle pealuud on sinna asetatud. Tegelikult oli hukkunuid Cheoung Ekis veelgi enam.
Inimesi tapeti ülijõhkralt. Ohvreid ei lastud maha, sest kuulid olid kallid ja neid polnud "raisata". Inimesi tapeti enamjaolt põllutööriistalöögiga pähe. Pealuude juurde lisatud selgituste juurest saab lugeda, kuidas füüsilise vigastuste järgi on lihtne teha vahet, kas inimene on tapetud kirve-, nuia- või labidalöögiga.
Süsteem toimis selliselt, et päeval toodi Phnom Penhis asunud vanglast "süüdimõistetud" kohale ja öö jooksul need inimesed siis hukati.
Selle puu juures toimus kõige võikam tegevus. Seal hukati väikseid lapsi, kellel võeti lihtsalt jalgadest kinni ja löödi peaga vastu puud. Kokkuvõttes, seal kohal olles ja lugedes ja süvenedes hakkab pea ringi käima, sest seda julmust ja õudust pole võimalik mõista ega ette kujutada.
Choeung Eki ühes nurgas on väike muuseumihoone, kus saab lugeda peaasjalikult persoonide kohta, kes režiimi juhtisid ja genotsiidi läbi viisid. Lisaks on seal väike väljapanek tapariistadest ning siis on seal veel ka pisut infot selle kohta, et sisuliselt on kõik need inimesed jäänud karistuseta. On üritatud küll kohut pidada, aga see on erinevatel põhjustel väga keeruline.
Režiimi kukutasid võimult vietnamlased, kes 1979. aastal Kambodžasse tungisid. Selleks ajaks oli Pol Pot jõudnud aga hävitada umbes veerandi kogu rahvast.
Kirjeldamatu õudus.
Tervist!
Phu Quoci saarelt tulin ära niipea kui kõrbenud õlad lubasid seljakotti kanda. Minu teekond saarelt Kambodža pealinna Phnom Penhi kulges üllatava kiirusega. Hommikul kell 10 hakkasin liikuma, mootorrattaga viidi mind külalistemajast sadamasse. Sõita polnud palju, umbes 20km. Teel sadamasse pidin ostma linna äärest riisipõllu kõrvalt putkast laevapileti. Korraks tundus asi kummaline, aga kuna sealt pileti ma tõepoolest sain, raha küsiti sama palju kui saarele tulles ning lisaks oli seal pileteid ostmas veel väike kohalik seltskond, võtsin kõike rahulikult. Kell 11 väljus laev ja 12.30 olin taas mandril. Hakkasin siis võimalust piiri peale jõudmiseks otsima. Läksin ühe motomehe juurde nõu küsima. See ütles, et kell 13 väljub piirilt(ent Kambodža poolelt) viimane buss Phnom Penhi. Aga mina pidin enne veel piiriületusega maha saama. Leppisime motomehega numbrites kokku ja algas kiire sõit piiri poole. Kui muidu on väga levinud tuk-tukid, siis Vietnamis ja Kambodžas pakuvad mõnevõrra väiksema raha eest teenust tavalised rollerimehed. Või mootorratturid. Pika maa läbimiseks pole see mugav, aga lühikese maa sõitmiseks on see mõistlik, sest mootorratas võtab tänaval vähem ruumi ja mahub igast praost läbi. Ajaline võit võib olla võrreldes auto või tuk-tukiga mitmekordne.
Igatahes jõudsime piiripunkti. Oli selge, et kella 13ks ei jõua ma mitte mingil juhul oma vajalike protseduuridega piiril valmis. Vietnamist väljumine käis kähku, aga Kambodžasse sisenemine võttis aega. Ainuüksi esimeses putkas Kambodža poolel, kus viisa passi sain, läks aega vähemalt 10 minutit. Siis selgus ka tõsiasi, et muidu 20 dollari asemelt soovib härra minult 40. Ja seda mul polnud. Peale piiriametniku lühikest kõhklemist sain õnneks maksta selle summa eurodes. Kursiarvestusega 1:1. Ma olin küll nigela kursi üle üllatunud, aga mees kinnitas, et umbes täpselt selline kurss ongi. Muuseas, euro kurss ongi viimase poole aastaga dollariga võrreldes 20-25% nõrgenenud. Oma asjatoimetusi piiril ajades oli selge, et bussi peale ma ei jõua. Ütlesin seda ka oma motomehele. Motomees ütles selle peale "mai frend, no problem!", võttis taskust telefoni, helistas lühikese kõne ja teatas siis mulle, et buss pidavat mu ära ootama. Käisin veel läbi arsti juurest, kus arst mõõtis kohustuslikus korras ühe dollari eest vererõhu ära, seejärel läbisin veel mingi immigratsiooniakna ja oligi korras. Motomees viis mu bussini. 10 dollarit ja peale päikeseloojangut olin Phnom Penhis.
Kambodža on pindalalt täpselt 4 korda suurem kui Eesti. 180000 ruutkilomeetril elab üle 15 miljoni inimese. Kuningriik. Liberaalset valitsust juhib Kagu-Aasia riikidest kõige kauem ametis olnud peaminister Hun Sen. Riik on vaene, lokkab korruptsioon nagu siinkandis ikka. Tegemist turumajandusliku riigiga. Kohalikud valged räägivad, et üsna vaba on ajakirjandus, valitsuse kritiseerijaid ei pidavat taga kiusatama. Välja näeb see nii, et peaministril ja valitsusel on lihtsalt täiesti kama, mida keegi kusagil räägib. Eelmisel aastal toimusid valimised. Üllatus-üllatus - peaministripartei moodustas taas valitsuse. Opositsioon oli valimistulemuste võltsimise pärast nii marus, et opositsiooni parlamendisaadikud ei ilmunud mitu kuud parlamenti. Samuti võib näiteks tänavatel näha Hummereid ja Land Cruiser V8 maastureid, millel on värvilised numbrimärgid. Need on valitsusametnike ja lihtsalt tähtsamate meeste sõprade autod. Sisuliselt on tegemist surematute, vigastamatute tüüpidega, sest näiteks politsei ei saa mitte midagi neile teha. Puutumatus.
Kambodžast rääkides ei saa üle ega ümber ühest ülimalt karmist, verisest ja julmast perioodist riigi ajaloos. Neli aastat kestnud punaste kmeeride režiim, mis tappis nelja aastaga umbes veerandi elanikkonnast. Kambodža genotsiid ja Pol Pot.
Kambodža oli 19.sajandi keskpaigast kuni 1953.aastani prantsuse koloonia. Vietnami sõja käigus Prantsusmaalt iseseisvuse saanud riigis tulid 1975.aastal punaste kmeeride näol võimule radikaalsed kommunistid eesotsas Pol Potiga. 1953-1975 on sedavõrd keeruline periood Kambodža ajaloos, et ma peaks sellest kirjutamiseks paar kuud tööd tegema ja süvenema, et kõigepealt ise kõigest aru saada.
Igatahes, võimule tulnud Pol Pot otsustas riigis kehtestada agraarsotsialismi pöördudes sisuliselt ajas tagasi 11. sajandisse. Ideoloogiliselt kujutas see endast segu maoismi ja stalinismi ideaalidest. Kogu rahvastik suunati linnadest maapiirkondadesse töölaagritesse, keelati usk ja hävitati templid, hävitati kõik, mis oli tulnud Läänemaailmast alates meditsiinivaldkonnast lõpetades raamatukogudega. Koolid kaotati, samuti kadus käibelt raha. Kmeerid olid ainuke aktsepteeritav etniline rahvusgrupp, teisi hakati hävitama ja taga kiusama. Intelligents hävitati. Piisas sellest, et inimene kandis prille või oskas näiteks üht võõrkeelt - hukkamisele määratud. Inimesi piinati ja tapeti ka olematu süü kahtluse korral. Paljud tunnistasid oma olematuid patte pika piinamise tulemusena.
Üle Kambodža on siiani leitud üle 20000 massihaua. Aastatel 1975-1979 hukkas režiim ligemale 1,4 miljonit inimest. Kogu režiimi poliitika ja tegevuse tõttu kaotas oma elu kokku erinevatel hinnangutel 1,7-2,5 miljonit inimest. Ja toona oli riigi rahvaarv umbes 8 miljonit.
Pealinnast Phnom Penhist umbes 15km kaugusel asub üks suuremaid ja olulisimaid massihaudu Choeung Ek. See on ehitatud ja korrastatud mälestamaks kõiki genotsiidis hukkunuid.
Süsteem toimis selliselt, et päeval toodi Phnom Penhis asunud vanglast "süüdimõistetud" kohale ja öö jooksul need inimesed siis hukati.
Choeung Eki ühes nurgas on väike muuseumihoone, kus saab lugeda peaasjalikult persoonide kohta, kes režiimi juhtisid ja genotsiidi läbi viisid. Lisaks on seal väike väljapanek tapariistadest ning siis on seal veel ka pisut infot selle kohta, et sisuliselt on kõik need inimesed jäänud karistuseta. On üritatud küll kohut pidada, aga see on erinevatel põhjustel väga keeruline.
Režiimi kukutasid võimult vietnamlased, kes 1979. aastal Kambodžasse tungisid. Selleks ajaks oli Pol Pot jõudnud aga hävitada umbes veerandi kogu rahvast.
Kirjeldamatu õudus.
