Veidi Vietmami sõjast

Tere!

Vietnamist olen praeguseks hetkeks küll juba ammu läbi käinud, aga natuke tahaks sellest veel kirjutada. Ilmselt on Vietnam olnudki selle reisi kõige suuremaks üllatuseks oma sõbralike inimeste, ilusate randade, toitude ja veel palju, palju muuga.

Vietnamlased on oma ajaloo jooksul kõvasti sõdinud. Küll hiinlastega, jaapanlastega, prantslastega ja siis loomulikult ameeriklastega. Nha Trangi linnast sõitsin edasi Saigonisse ehk Ho Chi Minh Citysse. Etteruttavalt olgu öeldud, et HCMC sai selle nime 1975. aastal, mil kommunistlik Põhja-Vietnam sisuliselt alistas kapitalistliku Lõuna-Vietnami. Ho Chi Minh oli tolleaegne Põhja-Vietnami president.

Siinsed riigid, ka Laos ja Kambodža olid enne II MS Prantsusmaa kolooniad. II MS ajal langes Vietnam Jaapani kontrolli alla. Loomulikult ei meeldinud see vietnamlastele ning 1945.aastal tõrjusid põhjavietnamlased jaapanlased Vietnamist välja ning kuulutasid välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantslased riiki ei tunnustanud ning järgnes 8-aastane Indo-Hiina sõda, mis lõppes prantslaste lüüasaamisega 1954.aastal. Prantslased pidid oma väed Vietnamist ära viima ja muuseas andma ka vabaduse Kambodžale ja Laosele. Ühtlasi lepiti rahvusvaheliselt kokku, et Vietnam jagatakse kaheks. Põhja jääb Vietnami Demokraatlik Vabariik kommunistide võimu all ja Lõunasse jääb kapitalistlik Vietnami Vabariik. Sellega polnud aga põhja kommunistid eesotsas Ho Chi Minhiga nõus ning algas aastaid kestnud salasõda, mille käigus toetas ja organiseeris Põhja-Vietnam partisanisõda Lõuna-Vietnamis.
See aga omakorda ei meeldinud USA-le. Põhjus, miks USA Vietnamis sekkus, on lihtne: et ikka seista demokraatia eest, et takistada kommunismi levikut ning et meeldida Prantsusmaale, kelle poolehoid oli kasulik teostamaks oma poliitikat ka Euroopas. Väidetavalt lavastasid USA võimud Põhja-Vietnami rünnaku Ameerika sõjalaevade pihta ning nii sai president kongressilt volitused astumaks sõtta.

Ja nii see läkski. Sõda peeti aastail 1964-1973. Kuigi ma pole asjatundja ning olen vaid põgusalt lugenud, rääkinud kohalikega ja külastanud HCMC sõjamuuseumit, peetakse Vietnami sõda üheks julmemaks ja verisemaks sõjaks peale maailmasõdasid. USA viskas Vietnamis lennukitelt alla üle 7 miljoni tonni pomme. See hulk on suurem kui USA kasutatud pommide hulk terves Teises Maailmasõjas. Tähelepanu väärib, et väga suur osa pommidest ei lõhkenud ning peale sõja-aastste lõppu on Vietnamis hukkunud lõhkemata pommide tõttu veel kümneid tuhandeid inimesi. Ka kasutas USA Vietnamis keemiarelvu ja napalmi. Tsiviilisikuid hävitati külade kaupa. Sellest andis ülevaate Ho Chi Minh City südames asuv sõjamuuseum(War Remnants Museum). See annab väga hea ülevaate toimunust ning väärib märkimist, et see on üle maailma üks väheseid muuseume, mis väga konkreetselt ja selgelt toob näiteid ameeriklaste julmadest sõjakuritegudest. Miskipärast sellest tavaliselt väga rääkida ei taheta. Ka eelmisel kevadel, kui Washingtonis indiaanlaste ajaloomuuseumit külastasin, olin üllatunud, et ameeriklaste "vägitegudest" ja kuritegudest põlisrahvaste vastu polnud seal peaaegu mitte mingit infot. Igatahes ei suutnud ameeriklased Vietnamis kommuniste võita. USA kandis sõjas märkimisväärseid kahjusid ning järjest enam ei saanud ameeriklased aru, miks üleüldse Vietnamis sõditakse. Rahvas oli väga rahulolematu ning sõda muutus väga ebapopulaarseks. Näiteks keeldusid noored mehed protesti märgiks minema sõjaväeteenistusse. Ja seda massiliselt. Nii ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui 1973.aastaks oma väed Vietnamist välja tõmmata. Kommunistid NSVLi toel möllasid aga edasi ning sõda lõppes sisuliselt 1975.aastal kahe Vietnami ühendamisega, kapitalistid andsid alla, kommunistid marssisid Saigonisse, nimetasid linna ümber Ho Chi Minh Cityks ja nii on nagu elu käib. Tõsi, veel tänagi kasutavad kohalikud siiski enam nime Saigon.

Lisan ka mõned fotod, mis muuseumis tegin...üldiselt oli tehnika juures ka silt infoga, palju mingeid sõjamasinaid USA-l Vietnami sõjas kasutada oli. Loodetavasti on vähemalt osade infotahvlite kirjad loetavad. Numbrid on sünged ning annavad aimu sõja mastaapsusest...

 Seda väga tüüpilist Vietnami sõjas kasutatud kopterit lähemalt uurides jäi tõesti mulje, et sellist tuima ja võimsate kuulipildujatega varustatud rauakolakat pidid juhtima ja kasutama A-Rühmast tuntud mehed. Eelkõige just sellised tüübid nagu Murdock.

Vietnami sõjas kaotas elu erinevatel hinnangutel kuni 3 500 000 inimest, kellest taas erinevatel hinnangutel olid 30-50 protsenti tsiviilelanikud.

Sõja-teema lõpuks veel ka seda, et USA pommitas alguses väga salaja, aga järjest enam avaliku saladusena ka erinevaid piirkondi Laoses ja Kambodžas, seda selleks, et hävitada kommunistide tugipunkte ja varustusteekondasid, mis olid või kulgesid teiste riikide pinnal. Arvud ohvrite kohta on erinevate konfliktide, asukohtade, ajaperioodide ja terve sõja keerukuse tõttu kaunis keerulised arvutada.

Nii palju sõjast. Ma aga ei väsi kordamast, et arvestades, palju on siinne rahvas sõdinud ja verd valanud, on inimesed jäänud...kuidas öelda...uskumatult normaalseks. Peale muuseumi külastamist tänava peal kõndides ja inimestele otsa vaadates tekib nagu mingi piinlikkuse moment. Justkui ootaks, et kohalikud vaataksid valget meest kui mingit haigust. Või vähemalt soovimatut külalist. Aga ei, ei midagi sellist.

Kirjeldamatust vägivallast tuleb aga juttu veel. Ehk veel hullemastki kui Vietnami sõjast, sest see, millega tegeles mõne aasta jooksul Kambodžas Pol Pot Khmeri režiimi ajal, on veelgi võikam ja julmem.

Et aga mitte lõpetada nii mustades toonides, siis Ho Chi Minh Cityst edasi läksin saarele, millel pealkirjaks Phu Quoc. Üsna vaikne ja rahulik ja mõnus äraolemine. Viibisin saarel tubli 3-4 ööd. Nende päevade sisse jäi ka minu sünnipäev. Magasin sünnipäeval poole lõunani, ajasin ennast püsti keskpäevaks. Siis otsustasin suunduda randa ja VÕTTA PÄIKEST! No tore küll - loomulikult tuli sellest vaid pahandust. Ma ennast muidugi kreemitamisega üleliia vaevama ei soostunud, vaid nina, kõrvad ja nägu said kaitse peale. Tulemus: järgmised kaks ööd magasin külmavärinates seliliasendis. Kasutada sain ära ka kogu oma aloevera geeli, mis peale põletust veidigi leevendust annab. Järgmisel päeval oli ka korralik palavik ja kõik muu "tore", mis põletusega kaasneb. Nüüdseks olen juba naha kenasti vahetanud ja aeg-ajalt võtan päikese käes särgigi mõneks minutiks seljast. Järgmise korrani, ühesõnaga...

 Kolm esimest pilti on ehk juba tuttavad. Ho Chi Minh City kõrgeim hoone, mis ka väikse tasu eest külastatav.

 HCMC liikluspilt. Nagu ikka - autosid on väga vähe. Peamiselt sõidavad ringi taksod. Autodele kehtib mingi eriti krõbe maks, seega autot saab omale lubada vaid jõukas inimene. Pisut uurisin, kui suured need alsud siis ühe auto pealt on. Ei tea, kas sain adekvaatse vastuse, aga öeldakse, et laias laastus on see kolmandik kuni pool auto hinnast. Kas see tõsi on, ei oska öelda.

 Nendel kahel ülemisel pildil seesama restoran, kus käisin oma Laoses kohtutud uute sõpradega. Sealsamas kohusin hetkeks ka selle kuulsa näitlejannaga ja sain oma kuulsuseminuti. Sõin seal esimest korda elus austreid. Kuigi mereandide sõber olen suur, austrid on out!

 Üldiselt püüan käia neid radu, kuhu väga massiline turism ei jõua. Eelistan pigem väiksemaid ja vaiksemaid paiku. Sellel pildil on täiesti tavaline õhtu HCMC-s. Täiesti lihtne tänav, mis õhtutundidel täitub nii jaburalt suure rahvamassiga, et ... kõik tulevad välja sööma ja aega veetma. Liiklus on nii tihe ja tänav läbimatu, inimesed istuvad kui kilud karbis, laudu ega toole ei jagu...kõik on lõpuks kokku nii absurdne, et ajab lihtsalt naerma.

Tüüpiline ööbuss. Need on arvestades kõike päris mugavad. Istmed paiknevad kahel tasandil, kohti kokku bussis umbes 40. Muidu on kõik väga kena, aga kord tuli mul sõita teisel korrusel keskmisel kõige esimesel istmel, millel polnud turvavööd. Tavapäraselt on igal istmel turvavöö olemas. Kuna minu oma juhtus katki olema, siis see oli halbade teeolude tõttu võimatult keskpärane bussisõit. Kuna ma ei tahtnud voodist alla kukkuda, siis lihtsalt pidin terve öö käetoest kinni hoidma. Null und.

 Superdong, mis mandrilt Phu Quocile ja tagasi sõitis. Umbes poolteist tundi kiiret sõitu...

Aga nüüd olen juba mõnda aega Kambodžas olnud. Ja avastasin ka põhjuse, miks või kuidas Justin Bieber ikka kogu aeg uute hittidega välja tuleb. Nimelt, on palju neid, kes ei pea kinni täiesti elementaarsetest kohalikest reeglitest...

Head aega!

Vietnamist ja vietnami lastekodust

Tere!

Olen laisk. Üheltpoolt lihtsalt ei viitsi kirjutada, teisalt on tahvliga see tõeliselt vaevaline. Aga püüan.

Olen nüüd mõnda aega viibinud Vietnamis. Õigemini juba tubli poolteist nädalat.

Esmalt saabusin linna nimega Vinh. See on Umbes 300000 elanikuga täiesti mõttetu linn, millest ei räägi mitte midagi isegi Lonely Planeti raamat. Ja polegi tarvis rääkida, sest seal tõepoolest pole mitte midagi. See jääb lihtsalt tee peale, kui ületada Laose-Vietnami piiri seal, kus seda ületada otsustasin. Mina olin selles linnas tervelt kaks ööd ja kaks päeva, aga ma ei kohanud selle aja jooksul mitte ainsat valget inimest. Ja kohalikud olid mind nähes ka täpselt sellise olemisega, et väga tihti sinna valged inimesed ei satu. Kõik viipasid ja lehvitasid ja teretasid.
Läksin kohale jõudes ühte enam-vähem viisakasse restorani. Kõht maru tühi. Palusin menüüd. Toodi. Kõik oli loomulikult kohalikus keeles. Püüdsin siis seletada, et sooviksin riisi ja kana. Võimatu! Lõpuks tõusin püsti, kaagutasin neile nagu kana ise, liigutasin küünarnukke üles-alla ja siis oli õnneks mu soov selge. Kelner kaagutas ja tegi samu liigutusi vastu ning kahetimõistmine polnud võimalik. Istusin maha tagasi, ise rahul. Siis kuulsin köögist natuke nagu kummalist kriginat ja kraginat. Tundus nagu mingi katkise köögikombaini heli. Upitasin ennast ettepoole ja kiikasin kööki. Kena! Sealsamas köögi laua peal löödi kana maha. Istusin viisakalt laua taha toolile tagasi. Peab tunnistama, et sellel hetkel ma isegi korraks tundsin, et mõistan taimetoitlaste üht põhjust, miks nad loomset kraami ei taha. Ei olnud meeldiv pilt. Kana tuli lauda loomulikult ilma riisita, sest seda häält või riisitera liigutusi ma ei taibanud neile teha. Õnneks sain kana kõrvale salati. Kui alguses oli veidi kummaline või ebamugav seda kana süüa, siis mõne minuti möödudes sain sellest üle. Pealegi, see kana oli niivõrd maitsev, et mul ei tulnud köögis nähtud barbaarsus enam meeldegi.
Sõbrad aasivad, et kuidas siin mulle kassid-koerad ka maitsevad. Peab ütlema, et pole näinud ega kuulnud, et neid siin söödaks. Küll aga võib internetiavarustest leida piisavalt kinnitust, et neid süüakse Vietnamis ikka küll. Küllap on see rohkem kohalike pärusmaa ning üldiselt vast teatakse, et Läänest tulnud turist väga koduloomi süüa ei armasta.

Vinh pommitati ameeriklaste poolt vietnami sõja ajal täiesti pihuks ja põrmuks. See on ka peamine põhjus, miks seal mitte midagi teha ega vaadata pole. Niisiis suundusin kiiresti raudteejaama ning ostsin pileti Da Nangi linna. Da Nangist 40km lõunasse jääb Linnake nimega Hoi An, mis on väga mõnus, hubane ja muidugi ka turistide poolt väga armastatud kohake. See on vana kaubalinn, kus kunagi oli selle kandi kõige suurem sadam. Vanalinn, mis on täielikult Unesco maailmapärand, koosneb kitsastest tänavatest ning lugematutest tolleegsete jaapani kaupmeeste elumajadest. Praegu töötavad nendes majades väikesed poekesed, restoranid, galeriid. Kuna vanalinna külje alt voolab mööda ka jõgi, annab see kõik kokku väga mõnusa ja rahuliku keskkonna. Ka igasugune mootorsõidukite liiklemine on vanalinnas keelatud. On vaikne, rahulik, õhk on puhas. Tõsi on see, et turiste on seal palju. Eriti just õhtutundidel. Siis on seal rahvast rohkem kui inimesi.

Need kolm pilti on tehtud vanalinnast väljaspool. Ka seal oli liiklus ja üleüldse kogu elu võrdlemisi rahulik. Tänavad hästi säravad ja kaunistatud erinevate tulukeste ja valgustitega. Võimalik, et need on seal üleval veel hiljuti alanud uue aasta pidustustest, aga kes teab.

Viimased kolm on juba vanalinnast seest. Keskmisel pildil, muuseas, on sild, mis ehitatud aastal 1590. Jaapanlased ehitasid ja silla nimigi on Jaapani sild. Kuigi vahepeal muutsid silda prantslased(mootorsõidukitega ületatavaks), taastati sild 1980ndatel selliseks nagu see algselt oli. Silda on kujutatud ka kohaliku 20000-dongisel rahakopüüril.

Rongis Vinhist Da Nangi kohtusin aga ühe Iisraelist pärit juudi Davidiga. Temaga käisime ringi pea neli päeva. Sõi sealiha, jõi õlut, rääkis naistest, tegi head nalja ja rääkis ka tõsist juttu, kui vaja oli. Ja talus ka väga hästi juudinalju. Rääkis neid ise ka. Eks kindlasti pole kõik must-valge, aga arutlesime mitmeid kordi nii Islamiriigi kui Iisraeli-Palestiina konflikti üle. Esimese puhul näeb ta keerulist lahendust, teise puhul eriti lahendust ei näegi. Ta ütleb, et islamiradikaalidele õpetatakse mitmetes riikides juba koolis, et ainus õige usk on islam, et on vaid aja küsimus, mil maailma valitsebki islam ning kõik muu on täiesti mõttetu, teiste uskude ega kultuuridega pole tarvis arvestada ning kõige parem on järk-järgult üleüldse kõik muud kultuurid ja usundid maa pealt minema pühkida. Kui selline suhtumine maailmasse ema piimaga kaasa tuleb, siis pole Lääne-maailmal vist tõesti muud varianti kui relvad võtta ja selline agressiivne islami pealetung peatada. See ta sõnum oligi. Islamiriik kui selline radikaalne ja täiesti avalikult kõiki tappa tahtev liikumine tuleb kiiresti kontrolli alla saada. Kuidas seda reaalselt teha, kuidas saada muu maailm ühte keelt rääkima, koostööd tegema, on aga täiesti omaette küsimus, sest tihtipeale mängivad otsuste tegemisel rolli majanduslikud huvid - kes ostab kust oma nafta, kes müüb kellele relvi jne. Ja ta rääkis ka ühe iroonilise loo. Iisrael saab suure osa oma riigi sissetulekust relvade müügist. Ja relvi müüakse pea valimatult kõigile. 90ndate rahuprotsessi käigus Palestiinaga müüsid nad relvi ka Palestiinale. No sest rahu oli kohe-kohe saabumas. Aga, oh, häda, rahuprotsess jooksis liiva ja Palestiina andis Iisraeli pihta korralikult tuld nendest samadest iisraeli relvadest. David muigas.

 Edasi liikusin Nha Trangi. Samuti mereäärne kena linn. Ja tohutult kiiresti arenev ja suurenev linn. Üllataval kombel oli seal tohutuid horde vene turiste. Maikade, kuldkettidega ilma kaelata jõmme, kõva hääle, kuldhammaste ja suurte kividega kõrvarõngastega mammisid. Sildid ja menüüdki venekeelsed. Mnjahh...isiklikult mulle see ei meeldinud, aga vene turistide kaitseks peab ütlema, et mingit kaklust, roppust või muud üleolekut ma ei näinud. Kõik olid viiskad ja korralikud. Aga linn ja rannad on seal tõesti ilusad. Hinnad mitte nii väga ilusad.

Nagu eelmisel pildil näha, on väga valdav osa liiklejatest mootorratastel. Hommikuse tipptunni ajal on linna liikluspilt päris põnev. Mootorrattureid on ilmselt oma 15 korda rohkem kui autojuhte. Sellele on lihtne seletus. Vietnamis kehtib autodele mingi eriliselt kõrge maks. Kui tahad omada autot, pead olema ilmselgelt keskmisest jõukam kodanik.
Vietnamlased on üks kummaline rahvas. Kui mõelda kõikide sõdade peale, mida nad pidanud on, siis selle kohta on nad ülimalt sõbralikud, heatahtlikud. Nad on väga uhke rahvas. Ja on ka põhjust. Nad on sõdinud nii Hiina kui USAga, ja nad on mõlemaid võitnud. Küllap annab see aimu nende sihikindlusest, distsipliinist ja sitkusest.

Vietnami köök on oivaline. Parajalt vürtsine, mitmekesine. Ehk pisut sarnane Laose köögiga, kuid selgelt vähem kasutatakse koriandrit ja mereannid on hoopis laiemalt levinud. Eile käisingi oma kohalike sõpradega ühes kohalikus mereannirestoranis. Selle omanik, muuseas, on vietnami üks kuulsamaid komöödianäitlejaid ning ta juhtus olema restoranis kliente teenindamas.

Ajasin selle näitlejaga ka pisut naljajuttu. Õhtul oma hostelis näitasin seda pilti sealsetele töötajatele. Kõik tõepoolest tundsid selle naisterahva ära ja patsutasid mulle tunnustavalt õlale. Minu 5 minutit tähtsust!

Nha Trangis aga peatusin päris huvitavas hotellis. Lugesin brožüürist kõikvõimalike lõbustuste, päevareiside -ja matkade kohta. Viimasel leheküljel oli tutvustus ühest lastekodust. Kuna juba reisi planeerides mõtlesin, et oleks huvitav mõnd siinkandis asuvat lastekodu külastada, oli see just täpselt see, mida vajasin. Leppisin hotelli juhataja Chaniga asjad kokku ning järgmisel hommikul oli takso ees ning sõitsime kohale.

Lastekodu paikneb linnast umbes 50km väljas. Seda peab üks budistist nunn. Alguse sai kõik see asi nii, et umbes 13 aastat tagasi toodi kloostri ukse taha häll lapsega. Tema võttis selle lapse eest hoolitsemise enda peale. Üsna pea aga selgus, et sarnaseid juhtumeid on olnud veel ja neid juhtub päris palju ning nii otsustas ta hakatagi nende lastega tegelema. Ehk siis peaasjalikult on sattunud lapsed tema juurde väga väikestena. Reeglina päris imikutena. Vanemad jätavad oma lapsed maha erinevatel põhjustel, milleks peamine on vaesus. On ka õnnetusi juhtunud, mis lastelt vanemad võtnud, on haiguseid ning on ka juhtumeid, kus on ilmnenud, et laps on nt füüsilise puudega. Tänasel päval on tema järelvalve all 70 last. Eelmise aasta lõpus, mil Chan seal käis, oli lapsi veel 60.

Vietnamis on kahte tüüpi lastekodusid. Ühed on riigi omad, teised eralastekodud. Iseenesestmõistetavalt peab riik oma lastekodusid ise üleval. Tingimused pole liialt kiita, aga laias laastus saavad hakkama. Eralastekodud riigilt mingit toetust ei saa. Nad peavad täielikult ise hakkama saama, otsima toetajad ja annetajad. Pärisin Chani kaudu kõikvõimalikke küsimusi, alates tervisekaitselistest nõuetest lõpetades eelarvega. Nõuded lastekodudele on riiklikult täiesti sätestatud. Meie omadega pole neid võimalik võrrelda, mõistagi. Üleüldse ei ole võimalik kodumaiseid ja siinseid lastekodusid võrrelda, sest kliimad on täiesti erinevad. Peaasjalikult just sellest see võrreldamatus.

Arvutasin kokku, nende aasta eelarve on umbes 45000 eurot. Sellega saab söönuks 70 last, saab maksta arved(vesi, elekter,telefonid), saab osta hädavajalikud riided. Siiski, valdavalt saavad lapsed riided selga annetustest ning neil on ka oma väike õmblustöökoda. Personalile raha ei kulu. Palka ei saa ei juhataja ega ükski kasvataja. Kasvatajad on tulnud tööle vabatahtlikult. Tavapäraselt on need vanemad naised, kellel lihtsalt muud enam midagi teha pole. Nad elavad seal koos lastega, saavad seal süüa ja rohkem polegi tarvis. On ka mõned nooremad inimesed tööl. Nemadki on seal vaid toidu eest ning palka keegi ei saa. Need inimesed on tulnud sinna lähedal asuvatest küladest. Märksõnadeks suur süda ja rahapuudus.

Lastekodukompleks oli ausalt öeldes päris uhke ja jättis hea mulje. Majad ja ruumid on puhtad ja hoitud. Maad võis kokku olla umbes paar hektarit. Ka tundub, osatakse hästi sponsoreid leida. Näiteks selle auto taga olev hoone on ehitatud norrakate poolt.

 Oli teada, et saabume. Chan helistas ette. Lapsed olid siis kenasti nö üles rivistatud. Ja nad laulsid meile ka lühikese tervituslaulu. Pean siinkohal ütlema, et see pani mind ennast ebamugavalt tundma. Justkui tuleks külla keegi tähtis. Ma pole vist oma hingelt sotsiaaltöötaja. Kõige parema meelega ma vaataks natuke distantsilt, kuidas lastel läheb, millega nad tegelevad, millised nad on, kuidas elu on korraldatud. Pigem huvitavad mind põhjused, olmetingimused. Mind huvitab taust ja süsteem ja suhtumine.
Käisime enne sinnasõitu läbi paarist poest. Kui mina arvasin, et teeksin sellele lastekodule rahalise annetuse, et nad saaksid ise osta ja otsustada, mida tarvis, siis Chan ütles, et kindlasti on targem käia läbi poest ja viia esmatarbeasju. Nii siis ostsimegi selle raha eest piima, piimapulbrit, imikutele toitu, riisi, nuudleid, õli, hambapastat, hambaharju, pesupulbrit, vihikuid ja muid kirjatarbeid. Kena oli ka see, et Chanil oli kaasas abikaasa, ka nemad ostsid päris omajagu asju ja ka taksojuht ostis toiduvärki. Kogu meie kraam auto pagasiruumi ei mahtunudki, sest kui ühes poes ütles Chan, et ostsime asjad lastekodule, tuli poe juhataja ja andis meile kaasa suure hunniku mänguasju. Ülemise pildi peal lapsed nendega just parasjagu tegelevadki. Ja taas, aitasin neid lastele jagada, aga miskipärast polnud see mugav.

 See on väiksemate laste magamistuba. Eks tingimused on nagu nad on. Meil ei tohi ühes toas üle kahe lapse elada. Seal on ka 30 täiesti okei. Kuid veelkord, võrdlemine eesti asenduskodudega pole kohane. See siin on täiesti teine maailm ega saagi olla võrreldav meie oludega.

 Kööginurk ja söögituba. Kuigi tagasihoidlik, siis puhas ja korras. Olen täiesti veendunud, et märksa puhtam ja korralikum kui 90% nendest restoranide köökidest, kus käinud olen.

 Lastekodul on ka oma väike peenramaa, kus elementaarseid köögivilju kasvatatakse. Seal saavad ka lapsed harjutada kõplamist ja rohimist ning näha, kuidas asjad käivad.

 On olemas väike klassiruum. Kuna lapsed lasteaias ei käi, on vaja neid seal koha peal õpetada ja kooliks ette valmistada. Muuseas, kooliharidus on Vietnamis tasuline ning selle aastase 45000 euro sisse pole õppemakse arvestatud. Need on kõik lisakulud.

 Üks tüdrukute tuba. Sain aru, et tüdrukud ja poisid elavad eraldi majades üldse.

 Siin pildil see õmblusklass või töökoda, mida ennist mainisin. On olemas hea juhendaja ja noored õmblevad tihtipeale omale ise riided selga. Ja vanemad lapsed õmblevad riideid noorematele.

Ja enne ärasõitu saabus lastekodusse vaikne tund. Aga siin pole mitte vaid lastel kombeks lõuna ajal tunnike und võtta. Seda teevad ka täiskasvanud inimesed. Tavaliselt ongi lõunapaus inimestel poolteist kuni kaks tundi. Jõuab süüa ja siis ka leiba luusse lasta. Väiksemad magavad nelja-viiekesi ühes voodis ja pole häda midagi. Muist magvad üldse põranda peal.

Kokkuvõttes ütlen, et päris omapärne kogemus. Ja suurt kurbust või nukrust pole, sest kuigi lapsed elavad lastekodus, on tingimused head - lapsed on hoolitsetud, nendega tegelevad toredad inimesed, nad on kenasti riides, soengud lõigatud, toit laual. See kõik on hoopis parem kui see, mis neil ilma selle selle lastekoduta oleks.

Nüüd aga olen omadega juba Ho Chi Minh Citys ja tegelikult siitki kohe lahkumas. Muu hulgas käisin näiteks kohalikus sõjamuuseumis, millest eraldi postituse teha võiks. Sõidan täna öösel linna, millel nimeks Hà Tiên. See on päris Kambodža piiri ääres. Aga enne kui piiri ületan, tahan minna Phu Quoc’i saarele. Marudalt kiidetakse.

Seniks aga, lugege menüüd ja...tellige süüa ja...

...ja head isu!

Laos - tehtud!

Tere!

Mitu korda olete juhtunud vabas looduses nägema SLR või SLS klassi Mercedest? Mina väikestviisi autohuvilisena hoian ringi käies tänavatel silma peal, et mis liikvel ja kuidas elatakse jne, aga vot neid masinaid ei mäleta, et oleksin liikumas näinud. Igatahes, Laose pealinnas Vientiane’is nägin korra SLRi möödumas ja kaks korda SLSi. Ma arvan, et see on ilmekaks näiteks, kuidas Laoses elu käib.

Laos on väga vaene riik. Ta on maailma 20 kõige vaesema riigi hulgas. Et aga linnatänavatel Lamborghinid ja SLR-id sõidavad, räägib sellest, et mingi väike seltskond on pururikkad. Ja nii ongi. Laose ametlik nimetus on Lao Demokraatlik Rahvavabariik. Nagu keegi hiljuti ütles, kui juba riigi nimes peab olema sees sõna "demokraatlik", siis on seal demokraatiaga reeglina väga vähe pistmist. Siingi on võimul üks partei, lokkab tohutu korruptsioon ja võimu kritiseerijate suhtes kehtib tsensuur. Küll mitte nii tugev nagu Venemaal, kus opositsioonijuht keset Moskvat sisuliselt Kremli müüri ääres maha lastakse, aga ega keegi väga häälekalt siin sõna ka võta. Igapäevaselt tänaval kõndides sellest korrupstioonist või kommunistlikust võimust aga aru ei saa. Inimesed on rõõmsad ja sõbralikud, kõik naeratavad, on rahulikud ja toredad. Küllap tuleb see paljuski kohalikust kultuurist ja budistlikust ellusuhtumisest ja usust. Väga valdav osa elanikkonnast ongi budistid, kelle jaoks pole niivõrd oluline maine keskkond a la kes võimul, kellel milline maja või auto või kui suur pood või restoran, vaid hoopis olulisem on kanda hoolt oma hinge ja vaimu eest. Kõige tähtsam on olla hea inimene, austada loodust ja teisi inimesi. Kommunistlikus ühiskonnas on see kindlasti üks viis, kuidas hästi ja õnnelikult hakkama saada.

Sirp ja vasar uhkelt lehvimas Vientiane’is Mekongi ääres. Siinkohal on ka paras hetk märkida, et kummaliselt vähe on tänavatel näha politseinikke või sõjaväelasi. Viimaseid tegelikult absoluutselt mitte. Suurematel ristmikel võib aeg-ajalt mõnd politseinikku kohata ja suuremate kaubanduskeskuste juures ja pankade juures on näha turvamehi, aga see on ka kõik. Ja needki on väga sõbralikud ja naeratavad. Ma meie nõukogude aega ei mäleta, aga kuidagi on tekkinud arusaam, et meil olid miilitsad need kõige vastikumad ja ülbemad tüübid ja neid oli ka ühe elaniku kohta ametis umbes kolm tükki.

Toit Laoses on väga hea. Peaasjalikult süüakse riisi ja nuudleid, eriti levinud on nuudlisupp, mis on odav ja ka maitsev, kui koriandriga mitte liialdada. Suppi valmistatakse nii, et pannakse nuudlid, õhukesed lihaviilud, maitseained ja salatilehed kaussi ja siis tõstetakse kulbiga keev vesi peale. Siis lisatakse veel rohelist kraami, millest nimetatda oskan vaid sedasama koriandrit, mis mulle kunagi meeldinud pole. Kuna siinkandis aga selle kurja taime eest mitte kuhugi pääsu pole, olen õppinud seda väikeses koguses taluma. Laual on alati maitseainete ja kastmepottide jaoks kandik. Sealt leiab sojakastme, tšillikastmed erinevates versioonides, ketšupi, tšillipuru ja suhkru. Muuseas, kui supile lisada tšillipuru, siis lisatakse tihti juurde ka suhkrut. On päris maitsev. Aga süüakse ka sea-, looma- ning muidugi kanaliha ning ei puudu kala ja mereannid. Ja seda kõike kümnetes erinevates versioonides, erinevate vürtside ja maitseainetega. Kui võrrelda siinset toitu Indias või Sri Lankal pakutavaga, on köök kindlasti vähem vürtsine. Tõsi, eestlane, kes elu aeg keedukartult ja mannaputru söönud, vajab pisut harjumiseks aega. Laias laastus pole hullu midagi.

Olin pealinnas 6 päeva. Seda põhjusel, et alguses tahtsin saada Vietnami viisat hotelli kaudu. Maksin pisut teenustasu ja pidin saama. Kui ma peale kolmepäevast ootamist passi tagasi sain, selgus, et viisat mulle ei antud. Pidin siis isiklikult saatkonda minema ja vietkongidele oma nägu näitama. Ootasin veel kaks päeva ja sain viisa passi. Muuseas, maksin viisa eest 70USD, mis on siinkandis konkurentsitult kõige kallim viisa. Tavapäraselt maksavad riikide viisad 20-40 USD. Miks nii, ei tea, aga kuuldavasti valmistab Vietnam ette olulisi muudatusi, et riiki pääsemist lihtsustada. Praegu on Vietnam ka ainuke riik, mille viisat piirilt ei saa, viisa tuleb korraldada ära enne riiki saabumist. Aga see pilt, mille vahepeale panin, on tehtud ühes tänavarestoranis Mekongi ääres. See oli päris huvitav. Kui olid otsustanud, mida süüa soovid, siis toodi lauale söepang koos vajaliku instrumentaariumiga ja toit tuli endal valmis teha. Läksime ostsime pisut eemalt leti pealt kogu vajaliku kauba ja see toodi siis koos kõikide pottide-pannidega lauda. Mina poleks seal osanud ise midagi selle värgiga peale hakata, aga õnneks olid kaasas kaks neiut Vietnamist ja kolmas Iirimaalt. Elasime samas hotellis, päeval käisime koos ringi, õhtul siis läksime ka koos sööma. Keetsime vietnami tšikkide dirigeerimisel kambaga mereandidest suppi ja sõime praetud loomaliha. Puhas kuld.

Naised on Laoses ilusad. Sätitud, hoolitsetud, puhtalt riides. Selgete näojoonte, süsimustade silmade ja süsimustade juustega. On tavaline, et isegi lihtne loterii-, kõneaja-(: või toidumüüja on ennast kenasti üles löönud, mõnikord huuledki hoolikalt ferrari-punaseks värvinud. Nad on vormis. Ja nad kannavad tihtipeale väga lühikesi seelikuid. Aga! Kui silmaga vaadates võib jääda mulje, et tegemist on justkui tahtliku väljakutsuvusega, siis see arvamus on ennatlik. Eriti veel välismaalase puhul. Eks loomulik, et iga naine tahab olla ilus ja tahab, et teda märgatakse, aga kohalikega suhtlemine on peaaegu et võimatu. Esiteks seetõttu, et nad on tegelikult äärmiselt tagasihoidlikud ja häbelikud, teiseks, on ikka omajagu aeganõudev ettevõtmine, et leida mõni pisutki inglise keelt kõnelev naisterahvas. Muuseas, abielueelsed seksuaalsuhted on Laoses alles viimasel ajal noorte hulgas tekkinud, kuid siiski väga salajased. Traditsiooniliselt ei kõlba selline püksikummilõtvus või koguni litsakus mitte kuhugi! Ja laodel on seadusega keelatud omada mis tahes seksuaalsuhteid välismaalastega. Erandiks see, kui ollakse abielus. Keeleoskamatus kehtib ka meeste kohta. On üldse üllatav kui vaevaline on kohalikega suhtlemine. Seda ka hotellides-hostelites, rääkimata restoranidest.

Pisut viisakusest ja kommetest. Kõigepealt, enne jäi ütlemata, et kohlikud söövad pulkadega, olenevalt toidust on abimeheks lusikas. Harvemini on laual kahvel. Nuga nägin esimest korda oma reisil ühes restoranis eile, aga see oli ka viisakas ja pisut kallim koht. Euroopalikum, kui tohib. Kindlasti on kallimates restoranides ka nuga-kahvel olemas, aga nendesse kavatsen sattuda pensionipõlves, kui töö tehtud ja pea hall. Aga, jah, lihtsamates kohtades on tavapärane, et süüakse pulkade ja lusikaga. Olen ise pidanud ühel korral vaid pulkadega läbi ajama. Riisi süües võib lõuna venida oodatust pikemaks.
Oluline on jälgida, et ei käituks ebaviisakalt, kui istuda jalg üle põlve. Jalad on siin inimestel vaid kõndimiseks ja sportmängudeks. Kui istudes jääb jalatald teise inimese poole, on see väga ebaviisakas. Ja et kedagi peaks jalaga lööma, seda ei kujutata siin üldse ette. Pigem siis juba minna ja näkku sülitada, lugesin ühest reisijuhist. Jalgu pole ka viisakas tõsta tooli peale või veel vähem laua peale. See on ülim matslikkus. Samuti ei sobi riietuseks maikad ja lühikesed püksid. Põlved peaksid olema kaetud, samuti õlad. Siiski, need on juba leebemad tavad ja kui nende vastu eksida, siis pahaks ei panda. Kui külastada mõnd templit, siis tuleb reeglitest tugevasti kinni pidada. Alati võetakse jalanõud jalast, kui minnakse kellegi poole külla, ka osades hostelites kehtib see reegel alates juba välisuksest sisse astudes. Välismaalastele antakse eksimused muidugi andeks, aga ma eelistaks pigem mitte andeks saada, vaid talitada vastavalt kehtivatele reeglitele. Ja kui jälgida, kuidas kohalikud käituvad, siis reeglina ei eksi kunagi.

Loodus on Laoses väga rikkalik. Umbes 75% Laose pindalast on roheline, kaetud metsade ja džunglitega, mis koduks ja kaitseks paljudele haruldastele looma-, linnu- ja putukaliikidele. On elevante, tiigreid ja ka Aasia Musti karusid, kes väga suures ohus ja tõsise kaitse all. Kaks päeva mööda Mekongi sõites olin ka tunnistajaks, et metsikut loodust on Laoses täna veel päris palju. Hea on ka see, et kui veel 6 aastat tagasi ei pööratud turistide tegemistele kuigi palju tähelepanu, nt olid tekkinud linnadesse lärmakad kõrtsid ja diskosaalid, kus pidu hommikuni pidada sai, siis tänaseks päevaks on riik oma poliitikat tugevalt muutnud ja ka pealinnas on raske leida kohta, mis oleks avatud kauem kui kesköö. Ma küll tänu kohalike vihjetele paar kohta leidsin, aga need on väga vaiksed baarid kinniste uste taga. Seda kõike selleks, et elu poleks avalik läbu. Ja see on päris tänuväärne, sest garanteerib öörahu ja küllap väga paljudele ka hoopis vähem sinised esmaspäevad. Üleüldse püütakse Laoses arendada ökoturismi. Ja seda ikka selleks, et kõik lõppkokkuvõttes ennast paremini tunneksid.
Kõige suuremat kahju loodusele teeb praegu hiina piiramatu puiduturg. Ka Vietnam tahab oma osa. Nii raiutakse džungleid, et saata puit naaberriikidesse. Lugesin, et asi on nii hull, et kui laose kohalikud mööblimeistrid tahavad lao puitu osta, peavad nad seda tellima Taist või Vietnamist. Samuti püütakse kihvade ja organite saamiseks loomi. Hiina rahvameditsiin nõuab sellestki oma osa. Ja kuigi riigil on olemas tugev tahe loodust kaitsta, leidub alati mõni korruptandist piirkondlik metsaülem, kes seaduste peale vilistab ja dollarid taskusse pistab.
Põhja-Laoses elavad ka paljud mägirahvad ja hõimud, kes järjest alepõllundusega loodusele kurja teevad, aga see on siiski kuritahtliku metsaraie kõrval köömes ja murdosa kõigest sellest, mis toimub.

Pilt Laose-Vietnami piirilt. Taamal paistab puiduveok. Lastiks umbes meetrise läbimõõduga mitmekümne meetri pikkused palgid. Selliseid veokeid oli piiripunktis kümneid-kümneid.

Minu liikumisest nii palju, et pealinnast Vientiane'ist sõitsin ühel päeval Paksani linna. Bussisõit on siinkandis muidugi alati ’lõbus’. Kitsas, liikumiskiirus olematu, teed kehvad jne.

Kohalikud odavamad bussid näevad umbes täpselt sellised välja. 150km pikkune sõit võttis aega ligikaudu 5 tundi. Ja buss ei välju enne kui buss täis on. Tegelikult on väljumiskellaajad küll olemas, aga kui kell kukub, sõidab buss peatusest 30m kaugusele ja reisisaatja hakkab siis peatusest inimesi bussi korjama. Neid siis, kes muidu järgmise bussiga sõidaks. Antud juhul on pildil buss, kuhu mahtus jõudsalt üle 30 inimese.

Nagu näha, istmete vahed pole just kõige mugavama pikkusega. Ma olen päris kindel, et saaks ehitada ka busse, mis oleks mugavamad. Ma olen selliseid näinud. Õnneks oli reisisaatja ikkagi hea inimene ning ajas mingi tüübi kohe ukse juures olnud istme pealt sellise kitsama vahega istmele. Siis sain oma jalgu ukse ees hoida. Üldiselt on suhtumine väga sõbralik ja mõistev, ja tüübil, kes mulle koha loovutas, oli pigem hea olla, et sai minu heaks midagi teha.

Kohalikud bussid töötavad ka kui kaubataksod. Keegi toob paki bussi peale, suvalises külas on keegi pakil vastas. Muuseas, esimese pildi pealt on näha, et bussi katusel transporditakse pesumasinaid. Suured pakid katusele, väiksemad suvaliselt lihtsalt bussi. Et naised edevad on, siis antud pildil olev daam käis küllap pealinnas kaubareisil. Soetas omale hulganisti uusi ilusaid riideid. Ilmselt reisisaatja-proua oli selle daami tuttav. Igatahes pool reisist möödus daamil nii, et ta tõmbas järgemööda selga kõik oma uued särgid ja pluusid, katsuti materjale, arutati, naerdi kõvasti ja üleüldse oli lõbus.

Paksani linnast sõitsin edasi juba väheke tagasihoidlikuma transpordivahendiga. Suuremat sorti tuk-tuk, võib öelda...

Kolmas kord, kui mu sõiduk katki läheb tee peal. Esimene kord siis, kui kui Luang Prabangi lähedal varem mainitud koske käisin vaatamas, teine kord kadusid bussil mõneks ajaks pidurid, kui öösel Luang Prabangist pealinna sõitsin, kusjuures see jama juhtus veel mägedest alla tulles. Ja kolmas kord nüüd, kui Lak Saosse sõitsin. Siis oli ka korraks ehmatusmoment, sest ühel hetkel oli kõik ilm sinist suitsu täis ja rahvas tee ääres hõikus juhile midagi. See pidas ruttu kinni ja rahvas hakkas sõidukist kiiresti ja agressiivselt välja pressima. Minul oli vaja aga veel istepingi alt oma kotti päästa. Tegelikult ei juhtunud midagi, 10 minutit putitati ja sõit jätkus...

                                       
Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, jätkus päris kenas keskkonnas. Tõesti olid vahepeal vinged maastikud.

Õhtu veetsin Lak Saos, kus polnud absoluutselt mitte midgi vaadata ega teha. Kohtusin juba tuk-tukis üht 45-st Kevinit Tasmaaniast. Ta on elanud Laoses viimased 3 aastat, tegeleb pommide ja sõjamoona otsimise ja demineerimisega. Naljakas oli see, et ta on selle aja jooksul suutnud suhtlustasandil ära õppida lao keele. Täielik müstika. Aga õhtul käisime koos väljas söömas ja tegime mõned pitsid ja pokaalid. Ja muidugi oli ta oma keeleoskusega kõikide kohalike naiste, meeste ja laste lemmik...

Siin restorani omaniku tütar. Väga vahva ja julge laps. Rääkis ja seletas. Kusjuures oskas vähesel määral ka inglise keelt, mida vanemad ei osanud. Koolis olevat õppinud.

Aga nüüd...

Buss on mu toonud üle mägede Lak Saost Vinhi. Reisisaatja tegi umbes 7 pilti, see on neist kõige parem. Ega siit muud näe kui seda, milline see rahvastikutihedus bussis on. Väike 18-kohaline buss paisub ilma igasuguste probleemideta 32-kohaliseks. Kõik on rõõmsad.

Raha pole enam kip, keel pole enam lao, pealinn pole enam Vientiane.
Raha on DONG, keel on vietnami ja pealinn on Hanoi.

Järgmise korrani!