Monday, February 23, 2015

Kolme päevaga mööda Mekongi Laosesse

Tere tulemast Laosesse, ühesõnaga!

Vahepeal on nii palju toimunud, et kõigest rääkida pole ilmselgelt võimalik. Aga alustan sealt, kuhu eelmisel korral jäin.

Kuna ma otsustasin oma algsest reisiplaanist loobuda ja suunduda Birma asemel Laosesse, siis tundus põnev võimalus minna Taist Laosesse laevaga mööda jõge. Nii otsustasingi. Ostsin oma külalistemajast 1700 bahti(umbes 45 eurot) eest paketi! Just! Vist esimest korda elus olin paketireisija. Küll vaid kolmeks päevaks, aga siiski. Aga tegelikult oli see kõik väga lõbus. Esimese päeva hommikul tuli mulle järele väikebuss ning see viis 12-liikmelise seltskonna läbi Chiang Rai linna õhtuks piiriiäärsesse Huay Xai linnakesse. Chiang Mais käisime möödaminnes läbi ka kuulsast ja imekenast Valgest templist. Kes soovib, guugeldage ja lugege ja vaadake, mis see on. Kuna seal oli roppu moodi turiste, mina aga ei pea ennast üldse turistiks, siis mul oli kuidagi ebamugav oma kaamerat seal välja võtta ja pilti teha. Ei meeldi. Igatahes umbes päikeseloojangu ajaks jõudsime piiri äärde, ööbimine oli kenas tagasihoidlikus hostelis ja paketireisijale hinna sees.

Aga hommikul läks siis sõit mööda Mekongi lahti. Mina sattusin juba bussis istuma ühe parajalt segase 32-aastase Sakslase kõrvale. Peter Müller või herr Müller(rõhutatult ja kõva häälega)- nagu teda edaspidi kutsusin. Mis siin salata, isegi targad reisijuhid kirjutavad, et see 3-päevane pakett on paljudele rännumeestele heaks vahelduseks, samas vabanduseks, et kolm päeva vastutustundetult, samas turvaliselt pummelungi pidada. Mul seltsis herr Müller - otse loomulikult, ei möödunud meilgi need kaks päeva igavalt. Külma õlut jätkus kuni laevareisi lõpuni ja vaade oli imeline. Ja muidugi mina ei jätnud juhust kasutamata, tõmbasin omale kohe selga triibulise madrusesärgi ja pähe ankruga kaptenimütsi kirjaga Capitan.  Ütleme nii, et veel kolm päeva hiljemgi hüüdsid laeval viibinud mulle häälekalt linna peal üle tänava "heeey...capitaaan!" Nalja sai seal omajagu. Igatahes.

Kahjuks pole mul pilti kostüümist laeval, aga juhtumisi on üks pilt eelmisest aastast. Väg ilmekas.

Startisime hommikul umbes kella poole kaheksa paiku. Kusjuures öö oli väga niiske ja parimal juhul 15 kraadiga.



Suures enamuses ongi sellised pikad kitsad laevakesed. Need ei arenda kuigi suurt kiirust, aga on turvalised ja mitte kõige lärmakamad. Iseasi, kui sadamasse liiga hilja jõuad ning koha tahapoole mootori kõrvale saad. 300km läbimiseks kulub umbes 16 tundi. Laev teeb küll vahepeal peatusi, kuid vaid selleks, et kaupa peale/maha laadida. Aga reisijal pole tarviski laevalt maha minna, sest kõik vajalik on olemas. Tualett, mis reisi kulgedes järjest peldikumaks muutub, on ainult väga ebameeldiv koht. Auk laeva põrandal, kuhu siis suurest tünnist kopsikuga vett pele tuleb valada. Eriti halb koht veel siis, kui peaks kõht korrast ära olema. Mina tegelikult eelistasin paljuski just sel põhjusel laeva peal õlut kohalikule toidule ja suupistetele. Õhtuti ja hommikuti sai ööbimispaikades kenasti kõhu täis. Igaks juhuks ei riskinud.
Aga kui hommikune udu kadus ja päike paistis, olid vaated tõesti vinged...









Luang Prabangi peetakse üheks peamiseks või olulisemaks sihtkohaks Laoses. Ja tõsi, 70 000 elanikuga linnake on väga kena oma prantsuse-stiilis majade ja villadega. Linn omab mingit head ja positiivset vaimu või aurat. Seal paiknevad 33 budistide templit on Unesco kaitse all. Mekongi ääres on omajagu restorane, mis pakuvad ülihäid sööke, igal hetkel saab tänava äärest osta värskest mangost või papaiast pressitud mahla. Kõik see on väga tore, kui oled leidnud omale koha, kus ööbida...

Siinkandis on praegu totaalne tipphooaeg. Turiste ja kõikvõimalikke seiklejaid on tohutult. Rahvast rohkem kui inimesi. Kuna meie saabusime pärastlõunal, oli öömaja leidmine üsna vaevaline. Kahtlesime küll herr Mülleriga, aga otsustasime siiski omale öömaja koos otsida. Peale umbes 15 hostelit oli vahoshoitud Müller ikka korralikult närvis ja seda oli näha igast ta liigutusest. Mulle tegi see muidugi nalja ja panin puid alla. A la et kuna teda keegi oma katuse alla võtta ei taha, siis pole mul ka kuskil olla. Ta muidugi ägestus siis korralikumalt ja karjus, et otsime eraldi öömaja. Ma vanast kogemusest ütlesin, et võtku ta maru rahulikult ja lähme sööme kõhud täis, sest see on niimoodi kodutuna ja seljakotiga ringi kolades kõige närvesöövam. Kui kõht täis, siis võib vabalt ka pingi peal pargis või restoranis magada. Või mis iganes. Lahenes see olukord aga nii, et tee peale jäi üks väga kena kohalik, kellega juttu läksin tegema. Küsisin, kas ta ehk teab mõnd külalistemaja. Näitas käega, et "no sealpool 300m edasi üks koht on, aga rahvast palju, ilmselt ka täis." Müller hakkas juba tagasi linna poole astuma aga ma ikka veensin, et läheksime vaatama. Pakkusin, et kui sealt öömaja leiame, siis ta on mulle õlle võlgu. Ja, oh üllatust, saimegi viimase kahe voodiga toa, millest üks oli suur 160x200 ja teine 100x200. Viskasime kulli ja kirja. Sain suure voodi. Ja tema ostetud õlle veel peale kauba.

Turiste oli Luang Prabangis tõepoolest üle mõistuse palju. Kui valged inimesed on veel enam-vähem talutavad, siis hiinlased, keda oli seal umbes kolm-neli korda rohkem kui valgeid, olid küll väga tüütud ja häirivad. Nad käivad koos ilmselt hõimuti. Neid on alati karjas hästi palju, ilmselt paar perekonda oma sugulastega vms. Nad on hästi lärmakad ja väga tihti ka arusaamatult ülbed ja üleolevad. Näiteks restoranis vilistatakse ja nipsutatakse kõrgelt sõrme ja lõuatakse kohalikele arusaamatus keeles. Suhtumine on väga alandav. Seda kõike on kõrvalt väga piinlik vaadata, sest laoses on inimesed ülimalt sõbralikud, rahulikud ja heatahtlikud. Kui mina oleks nt restoranis teenindaja, siis ma saadaks sellised ülbed krdi hiinlased lihtsalt minema. Mis sest, et raha jääb teenimata. Aga ahvi mina ei teeninda. Päris kõik hiinlased muidugi nii ei käitu, aga olen sellist jama oma silmaga mitu korda näinud.

Tõtt öelda olen ma nüüd nii vihane selle neetud tääbi peale, et ma lihtsalt ei kirjuta enam. Villand kahe näpuga toksimisest ja parandamisest. Olen seda postitust vahelduva eduga umbes 4 tundi kirjutanud. Absurd! Ja kirjutada oleks veel ja väga palju. Nt eile käisin vaatamas Luang Prabangi lähedal üht päris ägedat koske, omamoodi seiklus oli tänaöine bussisõit Luang Prabangist alla pealinna. Olengi nüüd Vietiane’is. Olen kohanud väga lahedaid inimesi, näiteks Alžeeriast pärit ameerika paari, kes juhtumisi meie vähemusprobleemidega hästi tuttavad(wtf, onju?), Müller ja tema naljad lätlaste kohta vääriks rääkimist, väga vinge brasiilia neiuga kohtusin ja veel ühe paariga, kus mees nägi täiesti identne välja sarja Las Vegas tegelase Ediga, aga olen täielikult tüdinud emmide ennideks, esside aadeks või deedeks, iide uudeks jne parandamiseks. Rääkimata igasugustest tühikutest, komadest, piltide laadimisest jne. See krdi tääb ei kõlba muuks kui meilide ja uudiste lugemiseks, fb mõneks lauseks, svm-i mulinaks või mõneks tobedaks mänguks. Grammatikanats. Panen lõppu mõningad pildid...

 Käisime selle kose juures, millest pildid allpool, kohaliku tuk-tukiga. Loomulikult läks see tagsiteel katki ning lõppes see sellega, et osad hääletasid tagasi Luang Prabangi. Nende hulgas ka mina, sest pidin bussi peale minema...

 Siin pilt snuukrihuvilistele. Ka nii saab mängida.

 Kuna see vastik masin mu põlvedel paneb valitud pildid üles suvalises järjekorras, siis...no igatahes ronisin mööda džunglirada üles. Sinna, kust kosk langema hakkas.

 Just. See on see rada üles.

 Ja see siis kosk ise nii palju kui sellest aru on saada.




 Kohe seal kose lähedal on Aasia Musta karu...noh...? Reservuaar? Säilituspaik? Loomapark?
 Džungel.

Ja ongi kõik. Nii loojus päike Luang Prabangis.

Head aega!













Monday, February 16, 2015

Üle pika aja Aasias...

Tere!

Püüan ennast kokku võtta ja pisut kirjutada. Koheselt ütlen, et tahvelarvutiga kirjutamine on ülimalt ebamugav. Selleks, et tekstivälja näha, peab hoidma aparaati pikkupidi, sest muidu katab klaviatuur terve tekstivälja. See teeb aga klaviatuuri mikroskoopiliseks. Pea sama, mis telefoniga sõnumit toksida. Pidevalt löövad kohmakad sõrmed tähti valesti, siis mine tagasi, kustuta ja paranda. Sülearvuti oleks pidanud kaasa võtma - oleks võimalik ka tööasju hoopis paremini teha.

Aga... 7. veebruaril lendasin Tallinnast läbi Riia Stockholmi, kust peale parajalt pikka ja tüütut ooteaega lendasin edasi Tai pealinna Bangkokki. Kõik sujus veatult. Kõige toredam lendude juures oli see, et lennul Stockholmist Bangkokki magasin lennu 12st tunnist 8. Enneolematu vedamine, mis tingitud paljuski sellest, et ma võtsin reisile kaasa oma pehme ja mõnusa padja. Üleüldse kaalub mu seljakott maksimaalselt 7kg. Koti sisu: 4 särki, kahed lühikesed püksid, 4 paari sokke ja pesu, matkatossud, medikamendi- ja hügieenikott, tahvelarvuti ning suur ja pehme padi! Liikumises olles on veel lisaks suurem pudel vett ja mõned Snickersi šokolaadid. Proovisin enne lendu, kas mu seljkott mahub lubatud käsipagasi mõõtmetesse. Mahub.
Bangkok - oriental settings.

Jõudsin Bangkokki südaöö paiku. Õnneks on mul Bangkokis head tutvused. Talveperioodil Kagu-Aasias tõlketöödega tegelevad sõbrad Risto ja Kaarel ootasid. See tegi maandumise pehmeks! Kraaps ja kummardus neile selle eest. Esimesed kaks päeva kulusid aklimatiseerumisele. Argikeeli kõneledes tähendab see seda, et käisime lihtsalt söömas-joomas, mina tegin teisel päeval linnas Risto rattaga ühe tiiru, aga laias laastus ei toimunud midagi asjalikku. Ja kolmandal päeval saabus mingi väga müstiline kõhuviirus, mis niitis meid kõiki kolme sisuliselt kaheks päevaks maha.

Bangkok on Kagu-Aasia üks tähtsamaid finantskeskuseid. 80ndatel hakkasid maailma suurkorporatsioonid oma ettevõtete peakortereid ja tootmist Bangkokki rajama. Tööjõud oli odav, -kvaliteet enam kui rahuldav. Täna on linnas umbes 10 000 000 elanikku, 80ndatel oli poole vähem. Ehk siis täna umbes nii palju kui 7 eestitäit rahvast. Siiski, arvestades, et see on Kagu-Aasia, ja rahvast linnas tohutult, on minu meelest linn üsna puhas ja korras. Elu tundub organiseeritud igas mõttes. Ühistransport töötab väga hästi. On korralik metroo, on nn skytrain ja on ka mööda kanaleid sõitvad laevad. Ühega sellistest sõitsin metroopeatusesse, et raudteejaama saada.


Tai on ametlikult kuningriik. Siin on olemas elav kuningas. Ja tai kuningas on rahva poolt väga armastatud. Muuseas, Kuningas Bhumibol Adulyadej on tänasel päeval maailma kõige kauem ametis olnud elav riigijuht. Ta tuli võimule juunis 1946. Meenub meie Ansip, kes oli mingil hetkel Euroopas kõige kauem ametis olnud peaminister. Kui kuningas siin võimule tuli, oli Ansipi isa 15-aastane. Tai on poliitiliselt üsna ebastabiilne. Eelmisel aastal toimus siin sõjaväeline riigipööre. Enne seda ametis olnud peaminister elab täna paguluses. Kuna kuningas on vana, kardetakse praegu halvimat - troonipärijast kuninga poeg on väidetavalt paras pätt ja kaabakas. Korruptant, hasartmängur ja no tulevik on igati tume. Kuna aga rahvas siin pole loll, siis kardetakse, et kui vana kuningas sureb, tuleb rahvas uue kuninga vastu tänavaile. Keegi ei oska ennustada, mis siis saab, aga nagu ütleb Kulmar: "No ega sealt midagi head küll ei tule".

Tai on minu jaoks mõneti väga mõistatuslik. Ma pole palju näinud, pole palju käinud ega kohalikega suhelnud, aga ühe sõjaväelise režiimiga kuningriigi kohta on suhtumine ümbritsevasse fenomenaalselt liberaalne. Ja siinkohal ei saa üle ega ümber näiteks transseksualidest. Neid on siin tõeliselt palju. Bangkokis viitasid Risto ja Kaarel mõnele, nüüd olen õppinud ise märkama. Tegemist siis valdavalt meestega, kes tahavad olla naised. Ehk siis mees on läbinud soovahetusopertsiooni ja hormoonravi(ma ei tea detaile, äkki on see hormoonidega "ravi" eluaegne), lasnud omale ette lõigata rinnad, sättinud soengu ja teinud kena meigi. Tõsi on see, et distantsilt näevad nad tihtipeale välja kenamad ja atraktiivsemad, kui Naised. Just, suure "N"-tähega. Ja siinne üldine suhtumine on täiesti normaalne ja tolereeriv, keegi ei vaata imelikult, keegi ei tee nägusid. Ainult minu praeguse külalistemaja turvamees tuli ühel õhtul, kui hotelli ees sigaretti suitsetasin, minu juurde, tonksas küünarnukiga vastu õlga ja näitas muiates peaga: "Hehe, ladyboys". Mina konservatiivina muidugi suhtun skeptiliselt, ma ei saa eriti aru, kuhu see ühiskonda või inimkonda laiemas mõttes viib, aga kui üksikinimest(et mitte öelda "üksikjuhtumit") mõelda, siis ma olen nõus, et iga inimene tehku, mida tahab. Seda seni, kui ta kellelegi liiga või ülekohut ei tee.

Kohalikega suhtlemine on väga keeruline. Esiteks on raske leida inimesi, kes inglise keelt räägiks, teiseks, kui ta isegi räägib miskit, on pea võimatu seda aktsenti ja neid sõnu mõista. Aga inimesed on ülimalt sõbralikud ja heatahtlikud. Ja keegi ei käi pinda, keegi ei taha meeleheitlikult sulle midagi müüa ja pähe määrida. Selles mõttes on siin võrreldes India või Sri Lankaga hoopis teine maailm. Meeldiv ja rahulik.

Viimane vagun. Rong oli tegelikult üsna mugav. Jalaruumi küllalt ja seljatugi liigutatav.

Igatahes, praeguseks olen Põhja-Tai linnas nimega Chiang Mai. Tulin siia rongiga Bangkokist reede õhtul. Sõitma hakkasin hommikul 8.30, sõit kestis 12 tundi. Väga tšill ja rahulik. Kesklinna tagasihoidlikus hotellis elades käin kogu aeg väljas söömas. Ja kohtunud olen paljude väga huvitavate inimestega. Laupäeva õhtul ühes kõrtsis sain juhuse tahtel kokku ühe vanahärraga USAst. Rääkisime elust ja asjadest, tema elust, minu tegemistest ja siinsete kohalike ellusuhtumisest. Lõpuks kutsus ta mind omale eilseks külla. Ma vaatasin kohe alguses muidugi altkulmu, aga ta ütles kohe, et ärgu ma jumala pärast valesti aru saagu... Lubasin minna ja läksin ka.

Michael elab siin juba 8 kuud. Lahutas oma teisest abielust aasta tagasi. Ta on 67 ja pensionil. Tal oli 80 töötajaga ettevõte San Diegos, elas hästi, teenis mitu miljonit dollarit aastas. Ja ma ei kahtle, et teenis. Siis aga lahutas naisest, kes lahutuse käigus 3/4 varast kaasa võttis. Ise ta muigas, et kuna umbes pool sellest rahast oli nagunii veidi sahkerdades saadud, siis talle endale jäi kindlasti see osa, mis oli ausalt teenitud. Aga...mida ta mulle kõrtsis ei rääkinud oli see, et siia tulles võttis ta kaasa ka oma üksikuks jäänud venna Johni. Temast pea 10 aastat vanema, toona kergelt haige, tänaseks dementse, tõsiste mäluprobleemidega vietnami sõja veterani. Ma tutvusin temaga paaritunnise külaskäigu jooksul kolm korda. Michael ütles, et suhtu hästi rahulikult ja naturaalselt. Pole vaja öelda, et oleme juba tutvunud - kõik on okei. Välisuksel oli mitme A4 formaadis paberiga kirjutatud "JOHN, DON’T GO OUT WITHOUT YOUR BROTHER". Michael ütles, et venna eest hoolitsemine võtab talt küll kogu ta enda aja ja võimaluse oma elu elada, aga hooldekodusse ta ka venda jätta ei saanud. Michael rääkis, et vähemalt nii kaua kui vend teda veel ära tunneb, kannab Michael tema eest ise hoolt. Ja kui enam ei tunne, siis on tal kõik läbi mõeldud, kuidas asjad korraldada selliselt, et vennal oleks hea ja turvaline. Uskumatud valikud, uskumatud inimesed.

Pilt on tehtud ilmselt Chiang Mai kõrgeimast hoonest, kus vennad elavad...

Siinses tagasihoidlikus hotellis elab ka üks Ukrainast pärit ajakirjanik. Õigemini lausa ühe telekanali välistoimetuse juhataja. Endine juhataja. Olga. Rääkis, et väsis sõja käigus kõigest. Nüüd püüab siin jalgu alla saada ja töötab tõlgina. Kuna aga tööd napib, siis küsisin ka Risto ja Kaarli käest, kas ehk saaks teda kuidagi aidata. Ja nad ka andsid paar vihjet. Rääkisime väga tõsiselt Ukraina-teemadel ja tahes või tahtmata viib see mõtted selle peale, milline oleks olukord meil Eestis, kui tegelikult ka Putin Baltimaadesse tulema peaks. Küsimus polegi selles, kas NATO tuleb appi, kaua vastu paneme, kuidas sõda kulgeb, vaid küsimus on selles, kuidas mõjub see laiemalt. Kuidas mõjub see ühiskonnale, peredele, noortele. Kuidas mõjub see meie meeste naistele, lastele, järgmisele põlvele. Milline on sõjaolukord reaalselt? Mis juhtub? Kuidas see välja näeb? Kui seda ukrainlase suust vahetult kuulda ja selle järgi manada omale pilt silme ette...

Olen kohtunud veel erinevate inimeste ja elukunstnikega, aga kõigest kirjutada jõua. Eriti veel selle kirjeldamatult tüütu tahvliga. Ilma liialdamata, see on õudne...

Aga...Chiang Mai on väga tore. Kes Taisse reisib ja kuurortist väga lugu ei pea - see on kindlasti linn, mida külastada, jalutada vanalinnas, nautida jahedat õhtuõhku, päevast kuuma päikest, süüa parimat tai toitu...see on hea valik. Kohe kindlasti. Mina ostsin omale täna pileti paadi peale, mis viib mind kolmapäeva hommikul Luang Prabangi Laoses. Sõit võtab aega kolm päeva ja kaks ööd. Täna tegin ära vajalikud passipildid ja passikoopiad ja läheb sõiduks.

 Kodutänav Chiang Mais

Ja see põhimõtteliselt kodutempel...


Jube rabe tundub see värk...
Olge teved!